Читать книгу Punuloogia - Linda Geddes - Страница 5

KIRJUTAN seda seitsmendal rasedusnädalal, mu süda pööritab, tõmban end voodis kerra, võtan soojaveepudeli kaissu ja palvetan, et see iiveldushoog ometi kord lõpeks. See on mu teine rasedus ja ma olen kindel, et sel korral on asi hullem (see ei piirdu iiveldusega, vaid ma lausa oksendan hommikuti).

Raseduse ajal kogeb suuremat või väiksemat hommikust iiveldust kuni 80 % naistest. Üldiselt on see kõige tugevam neljanda ja kümnenda nädala vahel ja isegi need õnnetud, kes tunnevad iiveldust veel pärast 10. nädalat, on sellest 20. nädalaks harilikult vabad. Selle kohta, miks hommikust iiveldust üldse vaja peaks olema, on olemas mitu teooriat. Üks ütleb, et iiveldust on vaja selleks, et hoida naised eemal mürgiste taimede söömisest, mis võiksid loodet kahjustada (arvatakse, et samal põhjusel tekkis naistel ka vastumeelsus kibedate toiduainete suhtes, vt 1. osa „Miks rasedad ihaldavad ebatervislikku toitu?”). Kuid võiks arvata, et sellisel juhul muutub iiveldus pärast puu- või köögiviljade söömist tugevamaks, selle kohta aga ei ole kuigi palju tõendeid – kuigi minul tekitas esimese raseduse ajal imelikku vastumeelsust lehtsalat. Sellele teooriale annab oma hoobi ka asjaolu, et indias (kus paljud inimesed on taimetoitlased) esineb hommikust iiveldust kõige vähem, vaid 35 %-l rasedatest. Kõige rohkem vaevab hommikune iiveldus jaapanlannasid, seal kogeb südamepööritust ja oksendamist koguni 84 % rasedatest.

Teooria väidab, et hommikune iiveldus on tekkinud selleks, et kaitsta loodet raseda toidus sisalduvate bakterite ja parasiitide eest, mis teda kahjustada võiksid. Paul sherman ja samuel Flaxman Cornelli ülikoolist New Yorgis hakkasid seda teooriat pooldama pärast seda, kui nad olid läbi vaadanud uurimused, mis hõlmasid kokku ligemale 80 000 lapseootel naist kõikjalt üle maailma. Rasedad on toidumürgistusele eriti vastuvõtlikud, sest nende immuunsüsteem on nõrgenenud, ning raske haigestumine võib suurendada lapse surnult sündimise või nurisünnituse ohtu (see on ka üks põhjus, miks rasedatel soovitatakse vältida pehmete juustude söömist). Lisaks jagunevad loote rakud kiires tempos, mis muudab need vastuvõtlikumaks kõikvõimalikele toksiinidest tingitud DNA kahjustustele.

Sherman ja Flaxman märkisid, et iivelduse ja oksendamise tippaeg langeb harilikult kokku perioodiga, mil moodustuvad lapse elutähtsad organid, ning sel ajal kasvab loode väga kiiresti, mistõttu nende DNA kahjustumine võib avaldada hävitavat mõju. Kõige levinumad toidud, mida iiveldusperioodil välditakse, on liha, kala, linnuliha ja munad (just need toiduained sisaldavad kõige suurema tõenäosusega ohtlikke mikroorganisme), samuti kofeiini sisaldavad joogid nagu tee ja kohv, mis võivad loodet kahjustada, kui neid tarbitakse üleliia palju.

On tõsi, et hommikust iiveldust esineb vähem neis ühiskondades, kus liha ja kala tarbimine on väike ning inimesed söövad rohkem taimseid toiduaineid (näiteks mõned Ameerika indiaanihõimud ja Kanada aborigeenid). Hommikust iiveldust kogevatel naistel on ka raseduse iseenesliku katkemise tõenäosus pisut väiksem. Üks ulatuslik uurimus näitas, et elus ja terve laps sündis 90 %-l naistest, kellel hommikust iiveldust ei esinenud, võrreldes 96 % naistega, kellel seda esines.

Kuid mõnevõrra veenvam on oletus, et hommikune iiveldus võib lihtsalt olla sellesama hormooni kahetsusväärne kõrvalmõju, mis rasedust üldse avastada võimaldas. Inimese koorion-gonadotrofiini (HCG), rasedustestides tuvastatavat hormooni, sünteesitakse embrüos esimestel rasedusnädalatel kollakeha säilitamiseks. See elund toodab kõiki teisi rasedushormoone, mis on vajalikud emaka limaskesta paksuna hoidmiseks, kuni platsenta on piisavalt suur, et selle funktsioonid üle võtta.

Kuid HCG avaldab organismile ka muid mõjusid, näiteks ergutab kilpnääret. See nääre toodab mitut hormooni, mis reguleerivad ainevahetust, ning kilpnäärmehormoonide kõrge tase tundub olevat seotud hommikust iiveldust kogevate naiste eriti raskete oksendamishoogudega. Kaks ülejäänud rasedushormooni, progesteroon ja östrogeen, võivad samuti soodustada südamepööritust, puhitust ja kõrvetisi, kuna aeglustavad seedeelundite tööd, mistõttu toidul kulub soolestiku läbimiseks rohkem aega. Progesterooni möllamisega võib selgitada esimeste rasedusnädalate veel ühte häirivat kõrvalnähtu, nimelt äärmist väsimust. Väga suurtes kogustes toimib progesteroon organismis tuimastusvahendina, millel on ajule barbituraatidega sarnane mõju.

Kuid siiski on see vaid teooria, sest keegi ei ole lõplikult tõestanud, et kõrge hormoonidetasemega naistel esineb rohkem hommikust iiveldust. Ka ei tea me, miks mõne rasedusega on iiveldust rohkem ja teisega vähem – kuigi on teada, et naissoost loote platsenta toodab HCG-d rohkem kui meessoost loote oma (ilmselt seetõttu, et selle hormooni tootmine on seotud X-kromosoomiga). Juba kolmanda rasedusnädala ajal on tüdruklast kandvate naiste HCG tase peaaegu viiendiku võrra kõrgem kui poisslast kandvatel naistel. On tõendeid ka selle kohta, et eriti ränga hommikuse iivelduse all kannatavad naised võivad pisut suurema tõenäosusega oodata tütart või kaksikuid.