Читать книгу Andropov - Leonid Mletšin - Страница 11

Vaimne käärimine Ungari ühiskonnas langes ajaliselt kokku massiliste rahutustega Poolas. Järgmisel päeval pärast Budapestis toimunud tormilist diskussiooni ajas Poola valitsus Poznanis relvi kasutades laiali tööliste demonstratsiooni (hukkus seitsekümmend kolm inimest).

Sel päeval Budapestis viibinud Albaania juht Enver Hoxha soovitas Rákosil järgida poolakate eeskuju ja kontrrevolutsionäärid lihtsalt maha lasta. Kuid Rákosi ei saanud seda väärt ettepanekut kasutada. Ungari juhtkonnas puudus ühtsus. Juulis toimunud partei keskkomitee pleenumil vabastati Rákosi esimese sekretäri ametist.

12. juulil 1956. aastal andis Hruštšov NLKP Keskkomitee pleenumil korralduse saata Ungarisse Mikojan – vaatama, mis seal toimub. Anastass Ivanovitš sõitis Ungarisse mitteametlikult, väidetavalt Balatoni järve äärde puhkama. Nõukogude Liidu valitsusjuhi esimene asetäitja jäi Ungarisse kuni 21.juulini. Teadaanne selle kohta, et ta Ungaris viibis, avaldati alles pärast tema ärasõitu.

Anastass Mikojan mõistis, et Rákosit pole võimalik päästa. Ta soovitas seada partei etteotsa Ministrite Nõukogu esimees András Hegedüs. Kuid teda peeti liiga nooreks. Valik tuli teha ungari veterankommunisti Ernö Gerö ja János Kádári vahel.

Keskkomitee sekretär Gerö arreteeriti Ungaris juba 1922. aastal ja mõisteti 15 aastaks vangi. Kuid kahe aasta pärast sai ta Nõukogude valitsuse abiga vanglast välja. Alates 1930. aastast töötas ta Kominternis ja võttis osa ka Hispaania kodusõjast.

Moskvas teati teda hästi ja valik langeski kuivavõitu ja isegi Ungari parteiaparaadis täiesti ebapopulaarse Ernö Gerö kasuks.

Suursaadik Andropov toetas viimse hetkeni Rákosit ja jälgis rahulolematult, kuidas suurde poliitikasse naaseb endine represseeritu János Kádár. Andropov pidas tema poliitbüroosse toomist „tõsiseks järeleandmiseks parempoolsetele ja demagoogilistele elementidele”.

János Kádár oli alates 1945. aastast olnud Ungari kommunistliku partei poliitbüroo liige. Kui kommunistid liitusid sotsiaaldemokraatidega ja moodustasid Ungari Töörahvapartei, sai temast peasekretäri asetäitja.

Ühtlasi oli Kádár ka siseminister (kuni 1950. aasta lõpuni). Esialgu osales ta poliitiliste kohtuprotsesside korraldamises, siis aga langes ise samasuguse ebaõiglase süüdistuse alla. Ungaris tegutsenud nõukogude tšekistid teatasid Moskvasse, et „Kádár ei vääri poliitilist usaldust, juba 1939. aastal toetas ta kontakte trotskistidega, pärast arreteerimist 1944. aastal olevat ta vanglast põgenenud”.