Читать книгу Andropov - Leonid Mletšin - Страница 4

Juri Andropov lõpetas Mozdoki seitsmeklassilise vabrikukooli ja töötas seejärel pool aastat raudteejaama telegraafis. Peagi sai ta komsomolikomitee abiga parema töö – kinomehaaniku õpilase ja abi koha raudteelaste klubis. Andropov oli juba taibanud, kui kasulik on tegutseda komsomoli liinis.

Ta luges ajalehest, et Rõbinskis on avatud veetranspordi tehnikum. Sai soovituse Mozdoki komsomoli rajoonikomiteest ja sõitis 1932. aasta aprillis tehnikumi õppima. Oma elulookirjelduses on ta avameelselt märkinud:

„Rõbinskisse sattusin seetõttu, et ei tundnud geograafiat – ma arvasin, et see linn on Põhja-Kaukaasiale palju lähemal.”

Abi polnud tal nüüd enam kelleltki loota. Tehnikumi astudes kirjutas ta kohe avalduse: „Palun kindlustada mulle koht ühiselamus ja stipendium, sest mul pole mingeid elatusvahendeid.” Ta saigi koha ühiselamus ja ka stipendiumi – sada kuus rubla kuus.

Juba tehnikumis õppides oli Andropov komsomoliaktivist, ta levitas OSOAVIAHIM-i (Riigikaitse, lennunduse ja keemiatööstuse abistamise ühingu) pileteid.

Hiljem, juba poliitbüroo liikmena, armastas Andropov nimetada ennast Volga madruseks, rõhutades sellega oma töölispäritolu. Tegelikult oli ta madrus vaid lühikese õppepraktika ajal, pärast tehnikumi lõpetamist ta enam Volgal ei sõitnud. Huvi meremehe elukutse vastu polnud ilmselt kuigi suur. Lõpetanud 1936. aastal tehnikumi, eelistas ta jääda samasse kooli komsomoliorganisatsiooni sekretäriks. Oma jõelaevniku-minevikust armastas ta meenutada vaid ühte pootsmanit, kes hoidis oma raudses haardes kogu laeva meeskonda. See oli nagu juhi ideaalkuju.

Juba sama 1936. aasta novembris viidi ta tehnikumist üle Volodarski-nimelisse Rõbinski laevaehitustehasesse ÜLKNÜ Keskkomitee komsomolitöö organisaatoriks. Sellest hetkest alates kuni surmani oli Andropov kogu aeg komsomoli-, partei- ja aparaaditööl, välja arvatud aeg, mil ta töötas suursaadikuna ja juhtis KGB-d. Ta pole kunagi juhtinud mingit tootmisettevõtet ega ühtegi konkreetset piirkonda. Tal polnud ei majandusalaseid teadmisi ega ka praktilise töö kogemusi tööstuses, põllumajanduses või finantsalal.

Tema karjäär kulges komsomolist parteisse ja parteist KGBsse. Sellise elukäigu eelised olid silmanähtavad: ta teadis täpselt, kuidas toimib riigimehhanism, millised on riigi juhtimise salavedrud ja kuidas kasutada võimuhoobasid. Puuduseks oli asjaolu, et kõik ta teadmised riigiasjadest olid kaudsel teel saadud – põhinesid kellegi räägitul või siis alluvate ettekannetel, õienditel ja analüütilistel materjalidel.

Sajad leheküljed salajasi dokumente, mis iga päev laekusid keskkomitee sekretäri või KGB esimehe töölauale, lõid mulje, et lugeja on täielikult teadlik kõigest, mis riigis toimub. Tegelikult oli see muidugi vaid illusioon. Võib-olla Andropov seetõttu uskuski siiralt, et riik vajab eeskätt korra kehtestamist, distsipliini ja võitlust korruptsiooni vastu, mitte aga põhjalikke poliitilisi ja majandusreforme.

1937. aasta juunis sõitis Jaroslavli poliitbüroo liige ja teede rahvakomissar Lazar Kaganovitš, kes Stalini korraldusel osales Jaroslavli linna ja oblasti parteikonverentsil. Ta kutsus kommuniste üles viivitamatult paljastama rahvavaenlasi ja näitas ise eeskuju, kuidas seda teha tuleb. Otse konverentsisaalis kuulutas Kaganovitš rahvavaenlaseks oblastikomitee teise sekretäri Ivan Nefedovi. Nefedov arreteeriti sealsamas. Ta oli sel ajal kõigest 39-aastane. Tema järel arreteeriti veel viis juhtivat parteitöötajat. Mees, kes Nefedovi asemel teiseks sekretäriks valiti, sai selles ametis töötada vaid sügiseni.

1937. aasta suvel vabastati ametist ja seejärel hukati ka senine oblastikomitee esimene sekretär Anton Vainov. Tema asemele tuli Moskvast Nikolai Zimin, kes oli juhtinud partei keskkomitee transpordiosakonda, viimasel ajal aga olnud poliitosakonna ülem ja teede rahvakomissari asetäitja. Zimin pidas oblastis vastu vaid paar kuud, kuid jõudis selle ajaga anda ka oma panuse repressioonide edendamisse oblastis. Arvatavasti pressis ta tšekistidele peale, nõudes ulatuslike vandenõude paljastamist. Tšekistid kuuletusid ja mõtlesid välja üha uusi kujuteldavaid vaenlasterühmi.

Üheainsa päeva jooksul – 16. juulil 1937 – saatis oblastikomitee uus esimene sekretär Stalinile kaks šifreeritud ettekannet, demonstreerides valmidust korraldada oblastis suur puhastus.

Zimin kandis Juhile ette:

„Oblastikomiteesse saabusid andmed, et Rõbinski automootorite tehases nr 26 tegutseb trotskistlik organisatsioon. Laekunud andmete põhjal on teada, et trotskistlikku organisatsiooni kuuluvad tehase parteikomitee sekretär Puškin, peainsener Abramov, partei Rõbinski linnakomitee endine sekretär Tšanturia ja tehase endine partorg Šumin.

Puškini võtame homme kohalt maha ja arreteerime. Kogu bande kiireks paljastamiseks palume sanktsiooni, et arreteerida ja saata Jaroslavli Tšanturia, kes töötab praegu Kurski oblastis, ja Šumin, kes töötab Moskvas…”

Juht kirjutas selle telegrammi servale:

„Sm. Ježovile. On vaja arreteerida Tšanturia ja Šumin. Täitmisest kanda ette keskkomiteele.”

Poskrebõšev kirjutas omalt poolt:

„Tehtud.”

Kuid seejärel saabus Ziminilt veel üks telegramm. Esimene sekretär seletas, et just tema saabumisega oblastisse on saavutatud suurt edu rahvavaenlaste väljajuurimisel:

„Jaroslavli oblastis tegutsenud parempoolsete kontrrevolutsioonilise organisatsiooni asjus korraldatud juurdlusega tehti kindlaks, et parempoolsed olid koos esseeridega loonud reas oblasti rajoonides ja mõnedes tehastes mässulisi salku.

Nendesse salkadesse olid ühinenud parempoolsed, esseerid, monarhistid ja kriminaalsed elemendid. Nende salkade tegevust juhtis oblasti sidevalitsuse ülem Želtov, kes sai juhtnööre Rõkovilt ja endiselt oblasti täitevkomitee esimehelt Zaržitskilt. Tegeleme nende salkade likvideerimisega.”

Stalin luges ka selle Jaroslavlist saadetud telegrammi tähelepanelikult läbi ja andis Ježovile käsu:

„Želtov tuleb ilmtingimata arreteerida.”

Kuulekas Poskrebõšev märkis:

„Tehtud.”

Ühe kuu jooksul korraldati Jaroslavli oblastis neli kohtuprotsessi, süüdi mõisteti teravilja varumise kontori „Zagotzerno” ja veskite trusti töötajaid ning rajooniorganisatsiooni juhte. 26 inimesele määrati karistuseks mahalaskmine. Ülemkohus asendas nelja surmamõistetu karistuse vangistusega. Seepeale kurtis Zimin Stalinile, et ülemkohus takistab parteiliste direktiivide täitmist kahjuritevastases võitluses.

Massilised repressioonid ei säästnud ka Jaroslavli oblasti komsomoliorganisatsiooni. Juba 1937. aasta märtsis oli Jaroslavli oblasti komsomolikomitee esimene sekretär Boriss Pavlov kutsunud komnoori üles juurima oma ridadest välja „kahjurite, diversantide, spioonide ja mõrtsukate bandesid”. Mõistagi ei aimanud ta, et üsna varsti saab temast endastki selle kampaania ohver. Juunis edutati Pavlov parteitööle, kuid juba septembri lõpus ta arreteeriti kui paremtrotskistliku bande liige.

Oblasti juht Nikolai Zimin seletas komnoortele:

„Kuidas me Pavlovi paljastasime? Esimesed kahtlused tekkisid mul tema suhtes juba augustis. Me hakkasime asja uurima. Septembri alguses arvasime Pavlovi oblastikomitee koosseisust välja ja vallandasime ta linnakomitee sekretäri ametist. Seejärel selgus, et ta on end ümbritsenud vaid rahvavaenlastega ning heideti parteist välja. Uurija juures ülekuulamistel Pavlov küll vaikis, kuid meil on rääkima hakanud ka kangemad mehed kui Pavlov. Küll Pavlovgi rääkima hakkab. Muidugi mitte otsekohe.”

Zimin teadis, mida rääkis. Pavlov ei suutnud piinamisi taluda ja kirjutaski lõpuks alla oblasti NKVD uurimisosakonna uurija koostatud ülekuulamisprotokollidele, seejärel mõisteti ta surma mahalaskmise läbi.

Ametist tagandati ja seejärel arreteeriti ka komsomoli linnakomitee juhid.

On säilinud stenogramm kõnest, mille linna komsomoliaktiivi koosolekul pidas algaja komsomolitöötaja Andropov. Juri Vladimirovitš paljastas rahvavaenlasi kõnepuldist noorusliku õhinaga:

„ÜK(b)P Keskkomitee on korduvalt hoiatanud partei- ja komsomoliorganisatsioone, et tuleb olla valvas. Seni kehtis seisukoht, et komsomolis ei ole ega saagi olla vaenlasi. Kuid rahvavaenlased – trotskistid, spioonid, diversandid – üritavad pugeda igasse prakku, kasutades ära kõige nõrgemaid kohti. Rahvavaenlased on teinud endale pesa ÜLKNÜ Keskkomitees, on püüdnud noori laostada ja seeläbi eemaldada neid võitlusest rahvavaenlastega.

1937. aasta augusti lõpus Moskvas toimunud ÜLKNÜ Keskkomitee pleenumil kõrvaldati ametikohtadelt järjekordne rühm komsomolijuhte, nende hulgas ka Tatjana Vassiljeva, keskkomitee sekretär, kes juhtis naiskomnoorte tegemisi. Alles veidi enne seda käis ta siin, Jaroslavlis, ja juhtis oblasti komsomolikonverentsi. Ta istus meil siin presiidiumis, nüüd aga…”

1937. aasta septembris võeti Andropov Rõbinski linna komsomolikomiteesse pioneeritöö osakonda juhtima ja temast sai ka komitee büroo liige. Juba kahe nädala pärast viidi ta üle komsomoli oblastikomiteesse koolinoorte osakonna juhatajaks.

Oktoobris toimus Jaroslavli oblasti komsomolikonverents. Seal esinedes väljendus Andropov karmilt:

„Meie oblasti komsomoliorganisatsioon oli rahvavaenlastest risustatud. Kogu oblastikomitee büroo, välja arvatud esimene sekretär, arendas rahvavaenulikku tegevust.”

Juba kolme kuu pärast kinnitati Juri Andropov komsomoli oblastikomitee kolmandaks sekretäriks. Ta sai kohe ka korteri oblasti juhtkonna majas. Peaaegu iga päev jäi mõni ametikoht vabaks. Puhastuseaastatel edenes komsomolitöötajate karjäär kiiresti, tuli vaid hoiduda kahtluse alla langemast.

Oblasti NKVD valitsuse ülem oli sel ajal julgeolekuvägede major Andrei Jeršov.

Oblastikomitee esimeseks sekretäriks saanud Aleksei Šahhurin on meenutanud:

„Jeršovi nägime vaid oblastikomitee büroo istungitel, kuhu ta tuli, seljas vene särk ja mingi kulunud pintsak. Sõjaväe vormiriietuses ilmus ta ainult pidulikele istungitele.”

Siseasjade rahvakomissari Ježovi käskkirjaga nr 00447 30. juulist 1937 kinnitati Jeršov Jaroslavli oblasti „troika” esimeheks. „Troikal” oli õigus määrata surmanuhtlus endistele kulakutele, kriminaalkurjategijatele ja teistele nõukogudevastastele elementidele.

1938. aasta jaanuaris kandis major Jeršov siseasjade rahvakomissarile ette oma töös esinenud puudustest:

„Me oleme ebapiisavalt hävitanud oblastis esseere ja nende nõukogudevastaseid moodustisi.

Me pole jõudnud õpilaste ja intelligentide (õpetajaskond ja arstid) seas tegutsevate kontrrevolutsiooniliste formeeringuteni…

Me pole peaaegu üldse töötanud parteist väljaheidetutega, keda oblastis on üle seitsme tuhande…”

1937. aastal arreteeris NKVD oblastis üle 5000 inimese. Jeršov rääkis alluvatele:

„Kui juhtubki, et arreteeritakse ülearu ja põhjendamatult, siis pole see kuigi suur häda.”

1938. aasta detsembri alguses aga vabastati Jeršov ametist, samal päeval ta ka arreteeriti ja lasti maha…

Suur komsomoli juhtkonna puhastamine jätkus ka Moskvas. 1938. aasta novembris toimunud ÜLKNÜ Keskkomitee pleenumil kinnitati ametisse uus juhtkond. Koos nende inimestega tuli Andropovil töötada paar aastat, kuni ta viidi üle parteitööle.

ÜLKNÜ Keskkomitee esimeseks sekretäriks sai üsna mitmeks aastaks Nikolai Mihhailov, massilise riigikaitsealase töö sekretäriks Semjon Zahharov (1939. aastal kinnitati ta Vaikse ookeani sõjalaevastiku sõjanõukogu liikmeks ja ta sai admirali auastme), kaadriala sekretäriks sai Grigori Gromov (harukordne oli see, et tema toodi ÜLKNÜ Keskkomiteesse partei keskkomitee juhtorganite osakonna juhataja asetäitja ametikohalt). ÜLKNÜ Keskkomitee sekretäriks sai ka kurva kuulsusega Olga Mišakova, kelle valekaebuste alusel hukkus palju väärikaid inimesi.

Kaadrimuutused järgnesid ka kohtadel. 1937. aasta detsembris vabastati ametist Jaroslavli oblasti komsomolikomitee esimene sekretär Aleksandr Brusnikin. Seejärel arvati ta välja ÜLKNÜ Keskkomitee koosseisust – selle eest, et ta „oli varjanud oma sidemeid vaenulike elementidega ja seda, et Jaroslavli oblasti komsomoliorganisatsiooni on risustanud vaenulikud elemendid”. Varsti Brusnikin arreteeriti ja lasti maha.

Vabanenud ametikohale sai nüüd Andropov. Ta meeldis oblasti uuele peremehele Aleksei Šahhurinile, tulevasele lennukitööstuse rahvakomissarile.

„Me puhastasime oma read rahvavaenlastest ja nende kaasajooksikutest, paljastasime trotskistlik-buhharinlikud ja kodanlik-natsionalistlikud lurjused, oblasti komnoorte organisatsioon on partei juhtimisel ideeliselt karastunud ja tugevnenud…” kandis Juri Andropov oblasti komsomolikonverentsil reipalt ette.

Just sellise kujutlusega elust alustas Juri Andropov oma poliitilist karjääri. Üht-teist tollest õudsest ja vastikust minevikust heidab ta hiljem kõrvale, kuid midagi sellest jääb tema ellu alatiseks ja hakkab määrama tema suhtumist maailma asjadesse. Tema ise ei saanud millegi üle kurta – massirepressioonid avasid talle tee ülespoole.

Tookord kuulus Jaroslavli oblasti koosseisu ka praegune Kostroma oblast, kokku 52 rajooni. Tööstust esindasid mõned suuremad tehased ja arvukalt metsamajanduse ettevõtteid. Moskvas jälgiti hoolega, kuidas edeneb turba varumine, sest sellega köeti soojuselektrijaamu, mis varustasid elektriga ka naabruses asuvat Ivanovo oblastit.

Juri Andropov meeldis veel ühele oblasti parteikomitee sekretärile – Aleksei Larionovile, kes sai tuntuks Hruštšovi ajal. Tema lubas Hruštšovile, et annab riigile planeeritust kolm korda rohkem liha ja sai selle eest sotsialistliku töö kangelase Kuldtähe. Kui aga selgus, et see oli katteta lubadus, siis ta suri – kas tegi endale ise lõpu või ütles tal süda üles.

1939. aastal kutsus oblastikomitee sekretär Larionov Andropovi osalema väga tähtsas ettevõtmises – hüdrosõlmede ehitamises Volga jõele. Seda tegevust juhtis NKVD, ehitajatena töötasid peamiselt vangid, kellest oli seal alati puudus. Andropov lähetas ehitusobjektidele mitu tuhat Jaroslavli noort.

1944. aasta 14. juulil avaldati Beria koostatud nimekirja alusel NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi määrus NKVD Volga hüdrosõlmede ehitamisel silma paistnud insener-tehniliste töötajate, administratiiv-majandusliku personali ja tööliste autasustamisest ordenite ja medalitega.

Ordeneid sai suur rühm NKVD laagrite peavalitsuse töötajaid, nende seas sai Punalipu ordeni ka Juri Andropov kui endine Jaroslavli oblasti komsomolikomitee sekretär, kuigi ta selleks ajaks oli sealt juba ammu lahkunud.