Читать книгу Kes tapaks lohe - Leif G. W. Persson - Страница 11

Bäckström läks terve tee jala koju. Terve tee Solna Sundbybergsvägeni politseimajast Kungsholmeni Inedalsgatanil asuvasse korterisse. Tema jalad oleksid hakanud justkui oma elu elama, samal ajal kui pea ja keha kulgesid lihtsalt kaasa. Täiesti jõuetult, ja kui ta ukse enda järel kinni pani, ei olnud tal aimugi, mida ta viimaste tundide jooksul oli teinud. Tema higise pea sees valitses tühjus. Oli ta kellegagi kohtunud? Oli ta kellegagi rääkinud? Kellegagi, keda ta tundis ja kes nägi teda sellises näruses seisus? Küllap ta peatus kusagil ja käis poes, sest tal oli käe otsas kott mineraalveepudelitega ja plastkarp mingite salapäraste aedviljadega.

Mis kurat see veel on, mõtles Bäckström ja tõstis plastkarbi üles. Need väikesed punased peaks ju tomatid olema, neid teadis ta küll ja lapsepõlves oli ta isegi mõne sihukese suhu pistnud. Kõik see ülejäänud roheline oli vast salat? Aga kogu muu praht? Hulk eri suuruses musti ja pruune kerasid. Jänesepabulad? Põdrapabulad? Lisaks miski, mis meenutas kõige rohkem vaklu, aga pidi olema midagi muud, sest ei ilmutanud puudutamisel elumärki.

Mis kurat siin toimub, mõtles Bäckström, võttes suuna duši alla ja heites tee peal riided seljast.

Kõigepealt seisis ta üle veerand tunni duši all, lastes veel lihtsalt voolata üle oma kumera ja harmoonilise ehitusega kere. Sama kere, mis oli alati olnud tema tempel ja mille nüüd üks hull personaliarst oli otsustanud põrmu paisata.