Читать книгу Andropov - Leonid Mletšin - Страница 10

Tõsiste teadlaste ja arhiivindustöötajate koostatud mahukas kogumik „Nõukogude Liit ja 1956. aasta kriis Ungaris” võimaldab täpsemalt hinnata Nõukogude suursaadiku rolli nendes traagilistes sündmustes.

Andropov määrati saadikuks sel hetkel, kui Ungari majanduslik olukord hakkas ülemäära kiire industrialiseerimise tagajärjel halvenema, talupojad aga olid nördinud kollektiviseerimise ja riigimajandite loomise pärast. 1951. aastal võeti jälle kasutusele toidukaardid, viiekümnendate aastate keskel pidi agraarmaana tuntud Ungari esmakordselt oma ajaloos importima teravilja.4

Ungarlased polnud rahul sellega, et pärast NLKP XX kongressi ei toimunud neil sellist puhastumist stalinlikust pärandist nagu Nõukogude Liidus. Intelligents nõudis juhtkonna väljavahetamist, ennekõike riigi peremehe Mátyás Rákosi asendamist, ja kõigi represseeritute rehabiliteerimist. Stalini käsul kohale komandeeritud julgeolekuministeeriumi töötajad olid aidanud ungari kolleegidel korraldada riigis verise puhastuse…

Kuna ilma Moskva heakskiiduta ei tehtud riigis nüüd midagi, oli Nõukogude suursaadik Budapestis määrava tähtsusega tegelane. Ungari juhtidel polnud Andropovi ees saladusi. Üksteise võidu kandsid nad temale ette oma poliitbüroo ja valitsuse istungitel toimunust ja omavahelistest usalduslikest vestlustest valitseva eliidi kitsamas ringis. Ja juhust kasutades kaebasid püüdlikult oma poliitiliste vastaste peale.

Tundus, et Nõukogude saatkond teab riigis toimuvast kõike. Kui aga Ungari ühiskonnas tärkas sügav rahulolematus valitseva ladvikuga, siis olukord muutus. Rahulolematutega Nõukogude diplomaadid ei suhelnud. Opositsioon muutus kiiresti üha mõjukamaks, saatkond aga suhtles kitsa tegelaste ringiga, kes lähtusid dogmaatilistest seisukohtadest, ja neilt saadud informatsiooni põhjal tehti järeldusi, mida ka Moskvasse teatati.

Kui lugeda Andropovi šifreeritud teateid Budapestist, jääb mulje, et Ungari ainus probleem on selles, et käputäis mingeid „parempoolseid” segab riigi normaalset toimimist. Järelikult piisab sellest, et seesugused „välja sõeluda” ja saavutada ühtsus poliitbüroos. Siis selgus aga äkki, et võimu vastu on tõusnud üles rahvas.

Sama ebaselgeks jääb, miks šifreeritud teadetes kerkib kogu aeg esile Imre Nagy’i nimi, miks kõik küll kardavad tema naasmist poliitikasse, aga ta naaseb ikkagi. Alles hiljem sai selgeks, et Nagy on riigi kõige populaarsem poliitik ja inimesed tahavad näha võimu juures just teda.

Imre Nagy oli silmapaistev isiksus. 1916. aastal, Esimese maailmasõja ajal, sattus ta Venemaal vangi, ta tervitas oktoobrirevolutsiooni ja liitus bolševikega. Pärast Kodusõda saadeti Nagy põrandaalusele tööle Ungarisse.

1930. aastal tuli ta tagasi Moskvasse, kus elas järgmised viisteist aastat, töötas Kominterni rahvusvahelises agraarinstituudis ja NSV Liidu statistika keskvalitsuses.

1989. aasta suvel andis toonane KGB esimees Vladimir Krjutškov oma asutuse arhiivist Gorbatšovile paki dokumentidega, millest selgus, et enne sõda oli Imre Nagy olnud NKVD informaator. Ta oli värvatud 1933. aastal ja andis organitele informatsiooni nende ungarlastest kaasmaalaste kohta, kes olid Nõukogude Liidus varjupaiga leidnud.

Võib-olla päästis see tookord Nagy’i enda elu. 1938. aasta märtsis arreteerisid NKVD Moskva valitsuse tšekistid Nagy’i, kuid tal tuli kongis istuda vaid neli päeva. Tema kaitseks astus välja NKVD julgeoleku peavalitsuse 4. (salajane poliitiline) osakond, ja tulevane Ungari peaminister lasti vabaks.

Miks Krjutškov need dokumendid arhiivist välja otsis? Sellest kirjutas ta koos dokumentidega Gorbatšovile saadetud kaaskirjas:

„Nagy’i ümber luuakse märtri ja õilishinge, erakordselt ausa ja põhimõttekindla inimese oreooli. Tema nime ümber puhkenud käras asetatakse eriline rõhk sellele, et ta oli järjekindel stalinismi vastu võitleja ning demokraatia ja sotsialismi uuendamise pooldaja. Mitmetes Ungari ajakirjanduse materjalides antakse mõista, et Nõukogude Liidu survel süüdistati teda kontrrevolutsioonilises tegevuses, mõisteti surma ja hukati.”

Krjutškov, kes töötas 1950. aastatel koos Andropoviga NSV Liidu saatkonnas Ungaris ja Imre Nagy´it ilmselt kogu südamest vihkas, rikkus salateenistuse kõige pühamat reeglit – avaldas salajase kaastöölise nime (luureameteis on reegel, et sellistes asjades aegumistähtaega ei eksisteerigi – agendi nimi peab jääma igavesti saladuseks). Krjutškov tundus olevat tuimavõitu inimene, kuid temagi ei suutnud hoiduda ungarlastele näitamast, et vaadake, milline see teie rahvuskangelane tegelikult oli!

Saanud need dokumendid enda kätte, olid Ungari ajaloolased nördinud: tegemist olevat võltsitud dokumentidega! Ilmselt olid dokumendid siiski ehtsad – kõiki Kominterni töötajaid sunniti võimudele „vaenlastest” teatama. Mis kommunist sa oled, kui sa ei aita „rahvavaenlasi” välja selgitada? Mis bolševik sa oled, kui sa NKVDd ei abista?

Juba partei 14. kongressil, 1926. aastal, ütles Keskkontrollkomisjoni presiidiumi liige Sergei Gussev, aimamata, et satub ka ise sellesse hakklihamasinasse:

„Kunagi õpetas Lenin meile, et iga partei liige peab olema Tšekaa agent, see tähendab, et ta peab jälgima ja ette kandma. Kui me millegi tõttu kannatame, siis mitte pealekaebamise, vaid selle puudumise tõttu…”

Pärast 1945. aastat naasis Imre Nagy Budapesti, oli mitmetes valitsusametites ja kuulus ka partei poliitbüroosse.

Pärast Stalini surma soovitas Nõukogude Liidu uus Ministrite Nõukogu esimees Georgi Malenkov ungarlastele lahutada partei ja valitsuse juhtivad ametikohad. Nõuannet võetigi kuulda. Mátyás Rákosi jäi Ungari Töörahvapartei Keskkomitee esimeseks sekretäriks. Imre Nagy’ist sai aga valitsusjuht. Nõukogude juhtkonnale meeldis ta veel ka seetõttu, et Moskva arvates oli Ungari partei poliitbüroos liiga palju juute, eesotsas Rákosi endaga. Nagy oli aga puhastverd ungarlane. Nii tehtigi Moskvas panus just temale.

Nagy püüdis hakata majandust liberaliseerima, ennekõike parandada olukorda maal, ja loobuda üliindustrialiseerimise programmist. Ta tõstis tööliste palka, lubas talupoegadel kooperatiividest välja astuda. Tema ümber koondusid teised reformide pooldajad.

Hilisem Ungari president Árpád Göncz on kirjutanud:

„Peaministriks määrati Imre Nagy, ja sündis ime. Esimest korda viie aasta jooksul hakati asju nimetama nende õigete nimedega. Miljonid inimesed lausa nutsid raadiote juures.”

Kuid Nagy’i vastased eesotsas Rákosiga olid tugevamad. Peamiselt seetõttu, et Moskvas olid vahepeal toimunud tähtsad muutused. 1955. aasta veebruaris oli Hruštšov kõrvaldanud valitsusjuhi ametist Malenkovi, näidates sellega, et parteiaparaat on valitsusest tugevam. Samuti toimis Ungaris ka Mátyás Rákosi.

1955. aasta kevadel vabastatigi Nagy kui „parempoolse kallaku esindaja” kõikidest ametitest, arvati välja partei keskkomitee ja poliitbüroo koosseisust. Nagy ei andnud alla, jätkas oma seisukohtade kaitsmist ja kohtus oma mõttekaaslastega. Seepeale süüdistati teda fraktsioonilisuses ja heideti 1955. aasta detsembris parteist välja.

Kuid tema jõupingutuste tulemusena oli Ungaris selleks ajaks hirmuõhkkond juba kadunud. Tunda andis ka Moskvas toimunud NLKP 20. kongressi mõju. Ungarlased nõudsid samasugust minevikust lahtiütlemist, nagu oli algatanud Hruštšov, kui ta esines kongressil oma kuulsa Stalinit paljastava kõnega.

Nõukogude saatkonna töötajad teatasid Moskvasse: „Koosolekutel rõhutavad esinejad, et Ungari Töölispartei Keskkomitees ei räägita isikukultuse tagajärgedest Ungaris nii julgelt ja avalikult, nagu seda tehakse Nõukogude Liidus, kuigi samasuguseid vigu on tehtud ka Ungaris. Suuremat osa sellistest vigadest seostavad esinejad seltsimees Rákosi nimega.”

Inimesed hakkasid kartmatult arutlema riigis valitseva olukorra üle, püüdes end puhastada traagilisest minevikust. Töötava Noorsoo Liidu raames tekkis üliõpilaste diskussiooniklubi, mis algselt oli mõeldud noorte poliitilise harimise organisatsioonina.5

Klubi sai nime „Petöfi ring” – 1848. aasta revolutsioonis aktiivselt osalenud luuletaja ja revolutsioonilise demokraadi nime järgi. Selles klubis toimunud diskussioonid kõige teravamatel ja erutavamatel teemadel pälvisid üldrahvalikku tähelepanu, klubisse kogunes tuhandeid inimesi. Tulid inimesed, kes unistasid tõelise marksismi taastamisest – ilma stalinistlike kõrvalekalleteta.

1956. aasta 27. juuni õhtul, kui Ohvitseride majas toimus „Petöfi ringi” järjekordne diskussioon, oli kohal üle 6000 inimese. Osalejad nõudsid, et Imre Nagy võetaks tagasi parteisse ja selle poliitbüroosse. Saalitäis rahvast tõusis seepeale püsti ja aplodeeris tormiliselt.

Nõukogude Liidu saatkonnas aga muututi murelikuks. Juri Andropovile ja tema alluvatele ei meeldinud, et Ungari partei keskajaleht nimetas „Petöfi ringi” „tõelise marksismi lipukandjaks”.

Ungari sündmuste tipphetkel tärkas Moskvas idee vahetada välja suursaadik Budapestis, saata sinna mõni tähtsam tegelane. Valik langes Pjotr Abrassimovile. Ta kutsuti ootamatult Moskvasse. Kell üheksa hommikul oli ta Hruštšovi vastuvõturuumi eestoas.

Elu lõpupoole kirjeldas Abrossimov toimunut nii:

„Mulle tuli vastu naeratav Nikita Sergejevitš Hruštšov. Ta palus mul istuda ja hakkas kiiresti seletama, et eelmisel päeval oli poliitbüroo otsustanud nimetada mind Nõukogude Liidu suursaadikuks Ungarisse senise saadiku Juri Andropovi asemele. See otsus oli mulle nii ootamatu, et ma üritasin otsekohe keelduda…”

Hruštšov ei kuulanud vastuväiteid, vaid haaras telefoni ja helistas välisminister Molotovile:

„Tere, Vjatšeslav. Nagu me kokku leppisime, Abrossimov on nüüd minu juures. Ma tegin meie otsuse talle teatavaks. Millal ta sinu juurde peab tulema? Kohe praegu? Hästi, ma saadan ta sinu juurde.”

Seejärel ütles ta Abrossimovile:

„Sõitke välisministeeriumisse Molotovi juurde. Ministeeriumis teid oodatakse ja juhatatakse tema juurde.”

Ministri kabinetis üritas Abrossimov taas saadikuametist keelduda.

Molotov tõusis püsti ja hakkas ärritunult rääkima:

„Teie ainuke õigustus on see, et me otsustasime nii ootamatult. Kuid ilmneb, et teie olete alles üsna roheline kommunist, kui te lubate endale rääkida sellist juttu keskkomitees ja siin, minu juures. Mõelge hästi järele, millise ameti on partei teile usaldanud. Ja homme hommikul tulge uuesti minu juurde. Siis on siin kohal ka seltsimehed, kes teid ülesannetest konkreetselt informeerivad, aga nüüd võite minna…”

Öö jooksul jõudis Abrossimov uue ametissemääramisega harjuda ja kavatses hommikul välisministeeriumisse minna. Kuid siis helistas talle võõrastemajja Hruštšovi esimene abi Grigori Šuiski:

„Hakake meie poole tulema, auto on teile juba järele saadetud.”

Abrossimov ei pidanud nüüd enam eesruumis ootama, Hruštšov võttis ta kohe vastu. Ta ei rääkinud enam sõnagi Ungarist, vaid küsitles põhjalikult Valgevene kohta. Soovinud Abrossimovile kõike head, jättis Hruštšov temaga hüvasti.

Imestunud Abrossimov läks eesruumis Šuiski juurde, keda ta juba sõja ajast hästi tundis, ja küsis:

„Mis juhtus? Eile käidi mulle Ungari asjus nii ägedalt peale, täna aga ei lausunud Nikita Sergejevitš Ungarist sõnagi?”

Šuiski selgitas, et eile pärastlõunal oli saabunud telegramm Rákosilt. Ungari juht oli palunud Andropovit esialgu mitte välja vahetada, sest too olevat Budapestis väga vajalik. Keskkomitee presiidium oli otsustanud Rákosi palvele vastu tulla.

„Nii et ära sa selle asja pärast enam muretse.” lõpetas Šuiski.

Mälestustes kirjutas Abrossimov:

„1956. aasta oktoobris algasid Ungaris üldteada sündmused, ja need mu tuttavad, kes teadsid, et juunis taheti mind sinna saadikuks määrata, ütlesid nüüd: „Sa oled õnnesärgis sündinud.””

Muide, võib-olla Abrossimov sisimas ka kadestas Andropovit, kelle tõus tippu sai alguse just Ungarist…