Читать книгу Andropov - Leonid Mletšin - Страница 3

Leseks jäänud ema abiellus peagi vedurijuhi abi Viktor Fjodoroviga. Nad asusid elama Mozdoki jaama. Ka seda linna mainitakse praegu üsna tihti seoses sündmustega Kaukaasias. Ema töötas kooliõpetajana, võõrasisa aga õpetas kohalikus vabrikukoolis poistele lukksepaametit. Seal hakkas õppima ka tema kasupoeg. Kõike seda on põhjalikult kirjeldatud mahukas ülevaates, mille on koostanud Jaroslavli tšekistid.1

Kui Juri Andropov oli saanud 14-aastaseks, suri ka tema ema. Sestpeale kirjutas ta kõigis ankeetides, et on orb. Võõrasisa juures ta elada ei tahtnud ning jooksis kodunt minema. Kaks kuud hulkus ta ringi Põhja-Kaukaasias, kuni Tšekaa transpordiosakonna töötajad ta koju tagasi toimetasid.

Juri pidi ise elus läbi lööma. Kuid tema tütar Jevgenia on ühes intervjuus2 märkinud, et pere ei elanud viletsuses:

„Emapoolne vanaisa oli üsna jõukas ja Andropovid elasid tema juures. Nad said minu isale isegi lapsehoidjat võimaldada. Kui isa üsna väikese lapsena orvuks jäi, oli see lapsehoidja talle kõige lähedasem inimene.”

Oma varasemates ankeetides kirjutas Juri Andropov, et pärineb Doni kasakatest. Ümberkaudsed aga pidasid teda oma päritolu varjavaks juudiks, pidades silmas tema ema, muusikaõpetaja Jevgenia Karlovna Fainšteini mitteaaria päritolu.

Muuseas on veel üks versioon. Nimelt olevat Andropovi ema väikese lapsena jäetud kaupmees Karl Fainšteini maja trepile. Kaupmees lapsendas tüdrukukese ja andis talle oma nime. Tõsi, see versioon tundub olevat liiga kirjanduslik.

Juri Andropoviga lähemalt suhelnud inimesed leidsid, et tema välimuses oli aimata semiitlikke jooni. Võib ju olla, et nad lihtsalt tahtsid neid jooni näha…

Kirjandusteadlane Vadim Kožinov kirjutab üsna enesekindlalt:

„Andropovil olid juudipärased näojooned. 1993. aastal vestlesin ma KGB esimehe asetäitja F. D. Bobkoviga, tema ütles mulle, et lõpuks olevat ikkagi kindlaks tehtud, et Andropovi ema oligi sündinud juudi perekonnas, kuid jäi juba väiksena orvuks, tema lapsendas vene perekond, dokumentide järgi oli ta venelane, võib-olla ei teadnud ta ka ise oma etnilist päritolu.

Ent KGB esimehena Andropov lausa hävitas „õiguskaitsjate” liikumise, milles oli juhtiv roll juutidel, kes püüdsid NSV Liidust välja pääseda. Ning lõpuks, kui isegi oletada, et ta salaja järgis mingit „juudimeelset” joont, õnnestus tal riiki juhtida kõigest veidi rohkem kui aasta ja kuna ta oli sel ajal ise juba väga haige, siis vaevalt ta suutis sündmusi oluliselt mõjutada.”

Poliitbüroo liikme Jegor Ligatšovi endisel abil Valeri Legostajevil sähvatas Andropovi matusetalituse ajal peas üks mõte:

„Mul tekkis järsku aimus, et mees, kelle nägu oli mu ees eredas valgussõõris kirstupadjal, oli mingi kahtluseta olnud juut. See mõte tundus mulle nii uskumatu, et ma aeglustasin kirstust möödudes tahtmatult sammu, et avanevat vaatepilti paremini näha…”

Gorbatšovi endine abi Valeri Boldin on kirjutanud, et Andropovi populaarsus ärritas Mihhail Sergejevitši. Ükskord lausus ta Boldinile tigedalt:

„Mida Andropov üldse riigi heaks teinud on? Mis sa arvad, miks ei meie ega välismaa ajakirjandus pole maha materdanud endist KGB esimeest, kes saatis dissidente vanglasse ja psühhiaatriahaiglatesse ning sundis paljusid riigist lahkuma? Sest ta on nendega pooleldi sama verd, nemad hoiavad omasid.”

Gorbatšovi ähmasevõitu arusaam juutide ülemaailmsest solidaarsusest (kui selline jutuajamine ikka üldse aset leidis) sarnaneb suuresti aktiivsete vene natsionalistide vaadetega, nood olevat koguni saatnud Andropovi sünnimaale oma esindajad, kes pidid seal tema sugupuud uurima.

KGB töötajad, püüdes tõkestada lubamatut huvi oma ülemuse vastu, avastasid Rostovis inimese, kes tegeles Andropovi kahtlase päritolu uurimisega, kuid nad ei saanud tema vastu midagi ette võtta. Julgeolekukomitee esimees saatis kergel käel vangilaagritesse liberaale ja dissidente, ent patoloogiliste antisemiitidega polnud tal muud teha kui end nende ees õigustada.

Teades, et töökaaslaste meelest pole tema ankeet mitte kõige puhtam, püüdis Juri Vladimirovitš oma käitumisega igati tõestada, et nad eksivad. Andropov pidas KGBs aktiivset sionismivastast võitlust, mis tegelikkuses tähendas juutidele väljasõidukeeldu, juudi keele, kultuuri ja ajaloo õppimise takistamist ja range kontrolli kehtestamist selle üle, et mittepõlisrahvuse esindajad ei tõuseks liiga kõrgetele ametikohtadele. KGB 5. valitsuses oli loodud vaenuliku sionistliku tegevuse vastu võitlemise osakond…