Читать книгу Andropov - Leonid Mletšin - Страница 1

Pärast Juri Vladimirovitš Andropovi surma ilmus KGB vana hoone peaukse kõrvale – Andropov oli selles majas töötanud 15 aastat – mälestustahvel tema nimega.

Kuid juba järgmisel päeval pärast 1991. aasta augustiputši läbikukkumist võeti tahvel Lubjanka väljaku ääres asuva maja seinalt maha. Samal ajal võeti majaesiselt väljakult maha Feliks Dzeržinski ausammas. See oli sümboolne vabanemine vihatud politseirežiimist, salajasest võimust, mida julgeolekuamet oli kehastanud.

Kui aga Ministrite Nõukogu esimeheks sai Andropovi endine alluv Vladimir Putin, ilmus mälestustahvel oma kohale tagasi. 1999. aasta juunis tähistati Andropovi 85. sünniaastapäeva ja Putin asetas sel puhul KGB esimehe mälestustahvli juurde pärja.

Vaidlused Juri Andropovi isiksuse üle pole vaibunud tänaseni. Seisukohad on vasturääkivad – ohjeldamatust vaimustusest kuni absoluutse vastumeelsuse ja jälestuseni.

Filmirežissöör Andrei Kontšalovski, kes oli teinud Andropovist filmi, rääkis ajalehele antud intervjuus vaimustusega:

„Minu jaoks on Juri Vladimirovitš Andropov ülihuvitav tegelane. Roll, mida tema KGBs etendas, on midagi hoopis muud kui see, millisena teda püüavad kujutada paljud tänased ajaloolased. Nüüd ma tean, et kogu perestroika sai alguse KGBs. Me lihtsalt ei oska seda endale ette kujutada. Andropovi ajal oli KGBl kogu riigi jaoks tohutu positiivne tähtsus. Kui Andropov poleks olnud nii raskesti haige, elaksime praegu hoopis teistsuguses riigis, umbes sellises, nagu oli 1980.–1990. aastate Ungari. Meil oleksid eraettevõtted ja erapangad, me saaksime vabalt välismaale sõita ja meil valitseks sotsiaaldemokraatlik ideoloogia…”

Otse vastupidisel seisukohal on Anatoli Tšernjajev, endine NLKP Keskkomitee peasekretäri abi:

„Ta ei saatnud korda midagi väljapaistvat, ei pakkunud välja midagi peale võitluse distsipliini tugevdamise eest ja senisest ohtrama kriitika ajalehtedes. Oleks rumal pidada Andropovit reformaatoriks. Ta vaid püüdis parandada süsteemi organisatoorsete ja administratiivsete meetoditega. See oli lootusetu üritus. Kõik lihtsalt tahtsid, et Andropov oleks olnud tegelane, kes päästab Venemaa…”

Andropov meeldib inimestele, kes leiavad, et riik pole arenenud õiges suunas, nendele, kellele on sümpaatsed karmi käega juhid.

NLKP Keskkomitee endine sekretär kaadri alal Ivan Kapitonov ütles ajalehele Pravda – see oli vist ainus intervjuu, mille ta pärast pensionile jäämist andis:

„Stalinile omast metalset kõla kuulsin ma vaid Andropovi hääles: seda oli tunda nii sisepoliitikas, kui algas karm võitlus distsipliini taastamiseks tootmises ja ühiskondlikes asjus, kui ka välispoliitikas. Meenutage kas või meie juhtkonna avaldusi ajal, kui pärast Lõuna-Korea Boeingi hukkumist algas nõukogudevastane nõiajaht.”

Gruusia KP Keskkomitee esimesele sekretärile Eduard Ševardnadzele ütles Andropov, et korra loomise osas oli Stalinilt palju õppida.

Kõigil, kes Andropoviga kokku puutusid, on peale stalinliku metalselt kõlava hääle meeles ka tema läbitungiv silmavaade.

„Tal oli lausa magnetiline mõju,” on meenutanud poliitbüroo liige Vitali Vorotnikov. „Vestluse ajal jälgis ta partnerit läbi paksude prilliklaaside andropovlikult tähelepaneliku ja uuriva pilguga. Tema pilk oli eriline, suisa läbitungiv. Oli tunne, et ta teab sinu kohta kõike.”

Toonane keskkomitee propagandaosakonna juhataja Boriss Stukalin on kirjutanud:

„Audients Andropovi juures tekitas alati sisemist pinget. Psühholoogiliselt oli kõige raskem just vestluse algus. Enne kui midagi öelda, uuris ta vestluskaaslast oma raske ja hüpnotiseeriva pilguga, justkui andes mõista, et ta näeb sind läbi, teab, mida sa tunned ja mõtled…”

Võib-olla oli Juri Vladimirovitš KGBs töötades suutnud omandada selle läbitungiva silmavaate, mida õpetatakse vastuluuretöötajatele ja uurijatele. Kuid ehk tema vestluskaaslastele ainult tundus, et ta neid pingsalt uurib? Ja selle kõige põhjuseks oli vaid optiline efekt, mille tekitasid tema väga tugev lühinägelikkus ning kanged prilliklaasid?

Andropoviga pole asi sugugi lihtne ja selge.

Andropovi alluvad KGBs räägivad, et ta oli silmapaistev juht, kellel oli tugev tahtejõud ja kaugeleulatuvad plaanid.

Andropovi biograafil on aga kujunenud teistsugune arusaam. See mees oli ebakindel, sõltus teiste arvamustest, hoidus radikaalsetest muudatustest ja kartis uusi inimesi. Ta aina manööverdas, aina pelgas midagi, ei osanud kohaneda ootamatute olukordadega, ei langetanud julgeid otsuseid. Küllap tal olid kogu ümbritseva maailmaga keerulised vastastikused suhted. Ja selles pole midagi imekspandavat, kui meenutada, kuidas kulgesid tema noorusaastad ja poliitilise tegevuse algus, millised sündmused olid kujundanud teda kui isiksust ja poliitikut.