Читать книгу Keskaja kirjanduse antoloogia. I köide. Ladinakeelne kirjandus - Marek Tamm - Страница 11

Kui koondada vaimusilmas kogu teadaolev rahvakeelne kirjapärand keskaja Euroopast – kõik eeposed, saagad, vagalood, trubaduuride ja minnesingerite laulud, ajalookroonikad, rüütliromaanid, loomajutud, iga viimane kui säilinud rahvakeelne rida –, siis moodustab see kokku vaid tühise hulga võrreldes keskaja ladinakeelse kirjapärandiga.^[1.] Seda tõsiasja on hea hakatuseks meelde tuletada, kui asuda visandama ülevaadet keskaja ladinakeelsest kirjandusest (selle sõna kõige avaramas tähenduses). Sealjuures tuleb silmas pidada, et vaid väike osa kogu keskaja ladinakeelsest kirjapärandist on ilmunud trükisõnas, veel vähem tänapäevastele nõuetele vastavates väljaannetes ja üksnes kröömike on loetav tõlkes. Keskaegne ladinakeelne kirjasõna moodustab seega omalaadi veealuse maailma, mille kõigest mõned kõrgendikud paistavad veepinnalt silma, samas kui põhiosa territooriumist alles ootab vetesügavustes kaardistamist.

Selles maailmas orienteerumist ei tee lihtsamaks tõsiasi, et pikki sajandeid ei pälvinud keskaja ladinakeelne kirjapärand uurijate suuremat tähelepanu, suutmata köita ei latiniste (kes nägid keskajas rooma kirjanduse loojangut) ega germaniste-romaniste (kellel jätkus tähelepanu vaid tärkavale rahvakeelsele kirjandusele). Esimesed süstemaatilised katsed pakkuda panoraamseid käsitlusi keskaja ladinakeelsest kirjandusest pärinevad läinud sajandi esimesest poolest^[2.], ulatuslikum kollektiivne uurimistöö on kestnud alles mõned viimased kümnendid.^[3.] Siinne sissejuhatus püüab vaid väga üldistes joontes lahti kirjutada keskaja ladinakeelse kirjanduse olulisemad tahud – selle keelelise eripära, muutused ajas ning seesmise liigenduse –, et luua foon, mille taustal oleks järgnevaid tõlkeid hõlpsam lugeda.