Читать книгу Kes tapaks lohe - Leif G. W. Persson - Страница 9

„No nii,” ütles Bäckström, kui kõik olid nõupidamisruumi naasnud ja võis jätkata, et see jura ometi ükskord läbi saaks. „Nüüd võtame ohvri ette. Tegeleme mõnda aega uurimisega ja enne, kui õhtule jääme, käime läbi, mis me juba teinud oleme ja mis me homme välja mõtleme. Täna on neljapäev, viieteistkümnes mai, ja ma mõtlesin, et nädalavahetuseks võiksime ühele poole saada, et pühenduda saabuval nädalal olulisematele küsimustele kui härra Danielsson.”

„Mis me ohvri kohta teame, Nadja?” jätkas Bäckström ja noogutas väikesele tüsedale viiekümnendates naisele, kes istus laua kaugemas otsas ja oli jõudnud varjuda juba märkimisväärse paberikuhja taha.

„Tegelikult täitsa palju,” lausus Nadja Högberg. „Ma võtsin välja tavapärased andmed ja seal leidub nii mõndagi. Siis rääkisin ma ta noorema õega, tema on muide ainus lähisugulane, ja ka temal oli ühte-teist lisada.”

„Ma kuulan,” ütles Bäckström, kuigi tema mõtted rändasid hoopis teises suunas ja peas kaikus parajasti hubane korgi maha keeramise krõps.

Karl Danielsson oli sündinud Solnas veebruaris 1940 ja oli seega mõrvahetkel kuuekümne kaheksa aasta ja kolme kuu vanune. Tema isa oli töötanud ühes Solna trükikojas trükkali ja töödejuhatajana. Ema oli koduperenaine, ja mõlemad vanemad olid juba ammu surnud. Lähim sugulane oli kümme aastat noorem õde, kes elas Stockholmi lõunaosas Huddinges.

Karl Danielsson oli üksik. Ta ei olnud kunagi abielus olnud, ka lapsi ei olnud. Vähemasti selliseid, kes oleksid olnud märgitud politsei käsutuses olevatesse registritesse. Ta oli käinud neli aastat Solna rahvakoolis, seejärel viis aastat reaalkoolis, selle lõpetanud ja õppinud siis kolm aastat Stockholmis Påhlmani kaubandusinstituudis. Üheksateistkümneselt lõpetas gümnaasiumi majandusharu. Seejärel oli ta läbinud väeteenistuse tavalise reamehena Barkarby lennuüksuses. Kümme kuud hiljem sealt pääsenud ja saanud oma esimese töö ühe Solna raamatupidamisbüroo assistendina, oli Karl Danielsson suvel 1960 kakskümmend aastat vana.

Samal suvel oli ta esimest korda ka politsei registrisse sattunud. Karl Danielsson oli joobes autot juhtinud ja saanud selle eest kuuekümne päevapalga suuruse trahvi, juhiluba võeti kuueks kuuks ära. Viis aastat hiljem kordus sama. Ebakainena autoroolis, kuuskümmend päevapalka. Juhiluba taas ära, aastaks. Siis läks veel seitse aastat, kuni ta kolmanda sõidu tegi, ja see sõit oli olnud juba märksa tõsisemat laadi.

Danielsson oli olnud täis nagu tarakan. Kimanud Solnavägenil otse kiirtoiduputkasse ja lahkunud seejärel sündmuskohalt. Solna kohtus mõisteti talle purjuspäi juhtimise ja sündmuskohalt lahkumise eest kolm kuud vangistust ja juhiluba võeti ära. Danielsson oli pöördunud ühe tippadvokaadi poole, otsuse edasi kaevanud, esitanud oma alkoholiprobleemi kohta kahe arsti tõendi, sündmuskohalt lahkumise süüdistusest loobuti ja vanglakaristus asendati sundraviga. Juhiluba polnud ta aga tagasi saanud ja paistis sedamoodi, et ta ei olnud teinud katsetki seda pärast piiranguaja möödumist uuesti taotleda. Viimased kolmkümmend aastat Karl Danielssoni elus möödusid ilma juhiloata ja rohkem karistusi ta joobes autojuhtimise eest ei saanud.

Ent ka tavalise jalakäijana tundus talle olevat osaks saanud politsei pahameel. Samal perioodil oli politsei pistnud ta joobes isikutele kohaldatava seaduse alusel viis korda trellide taha, ja tõenäoliselt oli neid kordi veelgi rohkem. Danielssonil oli nimelt järjepidevalt kombeks mitte üles anda oma nime, ta ei olnudki selleks kohustatud, ja viimane kord, kui ta kainerisse pisteti, läks asi päris hulluks.

See oli maikuus Solvalla hipodroomi suurjooksu päeval, viis aastat enne Danielssoni surma. Danielsson oli täis ja lärmas ja kui teda politseiautosse taheti talutada, hakkas ta vehkima ja ajas sõrad vastu. Vägivaldne vastupanu, vägivald ametiisiku vastu, ja kainerisse viimisest sai ootamatult vahistamine, kuigi kõik lõppes täpselt nagu alati ja talle eraldati Solna politseimajas kainestuskamber. Kui Danielsson kuus tundi hiljem välja lasti, esitas ta avalduse väärkohtlemise kohta nii nende vastu, kes ta kinni olid võtnud, kui ka arestikambri töötajate vastu. Kokku kolm politseinikku ja kaks valvurit. Palgati uus tippadvokaat, kirjutati uusi arstitõendeid ja tsirkus läks jälle lahti. Esimese kohtuistungini kulus üle aasta ja see jäeti ühtlasi kohe ära, sest süüdistaja mõlemad tunnistajad jätsid teadmata põhjusel kohale ilmumata.

Kuna Danielssoni advokaat oli ülimalt hõivatud mees, oli kulunud veel aasta, enne kui leiti aeg uueks istungiks. Ka see jäeti ära, sest süüdistuse tunnistajad ei suvatsenudki välja ilmuda. Prokurör oli ära tüdinenud ja juhtumi lõpetanud. Oma elu teises pooles oli Karl Danielsson vähemalt kirjade järgi puhas poiss.

„Võttes arvesse kainestusmajja toimetamise ja vahistamise ülimalt väikest tõenäosust selliste kuritegude puhul, pidi ta küll olema praktiliselt kogu aeg täis,” nentis Nadja Högberg, kes teadis, millest räägib. Kümme aastat tsiviilametnikust uurija Västerorti politseis, ent varasemas elus Nadežda Ivanova, kellel on füüsika ja rakendusmatemaatika doktorikraad Peterburi ülikoolist. Pealegi veel vanast halvast ajast, kui Peterburi nimi oli Leningrad ja kui akadeemilised nõuded olid märksa karmimad kui uuel ja vabal Venemaal.

„Mis trikke ta siis veel teinud on? Peale jommis peaga ringikakerdamise,” küsis Bäckström ja noogutas Nadja Högbergile.

Mitte et teda oleks karvavõrdki huvitanud mõrvaohvri kokkupuuted siinse korrakaitse- ja liiklusosakonna vähem või rohkem alaarenenud kolleegidega, vaid enamjaolt selleks, et Nadjat ohjes hoida ja sellele mõttetule koosolekule viimaks punkt panna. Et võiks lohistada end lõpuks ometi koju Inedalsgatanile ja selle varemetele, mis veel eile oli olnud tema kodu. Minna duši alla, et peas lõpuks ometi vaikus tekiks. Kulistada sisse veel paar liitrit jääkülma vett. Õgida tooreid aedvilju ja teha siis kõike seda, mida oli üldse võimalik teha elus, millelt oli päev varem röövitud igasugune mõte.

*

Et sa ka ei õpi oma lõugu koomal pidama, Bäckström, mõtles Bäckström viie minuti pärast.

Nadja Högberg oli tal nimelt sõnasabast haaranud ja asunud põhjalikult aru andma Danielssoni majandustegevusest ja vahejuhtumitest õiguskaitseorganitega, mis selle tegevusega omakorda olid kaasnenud.

Samal aastal, kui Danielsson esimest korda joobes juhtimise eest karistada sai, oli ta saanud ametikõrgendust, vahetades raamatupidamisassistendi koha kontori „fondide, ühistute, majandus- ja heategevusühingute, pärandvara, eraisikute ja muude” osakonna asejuhataja posti vastu. Seejärel jätkus kõik tõusujoones. Kõigepealt oli ta ülendatud juhatuse majandusnõunikuks ja maksukonsultandiks ning veel mõne aasta pärast oli ta saanud juhatuse esimeheks ja nõukogu asendusliikmeks.

Nädal pärast seda, kui oli aset leidnud tema põkkumine Solnavägeni vorstiputkaga ja kui ta oli just saanud kolmekümne kahe aastaseks, oli ta nimetatud kontserni asedirektoriks ja nõukogu korraliseks liikmeks. Veel paari aasta pärast oli ta kogu kupatuse üle võtnud ja ristinud selle aktsiaseltsiks Karl Danielssoni Konsultatsioonid. Äriregistri andmetel oli tegevusalaks „majandus-, aruandlus- ja auditeerimiskonsultatsioonid ning maksu- ja investeerimisnõustamine”, lisaks „omandi- ja kapitalihaldus”, mis pidi olema päris keerukas, eriti arvestades fakti, et firmal ei olnud sel õitsenguajal kunagi üle nelja palgalise töötaja. Üks sekretär ja kolm „konsultandi” ametinimetuse ja ähmaste tööülesannetega meest. Ise oli Karl Danielsson firma omanik, tegevjuht ja nõukogu esimees.

Selles rollis tuli ta ka märksa paremini toime kui autojuht ja jalakäija Karl Danielsson. Kahekümne kolme aasta jooksul, aastatel 1972 kuni 1995, oli teda kahtlustatud mitmesugustes majanduskuritegudes kokku kümnel korral. Neli juhtumit olid seotud maksupettusele ja raskele maksupettusele kaasaaitamisega, kaks valuutakuriteoga, kaks juhtumit niinimetatud rahapesuga, üks kuriteo varjamisega ja üks juhtum puudutas kliendi petmist. Kõikidel juhtudel oli uurimine lõpetatud. Kahtlusi Danielssoni vastu ei olnud kunagi õnnestunud tõendada ja iga kord oli Danielsson asunud vasturünnakule, kaevates vastaspoole peale õigusvahemehele või õiguskantslerile või kindluse mõttes mõlemale korraga.

Ka selles ettevõtmises oli teda saatnud märksa suurem edu kui tema vastaseid. Üks Stockholmi politsei majandusosakonna uurija oli saanud politseiameti personaliosakonnast noomituse, talle tehti hoiatus ja töötasust võeti maha neliteist päevapalka. Õigusvahemees oli manitsenud üht prokuröri ja üht maksuameti audiitorit. Õiguskantsler oli esitanud süüdistuse ühele õhtulehele ja see jäigi laimamises süüdi.

Pärast 1995. aastat näis kõik olevat rahulik olnud. AS Karl Danielssoni Konsultatsioonid oli võtnud uue nime AS Karl Danielsson Holding. Mingit majandustegevust ei paista olevat toimunud ja ka töötajaid ei olnud. Nadja Högberg oli patendi- ja registriametist tellinud viimased aastaaruanded ja kavatses need nädalavahetusel läbi uurida.

Mainimisväärseid sissetulekuid tal ka ei olnud. Nadja Högberg oli võtnud välja tema viimaste aastate tuludeklaratsioonid ja mehe maksustatud tulu oli kogu aeg olnud umbes 170 000 krooni aastas. Riiklik pension ja väike pensionikindlustus Skandias. Korter, kus ta elas, läks kuus maksma 4500 krooni, ning maksude ja üüri mahaarvamise järel jäi kuus üle veidi üle viie tuhande krooni.

Kui inimese edu saaks mõõta tiitlitega, mis ta ise on endale andnud, siis oli Karl Danielssoni elu olnud edukas ja ta oli lõpetanud selle tipus olles. Kahekümneaastasena oli ta oma karjääri alustanud assistendina raamatupidamisfirmas, kus oli kolmkümmend viis töötajat. Nelikümmend kaheksa aastat hiljem oli tundmatu kurjategija tema elu lõpetanud, purustades ta pealuu metallist potikaanega, ja selleks hetkeks oli firma, kus ta kogu oma teadliku elu oli töötanud, juba praktiliselt viisteist aastat tegevuseta olnud. Telefonikataloogis oli ta kirjas direktorina ja visiitkaartide peal, mis kriminalistid tema muidu täiesti tühjast rahakotist leidsid, oli ohver firma AS Karl Danielsson Holding nii tegevdirektor kui ka nõukogu esimees.

Joodik, fanaatiline õigusenõudja ja luiskaja, mõtles Bäckström.

„Sa rääkisid ta õega,” ütles Annika Carlsson, niipea kui Nadja Högberg oli lõpetanud. „Mida tema selle kohta ütleb, mida sa meile rääkisid?”

Üldjoontes oli õde Nadja Högbergile kõike kinnitanud. Noorpõlves oli tema vend olnud tüdrukutest „väga sisse võetud” ja „kõva pidutseja”. Samal ajal oli tal umbes neljakümnenda eluaastani ikkagi päris hästi läinud, aga siis paistis alkohol olevat tema üle vägisi võimust võtnud. Õde oli ka kinnitanud, et neil ei olnud iialgi lähedast kontakti. Viimase kümne aasta jooksul ei olnud nad isegi telefonis rääkinud ja viimati olid nad kohtunud ema matustel kaheteist aasta eest.

„Kuidas ta reageeris, kui sa talle venna tapmisest teatasid?” küsis Annika.

No mida kuradit, mõtles Bäckström ja ohkas sisimas. Äkki korraldaks veel leinaseisaku ka?

„Hästi,” vastas Nadja ja noogutas. „Ta võttis seda hästi. Ta töötab Huddinge haiglas medõena ning paistab arukas ja stabiilne. Ta ütles, et ega see erilise üllatusena ei tulnud. Ta oli seda juba aastaid kartnud. Kui mõelda sellele elule, mis ta vend elas.”

„Katsume nüüd oma leinaga kuidagi toime tulla,” katkestas teda Bäckström. „Mis me siis sellest asjast arvame kah?”

Seejärel tegeleti uurimisega. Pisitillukese uurimisülesandega, mille Bäckström oli kindluse mõttes isiklikult valmis treinud.

„No nii siis,” ütles Bäckström, sest teistel paistis olevat küllalt oidu, et mokk maas hoida ja temal alustada lasta.

„Joodik, kelle lööb maha teine joodik, ja kui kellelgi on muid ettepanekuid, siis tasuks nendega nüüd lagedale tulla,” jätkas ta, kallutas end ettepoole, toetus küünarvartega raskelt lauale ja jäi oma kolleegidele otsa vahtima.

Üksmeelsete pearaputuste järgi otsustades ei paistnud kellelgi vastuväiteid olevat.

„Hästi,” ütles Bäckström. „Nii palju siis ettepanekutest. Nüüd jääb üle kaardistada hetkeseis ja tuhnida välja Danielssoni eilne õhtusöögikaaslane. Siis naabrite küsitlemine. Kuidas sellega läheb?”

„Põhimõtteliselt valmis,” vastas Annika Carlsson. „Paari naabrit ei ole me veel kätte saanud ja mõned palusid vestluse õhtu peale lükata, sest pidid tööle minema. Ühel oli kell üheksa arstiaeg ja ta ei saanud seetõttu meiega rääkida. Võib arvestada, et homseks on tehtud.”

„Kohtuarst?”

„Lubas täna õhtul lahata ja vähemalt suulise vastuse anda järgmise nädala alguses. Inspektor Hernandez viibib lahkamise juures, nii et olulisemaid asju teame ehk juba homme hommikul,” nentis Annika Carlsson.

„Kas me taksofirmaga oleme rääkinud, kas kõneväärt vihjeid on tulnud, kuidas lähiümbruse läbiotsimine kulgeb, millega ta tegeles viimased tunnid enne surma, kas me oleme rääkinud …”

„Rahu, Bäckström,” katkestas teda Annika Carlsson ja naeratas laialt. „Kõik sujub. Meil on see asi igatepidi kontrolli all, nii et võta rahulikult.”

Eriti rahulikult ma ennast küll ei tunne, mõtles Bäckström, aga ma ei kavatsegi seda välja öelda. Selle asemel ta ainult noogutas. Kogus oma paberid kokku ja tõusis püsti.

„Kohtume homme,” ütles Bäckström. „Veel üks asi, enne kui laiali läheme. See postiljon, kes häire andis. See Soptimus Akofeli.”

„Septimus,” parandas Annika Carlsson teda vähimagi naeratusevirveta. „Tema nimi on Septimus Akofeli. Teda on kontrollitud. Juba on võrreldud Hasselstigeni korteris olnud sõrmejälgi nendega, mis ta andis migratsiooniametis kaksteist aastat tagasi riiki saabudes. Ta on see, kes ta väidab end olevat, ja kohtulikult karistamata, kui see peaks sind huvitama.”

„Ma saan aru küll,” ütles Bäckström, „aga miski selle tüübi juures ei klapi.”

„Ja mis see peaks olema?” küsis Annika Carlsson oma poisipead vangutades.

„Ma ei tea,” vastas Bäckström. „See küsimus vaevab mind ja eks te teised võite ka selle peale mõelda.”

*

Niipea kui ta oli nõupidamisruumist lahkunud, suundus ta otsejoones oma uue ülemuse, politseiülem Anna Holti juurde, ja andis juhtumist aru. Ohver joodik. Kurjategija – ligi sajaprotsendilise tõenäosusega – samuti joodik. Juhtum täielikult kontrolli all. Valmis hiljemalt esmaspäeval, ja jutt oli räägitud kolme minutiga, kuigi talle oli eraldatud viis. Holt paistis peaaegu kergendust tundvat, kui Bäckström lahkus. Tal oli üks teine küsimus, millele mõelda, ja sellega võrreldes oli Bäckströmi mõrv vaat et taeva kingitus.

Vat said nüüd, pesulaud, mõtles Bäckström, kui ta lõpuks oma uue koonduslaagri välisuksest välja astus.