Читать книгу Andropov - Leonid Mletšin - Страница 5

1940. aasta juunis suunati Andropov Petrozavodskisse ja kinnitati äsja loodud Karjala-Soome NSV komsomoliorganisatsiooni keskkomitee esimeseks sekretäriks. 1920.–1930. aastatel oli Karjala olnud lihtsalt autonoomne liiduvabariik Vene NFSV koosseisus. 1929. aastal alanud ülemaailmse majanduskriisi ajal kutsus nõukogude propaganda Karjalasse soomlasi.

Umbes 12 000 soomlast asusidki Nõukogude Karjalasse. Paar tuhat soomlast tuli isegi Ameerika Ühendriikidest. Nad jätsid seal kõik maha, müüsid oma vara ära ja sõitsid õnnelikule maale, kus pole ei tööpuudust ega ekspluateerimist. Kuid nad sattusid Karjala ürgmetsa, väga rasketesse oludesse, kus nad pidid töötama tühiste krosside eest. Passid ja valuuta võeti neilt ära. Mitu Ameerika soomlaste gruppi olid toonud kaasa oma tehnika, ka see võeti ära ja anti sovhoosidele.

Kuna Karjalas elas nüüd hulk välismaalasi, toimusid seal tihti ka puhastused. Suurimat kahtlust äratasid just need, kes olid tulnud Nõukogude Liitu oma soovil, et osaleda sotsialismi ehitamises.

1935. aasta 2. augustil võttis Karjala oblastikomitee büroo vastu täiesti salajase otsuse:

„Arvestades Karjalas kujunenud eriti keerukat olukorda – riigipiiri lähedust, vangilaagrite ja eriasunduste olemasolu, välismaalaste ja võõraste elementide suurt tulva – teha kõikide rajoonikomiteede sekretäridele ettepanek:

asuda kõiki võimalikke vahendeid kasutades kontrollima:

a) hiljuti vabatahtlikult siia saabunud ja ka juba ammu NSV Liidus elavaid välismaalasi;

b) välismaade kommunistlikest parteidest ületulnuid;

c) neid, kes on varem kuulunud välismaistesse sotsiaaldemokraatlikesse parteidesse;

d) ülejooksikuid Soomest, kes tulid kas vabatahtlikult üle piiri või keda on lähetanud siia fašistid;

e) Karjala avantüüri osalisi ja valgekaartlasi;

f) zinovjevlik-trotskistliku opositsiooni esindajaid.”

1935. aasta sügisel korraldati Karjalas kampaania võitluseks „soome kodanliku natsionalismiga”, ametist vabastati kogu autonoomse vabariigi juhtkond eesotsas partei oblastikomitee esimese sekretäri Kustaa Rovioga.

Algasid arreteerimised seoses väljamõeldud vandenõuga, mille olevat organiseerinud Soome sõjaväe kindralstaap. Karjalas oli seni tegutsenud kohalikest elanikest moodustatud jäägribrigaad. See saadeti laiali, komandörid pandi vangi.

1937. aasta sügisel arreteeriti praktiliselt kogu vabariigi juhtkond eesotsas oblastikomitee esimese sekretäriga.

Kui aga Stalin 1939. aasta sügisel alustas sõda Soome vastu, tekkisid tal seose Karjalaga kaugeleulatuvad plaanid. Kui need oleks ellu viidud ja Soome oleks kapituleerunud, oleks Soome territoorium ilmselt tugevasti vähenenud, Karjala aga märgatavalt suurenenud.

Karjala ANSV oli juba enne sõja algust nimetatud Karjala-Soome NSV-ks ja see sai liiduvabariigi staatuse. Partei Karjala oblastikomitee nimetati ümber Karjala-Soome NSV Kommunistliku Partei Keskkomiteeks.

Uue vabariigi etteotsa sai üks Soome kommunistliku partei loojaid, pikka aega Kominternis töötanud Otto Wille Kuusinen. Temast sai Andropovi soosija ning ta etendas Andropovi karjääri edenemisel otsustavat osa. Kuusinen oli haritud, töökas, rahuliku meelega ja tark mees, suhtlemine temaga andis noorele komsomolisekretärile palju.

Otto Kuusinen oli sündinud 1881. aastal, lõpetanud Helsingi ülikooli. Nagu Andropov, armastas temagi luuletusi kirjutada, mängis klaverit ja isegi komponeeris. Pärast ülikooli lõpetamist pakuti talle teatridirektori ametikohta. Kuid tema keeldus. 1904. aastal liitus ta soome sotsiaaldemokraatidega, kui Moskvas algas revolutsioon, juhtis ta juba Soome Sotsiaaldemokraatliku Partei täitevkomiteed.

1918. aasta 28. jaanuaril vallutasid Punakaardi salgad Helsingi. Kuusinen valiti revolutsioonilisse rahvaesindajate nõukogusse, seega sai temast Soome Töölisvabariigi valitsuse liige. Soome lõunaosa jäi mõneks kuuks kommunistide võimu alla.

Kuid Saksa ekspeditsioonikorpuse abiga suruti punaste ülestõus julmalt maha. Kuusinen, keda ähvardas mahalaskmine, varjas ennast noore soomlanna Aino Sarola korteris. Nende vahel arenes armulugu. Kuusinen kirjutas naisele luulelisi läkitusi. Aino jättis oma mehe maha ja põgenes koos Kuusineniga Moskvasse, kus Kuusinenist sai soome emigrantliku kommunistliku partei üks loojaid.

Kuusinen püüdis juhtida ka kommunistide illegaalset tegevust Soomes. Üks soome kommunist, Punakaardi komandör Aleksandr Vekman saadeti Soome ülesandega tappa Soome riigipea Carl Gustaf Mannerheim. Atentaat ebaõnnestus ja Vekman arreteeriti. Ta istus vangis kuni 1926. aastani, seejärel pääses tagasi NSV Liitu.

Moskvas tegutsevate soome kommunistide organisatsiooni lõhestasid suured erimeelsused fraktsioonide vahel. 1920. aasta 31. augustil olid mõned juhtkonna poliitikaga rahulolematud partei liikmed Petrogradis läinud kohaliku osakonna koosolekule ja lasknud kaheksa oma oponenti maha.3

Kuid Otto Kuusinen tegi Kominterni täitevkomitees edukat karjääri. Tema ameteid nimetati erinevatel aegadel erinevalt, kuid ta oli peaaegu kakskümmend aastat pidevalt Kominterni juhtkonnas. Kuusinen, kes valdas mitut keelt, pidi tegema ka palju paberlikku tööd. Kominternist kui maailmarevolutsiooni staabist kujunes ajapikku kommunistlike parteide juhtimise ministeerium, millel oli tohutu paberimajandus ja kirjavahetus.

Ma uurisin endises partei keskarhiivis kümneid pakse toimikuid – Kuusineni sekretariaadi materjale. Enamasti on need kohalike kommunistlike parteide ettekanded, milles antakse hinnang olukorrale oma maal, palutakse poliitilisi juhtnööre, rahalist abi, ja soovitakse saata oma aktiviste Venemaale õppima.

Soomlasliku temperamendiga Kuusinen oli väga ettevaatlik. Ta oli kahvatu ja häbelik töörügaja, nagu ütles tema kohta üks tema töökaaslane Kominternis.

Otto Kuusineni tütar esimesest abielust, Hertta Kuusinen, lõpetas Kominterni juures tegutseva šifreerijate kursuse ja suunati põrandaalusele tööle Soome. Ta arreteeriti ning ta vabanes vanglast alles 1944. aastal. Hiljem valiti Hertta Kuusinen Soome kommunistliku partei keskkomitee ja poliitbüroo liikmeks.

1921. aasta detsembris loodi Kominterni peasekretäri ametikoht. Kominterni esimese juhi Grigori Zinovjevi ettepanekul sai sellesse ametisse Kuusinen. Hiljem aitas Kuusinen Stalinil vabaneda oma soosijast Zinovjevist, pärastpoole ka Buhharinist. Kuusinen ise oli üks väheseid Kominterni juhtivaid tegelasi, kellel õnnestus ellu jääda. Kuid teisi ta ei haletsenud, öeldes:

„Kui keegi Kominterni või selle sektsioonide töötajaist asub opositsiooni ÜK(b)P Keskkomitee liini vastu (selliseid oli aga palju), astusin mina välja nende vastu ja osalesin aktiivselt Kominterni võitluses, toetamaks ÜK(b)P Keskkomitee ja seltsimees Stalini seisukohti.”

Kuusinen ei püüdnud kedagi ebaõiglaste süüdistuste vastu kaitsta või hädas aidata. 1939. aastal kirjutas ta siseasjade rahvakomissarile Ježovile, et Soome kommunistliku partei juhtkond loeb rahvavaenlasteks kõiki neid, keda NKVD on arreteerinud.

Stalin Kuusineni ei puutunud. Nad said naisega korteri kuulsas majas Moskva jõe kaldapealsel, suviti elasid nad Serebrjanõi Boris, puhkuse veetsid tihti lõunas, kus ta oli ükskord mõned päevad isegi Stalini külaline.

Kuid naisest jäi Otto Kuusinen ilma.

Aino Kuusinen pettus mehes, Kominternis ja nõukogude võimus. Ta leidis ettekäände ning sai võimaluse mõneks ajaks Nõukogude Liidust lahkuda. 1931. aastal sõitis ta USAsse, et juhtida parteitööd ookeani taha emigreerunud soomlaste hulgas. 1933. aastal viidi ta üle Nõukogude sõjaväeluuresse ning komandeeriti Jaapanisse, kus ta esines rootslannana, kasutades Elisabeth Hansoni varjunime. 1937. aasta lõpus sai ta käsu tulla tagasi Moskvasse. 1. jaanuaril 1938 ta arreteeriti. Uurijad nõudsid, et ta tunnistaks, nagu oleks Kuusinen inglise spioon. Kuid Aino ei tunnistanud oma mehe vastu. Juurdlus kestis terve aasta, pärast viibis ta veel kaheksa aastat Vorkuta vangilaagrites. Seejärel ta vabastati, kuid 1949. aastal vangistati uuesti, vabadusse sai ta alles pärast Stalini surma. Otto ei teinud naise abistamiseks midagi.

Aino Kuusinen on hiljem kirjutanud:

„Mitte mingid Kremli arhiivid, isegi kui need kunagi peaks ka avatama, ei suuda anda objektiivset pilti Kuusineni isikust ja tema iseloomust.

Kuusinen jäi nõukogude võimu jaoks alati mingiks võõrkehaks. Ta oli välismaalane, kes polnud sündinud Venemaal, ta rääkis rootsi ja saksa keelt ja võis lugeda ka prantsuse keeles. Vene keelt rääkis ta elu lõpuni tuntava aktsendiga, temas võis kohe ära tunda välismaalase.

Ehk selles seisneski tema peamine eelis?

Ta sobis Stalinile veel sellegi poolest, et hoidus alati varju.

Oli see tagasihoidlikkus? Ei. Ta oli vägagi auahne, jälgis kiivalt, kuidas tema plaanid edenevad. Kuid hiljem, kui asi oli tehtud, lubas ta kergesti teistel au selle eest endale võtta. Sisimas oli ta lausa küüniliselt enesekindel. Ta oli täiesti kindel, et maailmas pole temast võimekamat inimest.

Võib-olla seletub Otto edu ka sellega, et teda kui välismaalast jätsid paljud Venemaal toimuvad asjad ükskõikseks. Ta suhtus ükskõikselt kommunismi ehitamisse, majanduslikesse ja poliitilistesse probleemidesse: kollektiviseerimise tragöödia, terror ja süütute inimeste arreteerimine – see kõik libises temast mööda.

Ametlikel vastuvõttudel ja pidustustel ta peaaegu ei käinudki, ordeneid ei kandnud. Talle oli võõras püüda saavutada populaarsust rahva silmis. Tema peamisteks oskusteks olid elutark ettevaatlikkus ja tugev enesekaitseinstinkt.

Ta oli alati vajalik nendele, kes olid võimul, ta teadis alati täpselt, kuidas nendega käituda. Seepärast ta suutiski terroriaastatel ellu jääda.

Ükskord lausus Kuusinen mulle hooplevalt, et on oma elu jooksul nagu madu seitse korda nahka vahetanud. Ta muutis oma vaateid seitse korda.

Koolipoisina oli ta jumalakartlik, palvetas palju ja käis tihti kirikus. Helsingi ülikoolis heitis ta „uskliku naha” maha, hakkas patrioodiks ja rahvuslaseks. Siis hakkas ta jooma, seejärel tekkis tal huvi tööliste saatuse vastu, temast sai poliitik ja sotsiaaldemokraatliku partei liige. Ta valiti Soome parlamenti. Kui 1918. aastal puhkes Soomes revolutsioon, muutus ta marksistiks ja maailmarevolutsiooni kirglikuks pooldajaks. Hiljem, juba pärast meie lahkuminekut, püüdis ta Stalinit veenda, et maailmarevolutsiooni on võimalik saavutada vaid relvajõul.

Ta jälgis hoolega, kust tuul puhub ja reetis kergel käel oma sõpru. Ma ei suuda meenutada ühtegi juhust, mil ta oleks kedagi hädas aidanud. Ta hoidus abistamisest isegi tühistes asjades. Üks vana seltsimees saatis pärast arreteerimist meile kellegi kaudu palve, et talle toodaks pisut seepi ja soe pesu, sest teda vaevas reuma. Otto soovitas mulle, et ma ei saadaks midagi.

Ottol polnud lähedasi sõpru. Ta aitas kaasa paljude oma soomlastest parteikaaslaste langusele. Ta ei väljendanud mingeid emotsioone ka siis, kui oht varitses teda ennast.

Mida Otto üldse elult ootas? Need, kes tundsid teda nooruses, rääkisid, et kunagi oli ta olnud luuletaja ja romantik, tundnud huvi kunsti vastu. Sõbrad hindasid teda. Kuid nad ei saanud temast kunagi lõpuni aru. Teda ümbritses alati mingi saladuseloor. Igas seltskonnas oli ta kõrvalseisja.”

1931. aasta sügisel õnnitles Nõukogude Karjala Kuusineni tema viiekümnenda sünnipäeva puhul. Ta vastas õnnitlustele ajalehe Krasnaja Karelija veergudel.

„Teie ise, seltsimehed, olete teeninud ära tänu edusammude eest, ehitades ÜK(b)P juhtimisel üles Punase Karjala. Teid, sotsialismi rajajaid Karjalas, tuleb tänada selle eest, et Nõukogude Karjala on saanud selliseks maaks, kuhu ihkavad tulla parimad tööinimesed isegi Ameerikast.

Suur tänu teile ka Karjala kaitsmisel soome timukate eest. Kahel korral ületasid nad meie piiri, et vallutada Punane Karjala, mõlemal korral löödi nad tagasi. Kui nad üritavad tulla kolmandat korda, mida nad muidugi proovivad, siis tuleb nad lõplikult purustada.”

Otto Kuusinen rõõmustas vabariiki teatega:

„Soome kommunistlik partei teeb kõik selleks, et valmistada ette proletaarset revolutsiooni Soomes.”

Pärast Soome sõja algust vajas Stalin Kuusineni. 1939. aasta 30. novembril pommitasid nõukogude lennukid Helsingit. Leningradi sõjaväeringkonna väed tungisid üle Soome piiri. Välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov teatas, et Punaarmee tegevus on vastus Soome vaenulikule poliitikale, et sõjategevuse eesmärgiks on Leningradi julgeoleku tagamine.

Moskvast anti teada, et on loodud Soome Demokraatliku Vabariigi rahvavalitsus, mille eesotsas on Otto Kuusinen.

Kõige järgi otsustades tundub, et esialgu oli kavas panna selle valitsuse etteotsa Soome kommunistliku partei peasekretär Arvo Tuominen, kes resideeris Rootsis.

1939. aasta 13. novembril saatis Kominterni juht Georgi Dimitrov talle šifreeritud telegrammi nõudmisega tulla kiiresti Moskvasse. Kuid Tuominen keeldus tulemast. Varsti aga katkestas ta üldse suhted Kominterniga ja saatis Dimitrovile avaliku kirja:

„Nõukogude Liidu kuritegelik kallaletungimine Soomele ja sellega seotud ebaõiglus ning julmused, millele teie, Kominterni juhid, juba kiirustades oma heakskiidu andsite, sunnivad mind tõe ja õigluse nimel vaikimist lõpetama ja eemalduma avalikult sellisest poliitikast ning teatama, et ma protesteerin selle vastu.”

Siis tuligi võtta appi Kuusinen. Tal oli küll üks puudus – ta elas sel ajal Moskvas, vaja oleks aga olnud inimest, kes elaks Soomes. 1. detsembril toimetati Soome Demokraatliku Vabariigi valitsus – sellist vabariiki polnud tegelikkuses kunagi eksisteerinud – Soome piiri lähedasse Terijoki asulasse (praegune Zelenogorski linn), mille Nõukogude väed olid just äsja vallutanud.

„Valitsuse” moodustamine läks suurte raskustega, sest oli juba jõutud hävitada palju soome kommuniste, kes olid töötanud Moskvas ja Karjalas. Siseministriks sai Kuusineni väimees. Kuusineni välja valitud soome kommunistid korraldasid istungi, mida vene keeles stenografeeris Kuusineni poeg, ja kutsusid soome rahvast üles tervitama Punaarmeed kui vabastajat.

2. detsembril läks Kuusinen tagasi Moskvasse. Seal võttis Stalin ta vastu. Molotov ja Kuusinen allkirjastasid sõpruse ja vastastikuse abistamise lepingu. Stalini ja Molotovi heakskiidul võttis Kuusinen enda kanda veel ka välisministri ameti.

Otto Kuusinen kinkis Nõukogude valitsusele heldekäeliselt saared, mis kaitsesid pääsu Soome lahte. Hanko poolsaare andis ta kolmekümneks aastaks rendile. Vastutasuks lubas Nõukogude Liit anda Soomele osa Nõukogude Karjalast koos sealse elanikkonnaga, kelle käest keegi ei kavatsenud küsida, kas nad üldse tahavad saada teise riigi alamateks. Maa anti koos sunnismaiste elanikega…

Nagu kombeks, lisati lepingule ka „salaprotokoll”, mis avalikustati alles 1990. aastate lõpus. Selles protokollis oli kirjas:

„Lepiti kokku, et NSV Liidul on õigus viia Soomelt renditud Hanko poolsaarele ja selle lähedal asuvatele saartele 15 000 maaväelast ja lennuväelast.”

Kuna kogu maailm oli kallaletungist Soomele nördinud, pöördus Molotov kähku Rahvasteliidu poole avaldusega:

„Nõukogude Liit ei ole Soomega sõjas ega ähvarda soome rahvast. Nõukogude Liidul on rahumeelsed suhted Soome Demokraatliku Vabariigiga, mille valitsusega sõlmiti 2. detsembril sõpruse ja vastastikuse abistamise leping. Selle dokumendiga on kõik küsimused reguleeritud.”

Küünilisuse poolest võis Vjatšeslav Molotov kellele tahes sada punkti ette anda. Kuusineni valitsuse üle naerdi kogu maailmas. Ainult Berliinis oldi valmis seda tunnustama, aga vaid siis, kui Punaarmee saavutab võidu ja toimetab Kuusineni Helsingisse.

„Rahvavalitsuse” Karjala asjade ministriks sai nüüd Karjala-Soome NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees Pavel Prokofjev, kellest üleöö sai Prokkonen.

Tema teatas Kuusinenile, et Punaarmee poolt hõivatud Ida-Soome külades ja asulates käib massiline poliitiline ja organisatoorne tegevus:

„Oma ülesastumistes ja resolutsioonides tervitab soome rahvas Soome uue valitsuse sise- ja välispoliitikat ning kiidab selle palavalt heaks. Rahvas väljendab vaimustust Punaarmee sõdurite ja komandöride seltsimeheliku suhtumise üle, öeldes, et Punaarmee sõdurid on nii viisakad, et isegi ei suitseta elamutes ilma loata.”

Kuusinenile ja tema kaaskonnale anti käsk moodustada Rahvaarmee nendest karjalastest, soomlastest ja ingerlastest, kes elasid Leningradi oblasti territooriumil.

Kuusineni sekretariaadis koostati „Rahvaarmee” võitleja vandetõotuse tekst:

„Mina, Soome Rahvaarmee võitleja, tõotan pühalikult olla aus, vapper, distsiplineeritud ja valvas võitleja, rangelt hoida sõjalisi ja riiklikke saladusi, täita kuulekalt kõiki Soome Rahvavalitsuse korraldusi, sõjaväemäärustike nõudeid ning komandöride ja komissaride korraldusi…”

Stalini juubeli puhul kirjutas Kuusinen Soome Rahvaarmee 1. korpuse võitlejate ja komandöride nimel omakäelise pöördumise Juhi poole:

„Kogunedes rahvarohkele miitingule, et tähistada rahvaste suure juhi Stalini 60. sünnipäeva, saadame meie, soome ja karjala rahva pojad, võideldes praegu innustunult soome rahva vabastamise eest kuritegeliku plutokraatia ja imperialismi võimu alt, Teile, kallis seltsimees Stalin, sügavat austust tundes palava sõduritervituse…

Me tunneme uhkust ja rõõmu, kui me koos kümnete tuhandete seltsimeestega, kes ühes meiega võitlevad sealpool rindejoont sise-Soomes soome rahva valgesoomlastest timukate vastu, liidame oma võitlejatervitused nende tervitustega, mida Teile, seltsimees Stalin, saadavad töötajad kogu maailmast.”

Lõpetanud läkituse, lisas Kuusinen teksti alla: „Terijoki, 21. detsembril 1939. a.”

Karjala-Soome liiduvabariigi partei oblastikomitee võttis vastu otsuse organiseerida kolmekuulised soome keele kursused nendele partei- ja nõukogude töötajatele, kes olid saadetud vägede poolt hõivatud territooriumile. Kuid neil tegelastel ei tulnudki õpikute kallal vaeva näha. Sõda väikese Soome vastu oli nii verine ja ebaedukas, et Stalin otsustas selle õige pea lõpetada, piirdudes selle vähesega, mida oli saavutatud. Soome sõda kestis 105 päeva ja lõppes 1940. aasta märtsis. Koos sõja lõppemisega kadus ka vajadus Kuusineni ja tema valitsuse järele. Kuusinenist ei saanudki Soome riigijuhti.

Kuusineni endine naine on kirjutanud:

„Punaste lüüasaamine Soomes 1918. aastal oli Kuusineni jaoks lakkamatult veritsev haav. Revolutsioonilises valitsuses oli ta olnud haridusminister. Kui revolutsioon lüüa sai, põgenes kogu selle juhtkond Venemaale. Kuusinen rääkis Soomest kogu aeg vihaga, ta ei sallinud enam isegi oma emakeelt. Ta saavutas, et Karjala koolides hakkas õpetus toimuma vene keeles.

Kõige järgi otsustades oli Otto unistanud Soome alistada. Kunagi tunnistas ta mulle, et tahtis võtta võimu Soomes enda kätte, edaspidi aga saada kogu Skandinaavia „asekonsuliks”.

Nõukogude Liit astus selles suunas esimese sammu siis, kui Punaarmee jõudis Soome territooriumile. Selles oli Kuusinenil kahtlemata üsna tähtis roll. Tema tahtis revanši, naasta koos Punaarmeega kodumaale, mis oli ta minema kihutanud. Selles sõjas, mis soome rahvale nii palju kannatusi tõi, on süüdi ka Kuusinen.”

Stalin siiski ei loobunud mõttest allutada endale kogu Soome, seepärast jättis ta Kuusineni Petrozavodskisse ja tegi temast Karjala-Soome NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe. 1941. aastal võeti Kuusinen ÜK(b)P Keskkomitee liikmeks. Ja Andropov omandas oma poliitilised teadmised just Kuusineni käe all.