Читать книгу Kes tapaks lohe - Leif G. W. Persson - Страница 4

Neljapäeval, 15. mail tõusis päike Solnas Hasselstigeni tänaval maja number 1 kohale juba kakskümmend minutit pärast kolme. Täpselt kaks tundi ja nelikümmend minutit enne seda, kui Septimus Akofeli, vanus 25, saabus samale tänavale hommikusi ajalehti tooma.

Septimus Akofeli oli tegelikult jalgrattakuller, aga umbes aasta eest hakkas ta tegema lisatööd, kandes laiali ajalehti paaris kvartalis Råsundavägeni ümbruses, muu hulgas aadressil Hasselstigen 1 asuvas majas. Lisaks oli ta Lõuna-Somaalia põgenik ja pärit väikesest külast, mis asus poolepäevase jalgsiteekonna kaugusel Keenia piirist. Ta oli saabunud oma uuele kodumaale täpselt samal päeval, kui ta sai kolmteist, ning nimelt Rootsi sattus ta seetõttu, et tema tädi, onu ja hulk nõbusid olid juba viis aastat varem siia põgenenud ning et kõik tema ülejäänud sugulased olid surnud. Ehk tapetud, kui täpsemalt väljenduda, sest ainult üksikud nende hulgast olid surnud mingil muul põhjusel.

Septimus Akofeli ei olnud sugugi tavaline Somaalia põgenik, kes tulnuks Rootsi ehku peale. Tal olid siin lähedased sugulased, kes said tema eest hoolt kanda, ja tema riiki lubamiseks oli ka arvestatavaid humanitaarseid põhjuseid. Kõik paistiski olevat hästi sujunud. Või vähemalt nii hästi, kui temasuguse puhul võinuks soovida.

Septimus Akofeli oli lõpetanud nii Rootsi põhikooli kui ka gümnaasiumi rahuldavate ja isegi heade hinnetega enamikus ainetes. Siis oli ta õppinud kolm aastat Stockholmi ülikoolis. Omandanud filoloogias akadeemilise kraadi, põhiaine oli inglise keel. Nõutanud Rootsi autojuhiloa ja saanud kahekümne kahe aastasena Rootsi kodanikuks. Taotlenud mitmesuguseid töid ja lõpuks ühe ka saanud. Rattakulleri töö Keskkonnakulleris – „Kullerteenus sulle, kes sa hoolid oma maast”. Seejärel, niipea kui esimesed õppelaenu makseteatised talle postkasti potsatasid, oli ta hankinud lisatöö postiljonina. Juba paar aastat elas ta üksi ühetoalises korteris Rinkebys Fornbyvägenil.

Septimus Akofeli sai endaga hakkama. Ta ei olnud kellelegi koormaks. Kokkuvõttes oli ta saavutanud rohkem kui enamik teisi, sõltumata nende taustast, ja olnud selles edukam kui peaaegu kõik teised, kelle taust oli samasugune kui temal.

Septimus Akofeli ei olnud tavaline Somaalia põgenik. Sest esiteks oli Septimus väga ebatavaline Somaalia eesnimi isegi väikese Somaalia kristliku vähemuse seas, ja teiseks oli ta nahk märksa heledam kui tema kaasmaalastel. Selgitus oli mõlemal nähtusel ühine ja lihtne, nimelt anglikaani kiriku Aafrika-missiooni preester Mortimer S. Craigh – S nagu Septimus –, kes oli astunud kuuenda käsu vastu. Tegi Septimuse emale lapse, taipas oma ränka pattu, sai Issandalt andeks ja naasis vaat et otsekohe oma kodukoguduse rüppe Hampshire’is Great Dunsfordis, mis paiknes muide nii pastoraalsel maastikul, kui üldse on võimalik ette kujutada.

Neljapäeval, 15. mail viis minutit pärast kella kuut hommikul oli Septimus Akofeli, vanus 25, leidnud mõrvatud Karl Danielssoni, vanus 68, tolle teise korruse korteri esikust aadressil Hasselstigen 1, Solna. Korteri uks oli pärani ja surnukeha lebas kõigest meetri kaugusel uksest. Septimus oli pannud käest selle Svenska Dagbladeti eksemplari, mille ta oli kõigest mõni hetk varem tahtnud tellija Danielssoni postipilust sisse lasta. Kummardunud alla ja vaadanud surnukeha hoolikalt. Isegi katsunud ettevaatlikult selle jäiku põski. Siis oli ta pead vangutanud ja oma mobiiltelefonist 112 helistanud.

Kuus minutit pärast kuut ühendati ta Stockholmi politsei Kungsholmeni häirekeskusega. Operaator oli palunud tal telefoni otsas oodata, kõne sisu edasiütlemiseks ühenduse ajutiselt katkestanud ja saanud otsemaid vastuse ühelt Västerorti politsei patrullautolt, mis asus Frösundaledenil, kõigest paarisaja meetri kaugusel nimetatud aadressist. „Arvatav mõrv Solnas Hasselstigen 1.” Lisaks oli helistanud „meesisik” tundunud „kahtlaselt selge jutuga ja vaoshoitud”, mida tasuks teadmiseks võtta, kui helistaja ei üritanud lihtsalt politsei kulul nalja heita, vaid kui tegu peaks olema „tõsisemate vaimsete häiretega …”.

Operaatoril polnud aga aimugi, et asi oli märksa lihtsam. Et just Septimus Akofeli sobis suurepäraselt sedasorti avastusi tegema. Juba väikese poisina oli ta näinud rohkem tapetuid ja sandistatuid kui keegi teine tema uue kodumaa ülejäänud üheksast miljonist elanikust.

Septimus Akofeli oli väikest kasvu ja kõhetu, 167 sentimeetrit pikk ja kaalus viiskümmend viis kilo. Ent heas vormis ja treenitud, nagu oligi oodata inimese puhul, kes jookseb igal hommikul paar tundi mööda treppe ja pühendab seejärel terve päeva jalgrattasadulas ringi tuiskamisele, toimetades kätte kirju ja pakke kärsitult ootavatele klientidele, kes pealegi hoolivad oma maast ega pea oma pakki ainuüksi sellepärast ebaõiglaselt kaua ootama.

Septimus Akofeli nägi hea välja, tal oli tume oliivikarva nahk ja klassikaliselt puhtad näojooned ning profiil, mis oleks võinud pärineda iidvanalt Egiptuse vaasilt. Sellest, mis mõtteid tegelikult haudus keskealine rootslasest politseiinspektor, kes Stockholmi politsei häirekeskuses kõne vastu võttis, ei olnud tal muidugi õrna aimugi, ja oma lapsepõlvemälestuste unustamisega oli ta kõvasti vaeva näinud.

Kõigepealt oli ta allunud korraldusele ehk jäänud telefoni otsa ootama. Paari minuti pärast oli ta pead raputanud, lõpetanud kõne, mille politsei oli ilmselt juba unustanud, pannud ajalehekoti maha ja istunud korteriukse kõrvale trepile, et jääda ikkagi kohale, nagu ta oli lubanud.

Paari minuti pärast saabus talle seltsilisi. Kõigepealt avas ja sulges keegi ettevaatlikult välisukse. Seejärel vaiksed sammud trepil. Siis ilmusid nähtavale kaks mundris politseinikku, kõigepealt neljakümnendates meessoost politseinik ja poolviltu tema taga märksa noorem naiskolleeg. Meespolitseinik hoidis paremat kätt püstolipäral ja osutas vasaku käega tema poole. Mehe noorem naiskolleeg, kes tuli otse tema taga, hoidis paremas käes metallist teleskoopnuia.

„No nii,” ütles meessoost patrullpolitseinik ja noogutas Akofeli poole. „Teeme nüüd nii. Kõigepealt tõstame käed pea kohale, siis tõuseme rahulikult püsti, siis pöörame meile selja ja ajame jalad harki …”

Ei tea, kes meie, mõtles Septimus Akofeli ja tegi, nagu kästud.