Читать книгу Andropov - Leonid Mletšin - Страница 8

Moskva keskkomiteest saadeti Petrozavodskisse uus peremees.

Kõrgharidust Aleksandr Kondakovil ei olnud, ta oli alustanud lukksepa ja elektrikuna, seejärel sai temast Ivanovo oblasti Kinešma linna tehase nr 12 partorg, sealt edasi oli ta vaid parteitööl.

Sõja lõpus sai ta partei Kostroma oblastikomitee esimeseks sekretäriks, 1946. aasta 4. detsembril vabastati ta keskkomitee poliitbüroo otsusega sellest ametist „seoses nõutava üldhariduse puudumisega ja puudustega oma töös”.

Keskkomitee sekretariaadi esialgne otsus tema vabastamise kohta oli neutraalses stiilis – „kinnitada sm A. Kondakov ÜK(b)P Keskkomitee Kõrgema Parteikooli kuulajaks, vabastades ta ÜK(b)P Kostroma oblastikomitee esimese sekretäri ametist.”

Selliselt vormistatud otsus oli saadetud hääletamiseks poliitbüroo liikmetele. Stalin puhkas sel ajal Lõunas. Temale formuleering ei meeldinud. Ta käskis oma abil Poskrebõševil helistada keskkomitee sekretärile Andrei Ždanovile, ja selgitada, et tuleb ilmutada parteilist printsipiaalsust ja muuta otsuse formuleering reaalsemaks.

Kondakovil tuli nüüd kaks aastat tuupida Kõrgemas Parteikoolis partei ajalugu, dialektilist ja ajaloolist materialismi, NSV Liidu välispoliitikat, parteiehitust ja Nõukogude majanduse aluseid. Poliitbüroo kinnitatud programmis oli kõige vähem aega eraldatud sellise aine õppimiseks, nagu seda oli loogika.

Pärast parteilist koolitust töötas Kondakov lühemat aega keskkomitee inspektorina ja 1950. aasta jaanuaris määrati ta ametisse Petrozavodskisse.

Sinna saadeti ka uus kaadriala ülem – Vassili Smirnov. Ta oli sõdinud, saanud raskesti haavata, pärast sõda oli ta olnud kaks ja pool aastat Kalinini oblasti komsomoliorganisatsiooni esimene sekretär. Kuna ta oli rahvuselt karjalane, viidi ta 1950. aasta juuni lõpus Karjala-Soome NSV K(b)P Keskkomitee partei, ametiühingu ja komsomoli organite osakonna juhatajaks. Järgmise aasta juulis vahetas ta Andropovi välja keskkomitee teise sekretäri ametikohal.

Pärast Kuprijanovi kõrvaldamist oli Andropov keskkomitee büroo istungitel väga aktiivseks muutunud.

1950. aasta 20. aprillil, vastavalt Moskvast saadud juhtnööridele, võeti büroo istungil vastu otsus tõhustada režiimi piirivööndis. Anti käsk laiendada piirivööndit, tugevdada kinnipeetavate valvet, et vältida kinnipeetavate võimalikku põgenemist ja suhtlemist tsiviilelanikkonnaga.

Otsuses oli eraldi punkt:

„Paluda NSV Liidu teedeministril sm Beštševil lõpetada otsene reisirongiühendus Petrozavodski–Leningradi vahel raudteeliinil, mis läbib piiriäärseid Suojärvi, Sortavala ja Kurkijoki rajoone, sest see takistab tõsiselt piirirežiimi järgimist neis rajoonides.

Asendada otseühendus ümberistumisega liinidel Petrozavodsk–Sortavala ja Sortavala–Leningrad.”

Vabariigi juhtkond ei usaldanud kohalikke elanikke. 1950. aasta 18. juulil arutati vabariikliku keskkomitee bürool küsimust „Abinõudest kontrolli tugevdamisel kollektiivselt kuulatavate raadiovastuvõtjate kasutamisel.”

Andropovi allkirjastatud otsuses öeldi:

„Osa raadiovastuvõtjaid, mis on ette nähtud punanurkade ja lugemistarede jaoks, on erakätes. Puudub kontroll nende hoidmise ja kasutamise üle. Selle tõttu on esinenud juhtumeid, kus vaenulikud elemendid on organiseerinud nende abil välismaa raadiojaamadest lähetatava nõukogudevastase propaganda ühiskuulamisi.

Petrovski rajooni Kostomukša metsavarumispunktis kasutati raadiot Soomest edastatud jumalateenistuse kuulamiseks. Segozerski rajooni Valamo metsavarumispunktis korraldas keegi Veresman Soomest edastatavate nõukogudevastaste saadete kuulamist.

Keskkomitee propaganda ja agitatsiooni osakonna kontrolli tulemuste andmeil on analoogilisi fakte esinenud ka Kalevala ja Suojärvi rajoonis.”

Koos Kondakoviga töötas Juri Andropov lühikest aega. Juba 1950. aasta oktoobris saadeti Kondakov haiguse tõttu pensionile, kuigi ta oli sel ajal vaid 42-aastane.

Poliitbüroo otsusega 1950. aasta 14. septembrist kinnitati Karjala-Soome NSV partei keskkomitee esimeseks sekretäriks Aleksandr Jegorov. Nad olid Andropoviga ühekandimehed. Kui Andropov alles alustas komsomolitööd, oli Jegorov partei Rõbinski linnakomitee esimene sekretär, hiljem oli ta Jaroslavli oblasti täitevkomitee esimehe asetäitja. Enne Petrozavodskit jõudis Jegorov töötada veel mitmes oblastikomitees ja ka partei keskkomitee aparaadis. Viimati Brjanski oblastikomitee esimese sekretärina.

Koos uue peremehega sai Andropov töötada vaid paar kuud. Keskkomitee sekretariaadi otsusega 1951. aasta 21. juunist viidi ta üle Moskvasse ja kinnitati keskkomitee inspektoriks. See oli perspektiivikas amet.

Asi oli selles, et 1947. aastal oli poliitbüroo kaotanud Parteikontrolli Komisjoni volinike ametikohad oblastites, kraides ja liiduvabariikides – volinikud olid pandud ametisse 1939. aastal, et nad kontrolliksid partei ja selle juhtorganite otsuste täitmist ja õigeaegselt signaliseeriksid ÜK(b)P Keskkomiteele nende otsuste täitmata jätmisest või lohakast täitmisest.

Parteikontrolli Komisjoni volinike asemel hakkasid tegutsema keskkomitee inspektorid, kellel olid laialdased volitused. Inspektori ametikoht oli trampliiniks tähtsama iseseisva ametikoha poole. Andropov võis edasi liikuda partei keskkomitee aparaadis või saada mõne oblastikomitee esimeseks sekretäriks.

Keskkomitee inspektorina jälgis Andropov Baltimaade parteiorganisatsioonide tegevust. Ta valmistas keskkomitee orgbüroo istungiteks ette aruandeid Leedu NSV partei Vilniuse linnakomitee ja Komi ANSV oblastikomitee töö kohta.

1952. aasta septembris oli kavas Andropovit edutada, juba olid valmis dokumendid, et määrata ta keskkomitee partei, ametiühingu ja komsomoli osakonna ühe allosakonna juhatajaks. Oli veel vaja vaid keskkomitee sekretariaadi kinnitust, kuid viimasel hetkel võeti see küsimus millegipärast päevakorrast maha.

Paari kuu pärast valmistati tema edutamise dokumendid uuesti ette. Näis, et enam ei saa midagi juhtuda, sest tema soosija Otto Kuusinen oli 1952. aasta 16. oktoobril, viimasel Stalini eluajal toimunud ÜK(b)P XIX kongressil, valitud talle endalegi ootamatult keskkomitee presiidiumi liikmeks. Tundub, et Kuusinen tuli Stalinile meelde alles viimasel hetkel. Tema nimi on Poskrebõševi käega kirjutatud juba valmis trükitud nimekirja juurde.

Kuusineni toetusel võis Andropov loota üsna kiiret karjääri. Kuid Stalini surm ja sellega kaasnenud muutused Vana väljaku ääres asunud keskkomitees katkestasid tema tõusu parteihierarhias.

1953. aasta 14. märtsil kinnitati Andropov lõpuks keskkomitee sekretariaadi otsusega allosakonna juhatajaks. Kuid kummaline lugu – partei, ametiühingu ja komsomoli osakonnal oli olemas neli allosakonda ja neil kõigil olid juhatajad olemas! Andropov sai küll ameti, kuid ametikohta tal ei olnudki. Sellises ebamäärases olukorras viibis ta poolteist kuud. Tegelikult pole siin midagi imestada, sest pärast Juhi surma algas parteis suur kaadrialaste muudatuste aeg.

1953. aasta mai alguses palus uuesti välisministriks saanud Vjatšeslav Molotov saata välisministeeriumisse kolm uut töötajat, nende seas ka Andropovi.

15. mail rahuldaski keskkomitee sekretariaat Molotovi taotluse. Ja juba järgmisel päeval otsustati muuta senised allosakonnad sektoriteks. Andropovil ei õnnestunudki juhtida ei allosakonda ega sektorit.