Читать книгу Kes tapaks lohe - Leif G. W. Persson - Страница 8

Pärastlõunal kella kolme paiku pidas Bäckström oma uue mõrvajuhtumi uurimisrühmaga esimese koosoleku. See ei olnud just kõige terasem rühm, keda ta oma kahekümne viie aasta jooksul uurijana oli juhatanud. Ega ka mitte kõige suurem. Kokku kaheksa inimest, kui arvestada ka teda ennast ja kaht kriminalisti, kes kaovad otsemaid järgmiste ülesannete manu, niipea kui esialgne info Karl Danielssoni kohta on edastatud. Alles jäi üks pluss viis ning arvestades seda, mida ta seni oli oma kolleegide kohta kuulnud ja näinud, taanduski kõik õige pea ühele mehele, kes oli kriminaalkomissar Evert Bäckström, himself. Kes siis veel? Nii läks ju lõpuks alati. Bäckström kui leinavate lähedaste ainus lootus. Isegi kui Danielssonile oli kõige lähedasem riiklik alkoholimonopol.

„Nii,” ütles Bäckström. „Rõõm teid siin näha ja esialgu käib see veel teie kõikide kohta. Kui selles punktis midagi muutub, siis ma annan teada. Kas keegi tahaks alustada?”

„Meie, mina ja minu paarimees,” ütles vanem kriminalist Peter Niemi. „Me oleme korteriga vaevalt alustanud, nii et meil on korralik tööjärg ees.”

Peter Niemi oli töötanud politseis üle kahekümne viie aasta, neist viimased viisteist kriminalistina. Viiskümmend aastat vana, kuigi pealtnäha märksa noorem. Heledapäine, heas vormis, tubli jupp üle keskmise pikk. Sündinud ja kasvanud Tornedalenis. Elanud Stockholmis üle poole oma elust, aga aktsent oli visalt küljes. Naeratav, sinistes silmades sõbralik ja äraootav ilme. Tema liigi määramiseks ei pidanud isegi pätt olema, ja see, et ta polnud viimased viisteist aastat mundrit kandnud, ei mänginud vähimatki rolli. Määravaks sai sõnum tema pilgus. Peter Niemi oli politseinik ning kena ja meeldiv inimene, kuni sa end korralikult üleval pead. Vastasel korral aga ei olnud Niemi mees, kes oleks vaikselt minema auranud, ja nii mõnelegi oli see teadmine kaunikesti valusal moel kohale jõudnud.

„Hästi,” ütles Bäckström. „Ma kuulan.” Kuradi laplane, jukkapekka, jutt on küll selline, nagu oleks just Haparanda bussist välja kukkunud, ja mida varem ma tema heietustest pääsen, seda parem, mõtles ta.

„Väga hea,” vastas Niemi ja lehitses oma pabereid.

Ohvri nimi oli Karl Danielsson. Pensionär, 68 aastat vana. Passi järgi, mille kriminalistid korterist leidsid, oli ta 188 sentimeetrit pikk ja kaalus ligikaudu 120 kilo.

„Tugev mees ja tublis ülekaalus, pakuksin nii kolmkümmend ülekilo,” ütles Niemi, kes ise oli laipa kaenla alt tõstnud, et seda raamile panna. „Täpsed numbrid saate arsti käest.”

Mida paganat nendega peale hakata, mõtles Bäckström mõrult. Vaevalt me mõrvaohvrist vorsti teha kavatseme, mõtles ta.

„Kuriteopaik,” jätkas Niemi. „See on ohvri enda korter. Täpsemalt öeldes esik. Mulle jäi mulje, et ta käis peldikus ja saab esimese paugu välja tulles ja püksilukku kinni tõmmates. Sobib nii pritsmetega kui pooleldi lahtise püksiauguga, kui kedagi peaks huvitama. Siis saab ta järjest mitu lööki ja viimased juba siis, kui ta esikupõrandal lamab.”

„Millega?” küsis Bäckström.

„Sinise emaileeritud metallpoti kaanega,” vastas Niemi. „See on laiba kõrval maas. Pott on köögis pliidi peal ja sinna on ainult kolm meetrit.”

„Peale selle,” jätkas ta, „paistab kurjategija olevat kasutanud ka puust varrega haamrit. Vars on kinnituskohalt katki läinud ja mõlemad jupid, nii vars kui ka haamripea, on esikupõrandal. Ohvri pea lähedal.”

„Meie kurjategija on väike põhjalik timukas,” ohkas Bäckström ja vangutas oma ümmargust pead.

„Ei pruugi ta olla nii väike midagi. Vähemalt löömisnurga järgi otsustades. Peale selle on ta isegi veel põhjalikum, kuigi seda oli alguses raske näha, sest Danielssoni nägu ja rind olid üleni verised,” ütles Niemi. „Teda on ka kägistatud. Omaenda lipsuga. Kui ta seal põrandal lamab ja on juba teadvuseta ja iga hetk suremas, tõmbab kurjategija talle veel lipsu kõvasti kaela ümber ja seob tavalise umbsõlmega kinni. Minu meelest täiesti ilmaasjata. Aga jah. Parem juba liiga palju kui liiga vähe, kui tahetakse kindla peale välja minna.” Niemi kehitas õlgu.

„Kas sul on mõtteid kurjategija kohta?” küsis Bäckström, kuigi ta juba teadis, kuidas asjalood on.

„Tüüpiline juua täis peaga sooritatud mõrv minu arvates,” ütles Niemi sõbralikult naeratades. „Ja pealegi võta arvesse, et sa esitasid küsimuse Tornedaleni kutile.”

„Mis sa aja kohta arvad?” küsis Bäckström. Vaata aga, päris lootusetu ei olegi, mõtles ta.

„Kohe jõuan selleni. Tark ei torma,” vastas Niemi. „Enne kui ohver maha lüüakse, on tema ja veel üks isik, kes jättis sinna oma sõrmejälgi, aga keda me ei ole veel tuvastanud, istunud elutoas ja söönud praetud liha ubadega. Küllap istus korteriomanik ainsas tugitoolis ja tema külaline diivanil. Laud kaeti diivanilauale, aga nõusid ära korjata enam ei jõutud. Oleme saanud mõlemalt isikult palju sõrmejälgi, et te teaks, ja vastused peaksid tulema juba homme. Kui vähegi veab, on meil kurjategija sõrmejälg registris olemas. Toidu juurde joodi viis pooleliitrist purki kanget õlut ja natuke üle pudeli viina. Meil on üks tühi ja üks just avatud pudel. Tavaline seitsmekümne sentiliitrine pudel ja muide peen Exploreri firma. Mõlemad korgid vedelevad teleka ees maas, sealsamas, kus istuti ja söödi, ja paistab sedamoodi, et pudelid olid avamata, kui söömist alustati. Pealegi on korkide kinnitus alles. Teate küll, see väike augustatud riba kõige all. Mis teeb selle mõnusa koduse krõpsu, kui kork lahti keeratakse.”

Kohati tundub see laplane täitsa normaalne, mõtles Bäckström, kuigi tundis end äkitselt seest täiesti õõnsana. Peaaegu nagu surmalähedane kogemus. Kust see siis nüüd tuli?

„Veel midagi? Kurjategija ja varem toimunu kohta?”

„Minu meelest on see, kes teo toime pani, füüsiliselt tugev,” ütles Niemi ja noogutas veendunult. „See lipsuasi ei ole niisama. Ja siis on ta keha ka keeranud, sest kõigepealt jäi ohver külili või kõhuli, seda näeme näituseks sellest, kuidas veri on voolanud, aga kui meie ta leiame, on ta selili. Minu meelest võis ta ohvri selili lükata hetk enne kägistamist.”

„Ja millal see hetk siis oli?” küsis äkki Annika Carlsson, enne kui Bäckström jõudis sama küsimust vahele susata.

„Kui sa minusuguse meditsiinivõhiku arvamust teada tahad – ja ohver lahatakse alles täna õhtul –, siis ma pakuksin, et eile õhtul,” ütles Niemi. „Mina ja Chico jõudsime sinna umbes-täpselt hommikul kell seitse ja selleks ajaks oli ohver üleni kange ja selle kohta saate lähemalt teada homme, nagu öeldud.” Niemi noogutas, vaatas teisi ruumis viibijaid ja tegi katset end toolilt püsti ajada. „Me saatsime juba Linköpingi laborisse analüüsiks hulga materjali, aga nende vastustega läheb kindlasti mitu nädalat. Aga ma ei usu, et see selle juhtumi puhul väga oluline on. No see, et me ootama peame. See kurjategija meie eest ära ei jookse. Piirkondlikud kolleegid on lubanud meid sõrmejälgedega aidata, nii et kui veab, peaks sellega nädala lõpuks ühele poole saama.”

„Meil on veel nädalavahetust vaja,” kordas Niemi püsti tõustes. „Esmaspäeval peaksime saama anda teile ammendava ülevaate sellest, mis korteris juhtus.”

„Aitäh,” ütles Bäckström ja noogutas Niemile ning tolle nooremale kolleegile. Kui me Danielssoni õhtusöögikaaslasele küüned taha saame, on see juhtum purgis, mõtles ta. Üks joodik lõi teise maha, nii lihtne see ongi.

Niipea kui kriminalistid ruumist lahkusid, hakkas tema laisk ja küündimatu uurimisrühm kooris nõudma vaheaega, et jalgu sirutada ja suitsu teha. Kui Bäckström oleks olnud tema ise, siis oleks ta nad muidugi vait kamandanud, aga ta tundis end kummaliselt loiuna ja üksnes noogutas nõustumise märgiks. Kõige parema meelega oleks ta tahtnud sealt minema kõndida, aga parema puudumisel siirdus ta otsejoones tualetti ja kallas kõrist alla oma viis liitrit külma vett.