Читать книгу Andropov - Leonid Mletšin - Страница 9

Juri Andropov kavatseti saata suursaadikuks Taani. Ta stažeeris veidi aega välisministeeriumi Skandinaaviamaade osakonnas, juhendajaks noor diplomaat Andrei Aleksandrov-Agentov, kellest hiljem sai tema enda abi rahvusvaheliste küsimuste alal. Juri Andropov oli kolmekümne üheksa aastane ja mõtteis jättis ta parteitööga hüvasti.

Tema elu oleks võinudki minna teist rada. Rahulikust Taanist oleks ta võidud saata mõnda järgmisse riiki, siis kolmandasse, tema karjääri tipuks oleks siis võib-olla saanud välisministri asetäitja ametikoht, sest ministri ametis oli kindlalt Andrei Gromõko.

Kuid keskkomitees otsustati saata sotsialismimaadesse kogenud parteitöötajad. Taani tuli unustada. 1953. aasta oktoobris lähetati Andropov Budapesti. Esialgu sai temast saatkonna nõunik. Kuid juba 1954. aasta juunis kinnitati ta suursaadikuks Ungaris.

Teise maailmasõja ajal sõdis Ungari natsliku Saksamaa poolel. 23. juunil 1941. aastal diplomaatilised suhted Nõukogude Liidu ja Ungari vahel katkesid. Pärast teljeriikide purustamist ja Ungari endise valitsuse langemist, kui Nõukogude väed vallutasid Ungari, taastati diplomaatilised suhted esialgu missioonide tasemel. 1948. aasta 2. augustil muudeti missioonid saatkondadeks.

Esimene Nõukogude saadik Ungaris oli Georgi Puškin, tunnustatud diplomaat, kellest hiljem sai partei keskkomitee osakonnajuhataja ja seejärel välisministri asetäitja.

Puškin ei jäänud Ungarisse kuigi kauaks. Tema vahetas välja Jevgeni Kisseljov, kes sõja lõppemise järel oli Nõukogude Liidu poliitiline esindaja Austrias, mis oli taas saanud iseseisvaks riigiks. Seejärel sai temast välisministeeriumi Balkanimaade osakonna juhataja. Kisseljov töötas Budapestis viis aastat. 1954. aasta 6. juulil vabastati ta keskkomitee sekretariaadi otsusega suursaadiku ametist. Mõne aja pärast määrati ta tööle Egiptusesse ja ta kvalifitseerus ümber Lähis-Ida regioonile.

Kisseljovi asemel saigi suursaadikuks Andropov.

Kolm aastat töötamist suursaadikuna andis Andropovile palju silmaringi laiendamise mõttes. Ta nägi, et elu võib olla hoopis teistsugune, kui see oli Jaroslavlis ja Petrozavodskis. Budapest oli sajandeid olnud euroopalik linn. Ja tegelikult pakkus saadiku elu isegi neil aastail teatavat rahuldust.

Ka teistes Ida-Euroopa riikides olid saadikuteks parteitöötajad. Rumeenias oli saadikuks Aleksei Jepišev, endine Ukraina kompartei keskkomitee sekretär ja julgeolekuministri asetäitja kaadri alal. Poolas töötas endine keskkomitee sekretär ja Moskva linnakomitee esimene sekretär Georgi Popov.

Popov oli tuntud põikpea ning pidas end Poolas üleval nagu komissar anarhistide seltskonnas, igal võimalusel tegi ta peapesu Poola valitsuse ja partei juhile Bolesław Bierutile – isegi selle eest, et poola talupojad ei oskavat õigesti künda ega külvata.

Lõpuks ütles saadik Bierutile, et ei võtaks teda isegi Moskva oblastisse mõne rajoonikomitee sekretäriks. Nördinud Bierut ei kannatanud enam välja ning helistas Hruštšovile, öeldes, et kui ta ei kõlba isegi rajoonikomitee sekretäriks, siis tuleb tal küll tõstatada küsimus enda ametist vabastamisest. Hruštšov rahustas ta maha. Popov, kes polnud Varssavis aastatki vastu pidanud, kutsuti tagasi; tükk aega kanditi teda ühelt ametikohalt teisele, lõpuks saadeti Vladimiri lennukiseadmete tehase direktoriks.

Suursaadik Andropovi iseloom ja temperament olid teistsugused ning ta käitus palju arukamalt. Kuid temagi oli Ungaris teatavas mõttes Moskva asevalitseja.