Читать книгу Andropov - Leonid Mletšin - Страница 6

1935. aastal, veel Rõbinskis elades, abiellus Juri Andropov esimest korda – temaga samas tehnikumis õppinud Niina Jengalõtševaga, kes oli Riigipanga kohaliku osakonna juhataja tütar. Neiu õppis tehnikumi elektrotehnika osakonnas ja oli tehnikumi võrkpallinaiskonna kapten. Räägitakse, et nad kohtusid sõprade juures peoõhtul. Sihvakas tumedasilmne neiu jättis noorele Andropovile sügava mulje. Perekonnas on säilinud foto, mille Andropov kinkis oma tulevasele abikaasale, kui too pärast tehnikumi lõpetamist sõitis tööle Leningradi. Fotol on Andropovi romantiline läkitus:

„Mälestuseks sellelt, kes sind väga õrnalt ja kirglikult armastab. Kallis, kallis, nii kauge ja alati unustamatult lähedane Niinake. Mälestuseks ammustest, pakaselistest, kuid õnneküllastest öödest, mälestuseks igavesti säravast armastusest saadab sulle sinu huligaan

Juri.”

Kes oleks suutnud uskuda, et Juri Andropov on võimeline nii tugevateks tunneteks? Ta saavutas, et Niina tuli Leningradist tagasi ja nad abiellusid.

Pärast abiellumist tegid nad koos pilti ja Juri Andropov kirjutas foto tagaküljele oma selge käekirjaga:

„Kui teil on kunagi igav, kui te mingil hetkel tunnete ennast õnnetuna, siis vaadake seda fotot ja meenutage, et maailmas on kaks õnnelikku olendit. Õnn on nakkav. See imbub koos õhuga teie hinge ja suudab hetkega teha seda, mida muidu ei suuda ka pikad aastad.”

Neil sündis kaks last: 1936. aastal tütar, kellele pandi isapoolse vanaema auks nimeks Jevgenia, ja 1940. aastal poeg, kes vanaisa auks sai nime Vladimir.

Kuid abielu ei kestnud kaua. Armastus lahtus jäljetult. Varsti pärast poja sündi sõitis Andropov uuele töökohale Petrozavodskisse. Sõitis üksinda, ilma perekonnata. Ta õigustas end:

„Seal pole esialgu korterit, kus elada.”

Ja ainult tema lapsepõlveaegne hoidja, kes oma Jurat ilmselt hästi teadis, olevat kurvalt öelnud:

„Sa sõidad alatiseks minema. Tagasi sa enam ei tule.”

Andropov sõitiski minema ega kirjutanud kaua. Lõpuks palus ta kirja teel naiselt lahutust. Niina, kes oli väga uhke naine, vastas viivitamata, et on lahutusega nõus.

Petrozavodskis abiellus Andropov teist korda – Tatjana Lebedevaga. Ka Tatjana oli komsomolitöötaja ja väga tugeva iseloomuga naine. Sellestki abielust sündis kaks last – poeg ja tütar.

Tatjana tuli taas Petrozavodskisse 1969. aastal, kui pidulikult tähistati 25 aasta möödumist Karjala vabastamisest Soome okupatsiooni alt. Ürituste ajal määrati tema saatjaks noor KGB ohvitser Arkadi Jarovoi. Ta kirjutas palju aastaid hiljem sellest sündmusest oma raamatus „Hüvasti, KGB”.

„Toonane Karjala KGB esimees Viktor Zarovski kutsus mu enda juurde ja ütles:

„Seltsimees vanemleitnant, usaldan teie personaalse hoole ja kaitse alla meie kõrge külalise Tatjana Andropova. Sina, kullake, püüa, et temaga oleks kõik hästi… Ja toitlustamise asjus hoia ka silma peal.””

Jarovoi läks partei oblastikomitee instruktori Margarita Ruokolaineni juurde, kes oli Tatjana Andropova sõbranna.

„„Ah et mida talle hommikusöögiks pakkuda?” küsis bassihäälne Margarita asjalikult, mõõtes mind karmi pilguga pealaest jalatallani. „Mida sa ise soovitaksid?”

„Noh, igasugu kalamarja võiks restoranist tellida… Musta, punast… Kohvi, koogikesi, kalleid kompvekke…”

„Sa mine Derussovi juurde, ta on linnalähedase aiandussovhoosi direktor. Ta on osav majandusmees, äkki on tal mõni pesa varajast kartulit maha pandud? Võiks pakkuda ka värsket koha, kalapuudust meil siin ju ei ole. Ja samovaris teed, Karjala moodi. Suhkur oleks parem tükksuhkruna…”

„Kas siis talle, külalisele Kremlist, sobib selline plebeilik söök?”

„Noh, sina küsisid, mina vastasin!””

Hiljem oli Jarovoi Margaritale abi eest tänulik.

„Andropova oli kostitamisega väga rahul. Ta ütles:

„Suur tänu, ma pole ammu midagi nii maitsvat söönud. Ja kus te siin Karjalas sel ajal värsket kartulit saite?””

Juri Andropov ise ei armastanud minevikku meenutada, see oli talle ebameeldiv, ja talle ei meeldinud, kui teised meenutasid talle seda, mida ta tahtis ära unustada.

Tema esimene naine, kes hakkas tööle kohaliku NKVD osakonna arhiivis, abiellus uuesti. Tütar väitis, et ema armastas isa endiselt. Kuid naine ei nõudnud Andropovilt midagi ega kaevanud kellelegi. Seetõttu lõppes ka lahutus Andropovi jaoks ilma tõsisemate tagajärgedeta, kuigi partei ja KGB töötajate puhul ei vaadatud perekonna mahajätmisele pehmelt öeldes just lahke pilguga. Kui mees sai lõpuks partei peasekretäriks, muutus ka tema esimese naise elu. Talle pöörati nüüd palju tähelepanu, kuid temale oli see väga ebameeldiv. Ta kannatas selle tõttu veelgi enam. Tütar arvas, et just seetõttu ta vähki haigestuski…

Esimesest abielust sündinud laste vastu Andropov erilist huvi ei tundnud, ka rasketel sõjaaastatel ei abistanud ta neid millegagi. Kuid ta saatis nende juurde oma endise hoidja Anastassia Žuržalina, kes jäigi sinna kuni oma surmani.

Andropovi tütar Jevgenia õppis arstiks ja elas kogu elu Jaroslavlis. Oma isa ta peaaegu ei näinudki. Ükskord, juba pärast sõda, kui pere oli kusagil Moskva lähedal, helistas Andropovile tema vana hoidja ja Andropov käis lastega kohtumas. Hiljem saatis isa teine naine Jevgeniale kirja ja kutsus neiut endale külla.

Jevgenia sõnul oli isa nende kohtumise ajal kohmetu ja kiirustas seda lõpetama. Järgmine kord nägi Jevgenia isa siis, kui too surnukirstus lamas.

Tõsi, isa organiseeris tütrele ja tema lastele tuusikuid puhkekodudesse. Kui Andropov sai peasekretäriks, andis kohalik võim omal algatusel tütre perele uue korteri.

Jevgenial (abielunimega Volkova) oli kaks poega – Andrei ja Pjotr. Andrei Volkov lõpetas Leningradi peenmehaanika ja optika instituudi, kuid töötas Jaroslavli oblasti KGB valitsuses ja tõusis alampolkovniku auastmeni.

Kuid Andropovi vanem poeg Vladimir, kellele nimi oli pandud vanaisa auks, oli pere häbiplekk. Ta istus varguste eest kahel korral vanglas.

Vladimir lahkus kodukandist, sõitis Tiraspoli, töötas sealse õmblusvabriku konstruktoribüroos seadistajana ja mehaanikuna. Pärast abiellumist sai ta omaette korteri. 1965. aastal sündis tütar, Juri Andropovi lapselaps Jevgenia Andropova.

Vladimir edaspidi enam seadust ei rikkunud, kuid hakkas jooma. Ta oli nõrga iseloomuga ja tahtejõuetu ning jõi ennast põhja, lõpuks ei töötanud ta enam kusagil. Juri Andropov saatis talle aeg-ajalt raha, kuid ise temaga ei suhelnud. Ta püüdis hoolikalt varjata, et tal on poeg, kes on vanglas istunud. Selliseid sugulasi polnud ühelgi poliitbüroo liikmel. Ka KGB-sse ei võetud tavaliselt tööle neid, kelle pere liikmed olid olnud vanglas.

Vladimir Andropov suri 4. juunil 1975. aastal, kui ta oli vaid kolmekümne viie aastane.

Tema elu lõpp oli raske. Räägiti, et ta oli lootnud kas või enne surma veel isaga kohtuda, kuid Juri Andropov ei läinud teda haiglasse vaatama, kuigi teadis, et poeg on suremas haige, ega läinud ka tema matustele. Ka ema ei tulnud Vladimirit vaatama.

Räägitakse, et Juri Andropovi jaoks väga olulisel 1982. aastal koguti kokku kõik tema ebaõnnestunud poja kohta käivad paberid ja saadeti Moskvasse. Võib-olla kiirustas Andropov ise neid hävitama, võib-olla olid need tulevase võimaliku peasekretäri konkurendid, kes tahtsid kompromiteerivaid dokumente kätte saada…

Petrozavodskis viibides astus Andropov, kellel oli vaid tehnikumiharidus, õppima äsja avatud Karjala-Soome Riiklikku Ülikooli, kus tol ajal oli vaid neli teaduskonda – ajaloo-keele, füüsika-matemaatika, bioloogia ja geoloogia-geograafia teaduskond.

1940. aasta 2. septembril algas ülikoolis õppetöö. Üliõpilaste ees esinesid partei vabariikliku keskkomitee sekretär Gennadi Kuprijanov ja Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Kuusinen – vene ja soome keeles. Aktusel osales ka Karjala-Soome NSV komsomoli keskkomitee sekretär Juri Andropov.

Kuid tema õppimist takistas sõda. Tõsi, rindele teda ei saadetud, ta oli vajalikum tagalas – neli aastat juhtis ta vabariigi komsomoli.

Ametlikes elulugudes on kirjutatud tema aktiivsest osalemisest Karjala partisaniliikumises. Tegelikult juhtisid partisaniliikumist julgeolekuorganid. Karjala rinde partisaniliikumise staapi juhtis elukutseline tšekist, kindralmajor Sergei Veršinin, kes enne sõda oli NKVD Norilski parandusliku töö laagri ülem. Komsomolisekretäride ülesandeks oli valida välja noori, keda koolitada partisanideks ja diversantideks.

Uurijad on pööranud tähelepanu sellele, et Andropovit ei autasustatud isegi medaliga „Võidu eest Saksamaa üle” ega medaliga „Isamaasõja partisanile”, mida jagati vägagi massiliselt. Näiteks Andropovi kolleeg komsomoli liinis, Moskva linna komsomolikomitee sekretär, kes ka tegelikult tegeles partisaniliikumisega, sai 1942. aasta märtsis Punatähe ordeni ja hiljem ka partisanimedali.

Tundub, et „partisanide” teema ilmus Andropovi elulukku selleks, et kaunistada riigi tähtsaima tšekisti imagot – ta oli juba tõusnud armeekindraliks, kuid polnud tegelikult päevagi sõjaväes teeninud.

Karjala vabariigi komsomoli ülesandeks oli mobiliseerida kõiki, isegi kinnipeetavaid, sõjaliselt olulistele töödele. Andropov määrati Belomorski lennuvälja ehitamise operatiivstaabi koosseisu. Staabi ülesanne oli suunata sellele ehitusele kõik need, keda õnnestus Belomorskis kätte saada.

1941. aastal okupeerisid saksa ja soome väed kaks kolmandikku Karjala-Soome NSV territooriumist. Sügisel tuli maha jätta Petrozavodsk.

10. oktoobril 1941 otsustas vabariigi komsomoli keskkomitee:

„Pidada hädavajalikuks viia vabariigi valitsus üle Belomorski linna. Rahvakomissaride nõukogu ja partei keskkomitee vajadusteks vabastada Kirovi raudteevalitsuse hoone.”

Belomorsk oli linnake, mis koosnes hulgast väikestest saartest. Linnas oli vaid paar kivimaja. Linnaelanikud elasid lihtsates palktaredes, kõnniteed olid kaetud laudadega. Mingit kanalisatsiooni linnakeses ei olnud. Ümberringi laius vaid tundra.

Linnas polnud ühtegi pommivarjendit. Elanike jaoks kaevati kitsad muldkatusega kaevikud, kuid ülemuste jaoks oli vaja ehitada midagi kindlamat. 10. juunil 1943. aastal otsustas keskkomitee büroo, et keskkomitee hoone lähedale tuleb kiirkorras rajada pommivarjend. Muide, ei sakslased ega soomlased seda linna sõja ajal praktiliselt ei pommitanud.

Belomorskis õnnestus noort Andropovit mitteametlikus õhkkonnas jälgida tulevasel kirjandusteaduse professoril Jefim Etkindil. Karjala rinde luureosakonnas teenis Etkindi tuttav, kes enne sõda oli olnud Leningradi kõrgema parteikooli kateedrijuhtaja. Kateedrijuhataja kaunis naine Maria Rit, keda kõik kutsusid Musjaks, oli eestlanna.

Professor Etkind on meenutanud:

„Tookord, 1942. aastal, me kohtusime tihti. Igal nädalal käisime oma sõbraga ja tema naisega külas ainsa tuttava juures, kellel oli Belomorskis oma eluase. See oli Moskva kirjanik Gennadi Fiš, kes sel ajal oli sõjakorrespondent, aukraadilt teise järgu intendant. Hospidalist tuli sinna ka medõde Katja Zvorõkina, minu noor naine.

Ja muide, enamasti oli külaliste hulgas ka sõnaaher, kuid väheste repliikide järgi otsustades siiski üsna haritud noor mees Jura, kes oli Musjasse lootusetult armunud. Palju hiljem, vast umbes neljakümne aasta pärast, sain ma teada, kellega vempe viskav saatus mu tookord kokku viis: see noormees oli Juri Andropov.

Millalgi 1960. aastatel olevat Musja Rit pöördunud tema poole kirjaliku palvega mingis eluliselt tähtsas isiklikus asjas, kuid Andropov ei vastanud kirjale.”

1941. aasta detsembris oli saksa ja soome vägede ründepotentsiaal ammendunud. Kahe ja poole aasta jooksul püsis rindejoon paigal. Saksa ja Soome väed ei suutnud Nõukogude vägede kaitset murda. Kuid ka Punaarmeel polnud jõudu ega vahendeid, et vastane taganema sundida.

1944. aasta suvel aga asusid Karjala rinde väed pealetungile ja puhastasid vabariigi territooriumi vastase vägedest. Esimestena tungisid 28. juunil Petrozavodskisse merejalaväelased, dessandi korraldas Onega sõjalaevade flotill.

1944. aasta 15. aprillil Karjala rinne likvideeriti. Vabariigi jaoks oli sõda sellega lõppenud. Algas purustatud majanduse taastamine. Moskvas poldud vabariigi juhtkonnaga rahul, leiti, et see tegutseb liiga passiivselt.

22. novembril võttis keskkomitee organisatsiooniline büroo vastu määruse „Karjala-Soome NSV ÜK(b)P Keskkomitee tööst.” Selles öeldi:

„Partei keskkomitee ei ole rakendanud vajalikke meetmeid majanduse taastamiseks ja Soome okupatsiooni tagajärgede likvideerimiseks. Vabariigi partei keskkomitee ja selle esimene sekretär sm. Kuprijanov on suhtunud leplikult vastutustundetuse ilmingutesse, distsiplineerimatusesse ja üksikute juhtivate töötajate ebaväärikasse käitumisse. Vabariigis esineb lubamatuid meeleolusid – enesega rahulolu ja liigset leebust.”

Kaadri tugevdamise huvides viidi Andropov 1944. aasta novembris üle parteitööle – temast sai Petrozavodski partei linnakomitee teine sekretär, mis oli kolmekümneaastase mehe jaoks kiire tõus. Pärast sõda, 1947. aasta jaanuaris, sai temast juba Karjala-Soome NSV kompartei keskkomitee teine sekretär.

Tõusnud nii kõrgesse ametisse, lõpetas Andropov kaugõppijana (ilma kohustuseta eksameid sooritada) ÜK(b)P Keskkomitee juures tegutseva kõrgema parteikooli. Ilma kõrghariduse diplomita tundis ta end ebamugavalt. Kõrgem parteikool oligi loodud hariduseta praktikute jaoks, kes olid tõusnud küllaltki kõrgele ametikohale, ent kellel ei piisanud õppimiseks aega, veel sagedamini aga tahtmist.

Hiljem räägiti legende Andropovi entsüklopeedilistest teadmistest, sellest, et ta valdas vabalt inglise keelt. Aga mida ei olnud, seda ei olnud. Andropov üritas hakata õppima inglise keelt siis, kui ta oli juba KGB esimees, kuid sellises vanuses ja tema töökoormust arvestades ei tulnud sellest enam midagi välja. Siiski, töötamine välismaal, raamatute ja igasuguste õiendite lugemine ja suhtlemine intelligentsete inimestega aitasid tal mingil määral kompenseerida süstemaatilise hariduse puudumist.

Kirjandusest meeldisid talle kõige rohkem Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi mõlemad kuulsad romaanid – „Kaksteist tooli” ja „Kuldvasikas”, mida ta tihti tsiteeris.

Üks ajakirjanik, kes kord juhuslikult astus Andropovi kabinetti Lubjankal, nägi tema töölaual Plehhanovi teoste köidet, kuhu olid mitmesse kohta järjehoidjad vahele pistetud, ning sattus KGB esimehe haritusest vaimustusesse.

KGB esimehel tuli iga päev läbi vaadata mitusada lehekülge igasuguseid dokumente, vastata paljudele telefonikõnedele ja võtta vastu suur hulk inimesi. Kas ta tõesti leidis sellise koormuse juures veel paar vaba tundi, et süveneda Georgi Plehhanovi tõsistesse teostesse? Kuid igatahes suutis ta oma külalistele jätta sügava mulje.