Читать книгу Andropov - Leonid Mletšin - Страница 7

1949. aastal sai alguse kuulus „Leningradi kohtuasi”. Selle raames arreteeriti, anti kohtu alla ja hukati neid, kes sõja ajal olid Leningradi kaitsnud. Arreteeritute kohta ei kirjutatud midagi, kohtupidamisest ja otsustest ei teatatud. Omaksed ei osanud kahtlustadagi, et nende isad ja abikaasad on juba maha lastud.

Need kõik olid sellised inimesed, keda Stalin oli märganud ja nad kõrgetele ametikohtadele määranud. Nende hulgas olid partei keskkomitee sekretär Aleksei Kuznetsov, poliitbüroo liige, Plaanikomitee esimees ja valitsuse esimehe asetäitja Nikolai Voznessenski, keskkomitee orgbüroo liige ja Vene NFSV Ministrite Nõukogu esimees Mihhail Rodionov.

Ajalehtedes polnud „Leningradi kohtuasjast” sõnagi. Kuid suures parteiaparaadis teati, et karistada sai terve suur parteiorganisatsioon. Sadu Leningradi parteitöötajaid, kes sel ajal võisid töötada juba kusagil mujal, vallandati töölt ja pisteti vanglasse. See oli näidisprotsess.

Parteitöötajatele anti veel kord mõista, et nad on pideva ja range kontrolli all. Kogu parteiaparaadis keerati kruvisid pingule.

1947. aasta 30. oktoobril võttis Karjala-Soome kompartei keskkomitee büroo vastu otsuse:

„Vastavalt ÜK(b)P Keskkomitee otsusele 11. oktoobrist 1947. a.:

1. Kehtestada, et kõik parteiorganisatsioonide töötajad annavad kirjalikult kohustuse, et nad ei avalda salajasi ja ametialaseid andmeid, mis puudutavad parteiorganisatsioonide aparaati ja selle tööd.

2. Kohustada partei linna- ja rajoonikomiteede esimesi sekretäre, partei asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide juhte tagama, et kõik töötajad annaksid kirjaliku kohustuse salajaste ja ametialaste andmete mitteavaldamise kohta hiljemalt 10. novembriks 1947, uutel töötajatel anda see kohe, kui nad on tööle asunud.”

Miks valiti välja Leningrad?

Leningradlasi peeti üldse Moskvaga opositsioonis olevaiks. See hirmutas Stalinit, ta ei usaldanud leningradlasi. Leningradi parteitöötajate massiline represseerimine oli signaal kogu riigile: ei mingit omapäi tegutsemist! Igas asjas tuleb küsida luba keskkomiteelt, muidu juhtub nii, nagu juhtus Leningradis. Seal aga arreteeriti kokku umbes 300 inimest, rääkimata nendest, kes lihtsalt vallandati.

Leningradlasi süüdistati selles, et nad tegelesid kahjurliku õõnestamisega, vastandasid Leningradi parteiorganisatsiooni keskkomiteele. Räägiti, et nad olevat tahtnud moodustada Venemaa kommunistlikku parteid, et suurendada Vene NFSV osatähtsust Nõukogude Liidus ja tuua Venemaa valitsus Moskvast Leningradi.

Seepärast otsiti kogu riigis Leningradist võrsunud parteitöötajaid, nad vallandati töölt ja pandi vangi. Karjala-Soome kompartei keskkomitee esimene sekretär oli Gennadi Kuprijanov, ta oli aastaid töötanud Leningradi parteiaparaadis, Petrozavodskisse toodi ta Leningradi ühe linnarajooni sekretäri kohalt, seega peeti ka teda „leningradlaseks”.

Kuprijanov oli vabariiki juhtinud 12 aastat. Esimestel sõjapäevadel, 1941. aasta 25. juunil, võttis poliitbüroo vastu otsuse kinnitada Karjala-Soome parteijuht 7. armee sõjanõukogu liikmeks, augustis sai temast Karjala rinde sõjanõukogu liige. Talle anti brigaadikomissari, hiljem diviisikomissari auaste. Kui 1942. aasta oktoobris poliittöötajate auastmed tühistati, sai esimesest sekretärist atesteerimisel kindralmajor. Kuprijanov kandis kindralivormi meelsasti.

1949. aasta septembris korraldati vabariigis suurem kontrollimine. Sellega tegeles keskkomitee inspektor Grigori Kuznetsov.

Kuznetsov oli kutseline parteitöötaja. Lõpetas 1935. aastal Novotšerkasski tööstusinstituudi, töötas kaks aastat Doni äärses Rostovis montaažitööde trustis ja valiti 1937. aastal partei rajoonikomitee sekretäriks. Järgmisel aastal sai temast partei linnakomitee sekretär, veel aasta hiljem juba Rostovi oblasti parteikomitee sekretär.

Enne sõda, 1940. aastal, kutsuti Grigori Kuznetsov Moskvasse ja ta hakkas tööle keskkomitee kaadrivalitsuses parteiorganisatsioonide osakonna juhataja asetäitjana. Kaadritööl oli ta seitse aastat. Kaks aastat töötas ta ministrite nõukogus ja alates 1949. aastast oli ta keskkomitee inspektor.

1949. aasta detsembris esitas ta keskkomitee kaadriala sekretärile Georgi Malenkovile mahuka ettekande Karjala-Soome NSV K(b)P Keskkomitee töö kohta:

„Vabariigi kompartei keskkomitee mitte ainult ei jätnud kõrvaldamata ÜK(b)P Keskkomitee otsuses välja toodud vigu vabariigi majandustegevuse ja partei-poliitilise töö juhtimisel, vaid süvendas neid vigu veelgi.

Selle peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et vabariigi partei keskkomitee ja selle sekretär sm Kuprijanov, kes formaalselt nõustus ÜK(b)P Keskkomitee otsusega, tegelikult selle otsuse nõudeid ei täitnud, vaid jätkas oma endist ekslikku poliitikat vabariigi juhtimisel.”

Kuprijanovile pandi süüks tööstuse ja põllumajanduse plaanide aastatepikkust täitmata jätmist ja katseid seda varjata, kriitika ja enesekriitika mahasurumist, tõsiseid poliitilisi vigu teinud ja ennast kompromiteerinud töötajate soosimist, kollegiaalsuse puudumist otsuste vastuvõtmisel, metsatööliste seas tehtava parteipoliitilise töö nõrka taset, partei liikmeskonna arvu vähest kasvu, nõrka kasvatustööd karjalaste, soomlaste ja vepslaste seas…

1949. aasta 2. detsembril tegi partei keskkomitee sekretariaat otsuse:

„Seoses sellega, et Karjala-Soome NSV K(b)P Keskkomitee tegevuse uurimisel on avastatud tõsiseid puudusi sm Kuprijanovi töös, ja fakte, mis näitavad teda parteijuhina halvas valguses, teha komisjonile, mille koosseisu kuuluvad sm-d Ponomarenko, Škirjatov, Dedov ja G. Kuznetsov, ülesandeks tutvuda eelnevalt kontrollimise materjalidega, kuulata ära sm Kuprijanovi selgitused ja valmistada ette abinõud Karjala-Soome NSV juhtkonna tugevdamiseks.”

Panteleimon Ponomarenko oli keskkomitee sekretär, Matvei Škirjatov oli Parteikontrolli Komisjoni esimehe asetäitja, Afanassi Dedov aga oli keskkomitee partei, ametiühingu ja komsomoliorganite osakonna juhataja asetäitja.

26. detsembril 1949. aastal kuulati keskkomitee orgbüroo istungil ära Kuprijanovi ettekanne, milles ta püüdis ennast õigustada, ja keskkomitee inspektori Kuznetsovi teravalt kriitiline kaasettekanne. Seejärel tehti keskkomitee sekretariaadile ülesandeks koostada nädala jooksul otsuseprojekt.

Orgbüroo peamiseks ülesandeks oli kohalike parteiorganisatsioonide töö kontrollimine, sekretariaat valmistas ette orgbürool arutatavad küsimused ja organiseeris nende täitmise.

1950. aasta 19. jaanuaril Petrozavodskis toimunud partei vabariikliku keskkomitee büroo istungil esitas Andropov Karjala-Soome NSVst NSV Liidu Ülemnõukogu saadikuks kandideerivate isikute nimekirja. Selles nimekirjas olid Kuusinen ja Andropov, tema kandideeris Pudoži valimisringkonnas. Kuprijanovit enam saadikukandidaadiks ei esitatud.

10. jaanuaril 1950 oli Moskvas vastu võetud otsus „Karjala-Soome NSV K(b)P Keskkomitee tööst.”

14. jaanuaril vabastati G. Kuprijanov poliitbüroo otsusega esimese sekretäri ametist ja kutsuti Moskvasse ÜK(b)P Keskkomitee käsutusse.

Esimese sekretäri kõrvaldamine oli vaid Petrozavodskis alanud puhastuskampaania avalöök.

16. jaanuaril ilmus orgbüroo otsus Karjala-Soome NSV K(b)P Keskkomitee töö kohta, milles vabariikliku keskkomitee töö tunnistati ebarahuldavaks. Iseloomulik on, et süüdistused Kuprijanovi ja vabariikliku keskkomitee vastu hakkasid võtma järjest poliitilisemat iseloomu. Endist esimest sekretäri seostati „Leningradi süüasjaga”.

Orgbüroo otsuses seisis:

„Pidada ebaõigeks, et Karjala-Soome NSV K(b)P Keskkomitee ja Ministrite Nõukogu rajasid ilma üleliidulise valitsuse loata Leningradis Ministrite Nõukogu esindused ja ka mõnede ministeeriumide ning ametkondade esindused.

Kohustada Karjala-Soome NSV K(b)P Keskkomiteed ja Ministrite Nõukogu viivitamatult likvideerima Ministrite Nõukogu ja ministeeriumide ning ametkondade Karjala-Soome NSV volinike kohad Leningradis.”

Ent suuremad ebameeldivused ootasid Kuprijanovit alles ees.

Orgbüroo otsuses öeldi:

„Sm Kuprijanov ei saanud hakkama vabariigi parteiorganisatsiooni juhtimisega, ta tegi tõsiseid vigu oma töös ja käitumises…

Pidada ebarahuldavaks sm Kuprijanovi antud selgitusi seoses kontrollimisel tuvastatud vigadega tema käitumises.

Teha ÜK(b)P Keskkomitee Parteikontrolli Komisjonile ülesandeks vaadata läbi ÜK(b)P Keskkomitees olevad materjalid sm Kuprijanovi ebaõige käitumise kohta, kuulata täiendavalt ära tema seletused ja kanda tulemustest ette ÜK(b)P Keskkomiteele.”

24. jaanuaril 1950. aastal tuli Petrozavodskis kokku Karjala-Soome NSV K(b)P Keskkomitee pleenum. Seda juhatas keskkomitee teine sekretär Juri Andropov. Ettekande tegi Moskvast kohale tulnud keskkomitee inspektor G. Kuznetsov.

Pleenumil viidi ellu poliitbüroo tahe – esimene sekretär Gennadi Kuprijanov vabastati ametist.

Ennast päästes kiirustas Andropov oma senisest soosijast lahti ütlema. Ta tunnistas ennast süüdi selles, et ei olnud õigeaegselt peatanud endist esimest sekretäri ega olnud tolle kuritegelikest vigadest Moskvasse teatanud. On säilinud tema esinemise stenogramm:

„Ma tunnistan, et ei ilmutanud valvsust ja parteilist printsipiaalsust ega signaliseerinud õigeaegselt kõrgematesse instantsidesse seltsimees Kuprijanovi käitumisest, mis paljudel juhtudel oli täiesti lubamatu… Kuprijanov otsustas ainuisikuliselt vabariigi tähtsaid majandusküsimusi, ei pidanud kellegagi nõu ega kuulanud kellegi arvamust. Nüüd ma mõistan, et puudustega võitlemine meie vabariigis tähendab võitlemist Kuprijanoviga…”

15. märtsil 1950. a. Kuprijanov arreteeriti ja toimetati Moskvasse. Juurdlus kestis peaaegu terve aasta. 1951. aasta 17. jaanuaril mõistis Ülemkohtu sõjaväekolleegium ta 25 aastaks parandusliku töö kolooniasse ja konfiskeeris kogu tema vara.

Vangi pandi peaaegu kogu vabariigi juhtkond peale Andropovi. Arvatakse, et tema päästis Kuusinen.

Andropovi endine abi Igor Sinitsõn on öelnud:

„Minu andmetel tiris Kuusinen ta „Leningradi kohtuasjast” välja. Tema upitas Andropovit ka ülespoole, sest oli märganud tema perspektiivikust ja hindas seda, et Andropovis polnud märgata seda tavalist häbitut jultumust, mis iseloomustas paljusid tookordseid juhtivaid töötajaid.”

Kui Kuusinen tõepoolest ilmutas sellist üllust, siis vist küll esimest korda elus. Pole teada ühtki teist juhtumit, mil ta oleks kellegi kaitseks välja astunud.

Arreteeritud „leningradlasi” peeti kinni Vladimiri erivanglas. Gennadi Kuprijanov on kirjutanud vanglaelust mälestusi, mida on kohutav lugeda:

„Mind viidi kartserisse. Mille eest? Laulsin kambris, ei läinud ettenähtud ajal end korrastama (juukseid lõikama), solvasin vanemvalvurit, lugesin öösel raamatut.

Jõuk rebis mul kisades ja huilates riided seljast. Jäin paljajalu aluspesu väele. Nad sidusid mu käed kinni, panid tropi suhu, tõukasid pikali ja hakkasid mind jalgadega taguma, siis pügasid mu juuksed maha, see, kes kinni hoidis, kolkis mu pead pügamise ajal vastu põrandat ja tänitas:

„Kohe näha, mis lind sa oled. Noh meil sind ei hellitata.””

Kuprijanovil ei vedanud kahekordselt. Ta käitus laagris väljakutsuvalt, seepärast tegi laagri juhtkond kõik, et teda võimalikult kaua trellide taga hoida.

1954. aasta mais esines Hruštšov Leningradis oblasti aktiivi koosolekul ja rääkis „Leningradi kohtuasjast”. Muuhulgas meenutas ta, et kui oli juttu selles kohtuasjas ebaõiglaselt süüdi mõistetute rehabiliteerimisest, oli räägitud ka Kuprijanovist. Hruštšov pöördus NSV Liidu peaprokuröri Roman Rudenko poole:

„Palun läbi vaadata ka Kuprijanovi süüdistus.”

Paari päeva pärast ütles Rudenko:

„Selle üle tuleks veel mõelda.”

„Mis siin mõelda,” imestas Hruštšov. „Ma tean kindlalt, et ka tema arreteeriti „Leningradi kohtuasja” raames.”

„Õigus,” vastas Rudenko, „kuid laagris hakkas ta semutsema kurjategijatega, valgekaartlastega. Ta kõnepruuk on nagu kriminaalidel, valgekaartlastel.”

Milliseid valgekaartlasi suutis küll peaprokurör avastada veerand sajandit pärast Kodusõja lõppu? Kuid Hruštšov mäletas toonaseid aegu hästi, rohkem küsimusi ta ei esitanud.

„Kui ta tõesti nii ruttu valgekaartlastega koostööd hakkas tegema,” lausus Hruštšov, „ja leidis ühise keele klassivaenlastega, siis on tema sisemus mäda. Ta oleks tulnud ammu „Leningradi kohtuasjast” eraldada. Ja kas meil pole ehk teisigi Kuprijanoveid? On ikka. Ja teil on neid ka. Seepärast, seltsimehed, olge valvsad.”

Kuprijanov jäigi vanglasse veel kaheks aastaks.

Ta vabastati alles 1956. aasta 23. märtsil, rehabiliteeriti 31. juulil 1957. aastal. Endine esimene sekretär elas Leningradi oblastis Puškinos, ta määrati Puškiniga seotud losside ja parkide direktoriks. Kuprijanov suri 1979. aasta veebruaris.

Kuprijanov kirjutas mälestusi, milles süüdistas Andropovit karjerismis, laimus ja omakasupüüdlikkuses.

Paljud Petrozavodski autorid leiavad, et puhastuse aegadel „uputas” Andropov oma seltsimehi, et ise terve nahaga pääseda.

Andropovi eelkäija KGB esimehe ametis Vladimir Semitšastnõi rääkis ajakirjanik Nikolai Dobrjuhhale:

„Oli ka Andropovi küsimus, tema „töö” Karjalas, kui „Leningradi kohtuasi” algas ja seal arreteeriti kõik leningradlased, ja Kuprijanov, tookordne oblastikomitee esimene sekretär (kellele anti kümme aastat, mille ta täies pikkuses ära istus), andis kirjaliku tunnistuse, et ta oli pöördunud nii Hruštšovi ja Brežnevi kui ka Parteikontrolli Komisjoni poole, et see kõik oli Andropovi kätetöö. Kuprijanov kirjutas kaks vihikutäit Andropovi tegude kohta, see materjal sattus hiljem Brežnevi kätte.”

Semitšastnõi sõnul olevat Andropov selles loos paistnud üsna halvas valguses, kuigi tegelikult tema neid repressioone Karjalas muidugi ei organiseerinud.

Aleksandr Šelepin on öelnud, et ajal, kui tema oli KGB esimees, olevat ta näinud Andropovi kirjutatud kaebust Kuprijanovi kohta. Juba Brežnevi võimu ajal rääkis Šelepin ise sellest ka Andropovile ja teatas, et oli sellest informeerinud ka Brežnevit.

„Miks sa seda tegid?” küsis Andropov surmamineja ilmel.

Kuid tema hirm oli asjatu. See lugu ei takistanud Brežnevil tegemast Andropovist KGB esimeest. Nagu paljud teisedki valitsejad, hoidis ka Brežnev tähtsates ametites inimesi, kes olid milleski süüdi. Nood teenisid teda ülipüüdlikult ja ustavalt.

Kindralleitnant Vadim Kirpitšenko on kirjutanud, et Andropov ei olnud pika vihaga inimene. Olles juba KGB esimees, oli ta kindralilt küsinud, kuidas töötab see KGB ametnik, kes „Leningradi kohtuasja” fabritseerimise ajal oli tegelenud tema, Andropovi küsimusega ja oleks peaaegu saavutanud tema arreteerimise. Kuid ta ei üritanudki seda meest karistada, isegi ei saatnud teda pensionile…

Mittekiuslikkus ja heatahtlikkus on kenad omadused. Kuid milleks hoida julgeolekuaparaadis uurijat, kes on fabritseerinud inetuid süüdistusi? Kui selline juhtum tõesti aset leidis, siis tuleb välja, et oma südames Andropov timukaid ja uurimismaterjalide võltsijaid hukka ei mõistnud.

1943. aastal oli Karjala-Soome NSV julgeolekuminister polkovnik Andrei Kuznetsov. 1950. aastal vahetas tema välja polkovnik Nikolai Gussev, kes hiljem sai ka kindraliks. Kumbagi neist ei võetud Hruštšovi ajal vastutusele „Leningradi kohtuasjas” osalemise eest.