Читать книгу Keskaja kirjanduse antoloogia. I köide. Ladinakeelne kirjandus - Marek Tamm - Страница 8

Keskaja kultuuri suuline ja diglossiline iseloom tingis selle, et kirja­oskus oli vaid väga väheste pärusmaa. Kuigi meil pole kasutada usaldusväärseid andmeid tollase kirjaoskuse üldisest tasemest ja selle muutumisest, siis väga tõenäoliselt ei suutnud ennast kirjasõnas väljendada üle ühe protsendi ühiskonnast, varakeskajal veelgi vähem. Ja kuigi kanooniline õigus sätestas, et vaimulik saab olla vaid litteratus, siis mitmed andmed kinnitavad, et nii munkade kui ka preestrite puhul oli aktiivne kirjaoskus pigem erandlik ja miinimumnõudena käsitati pigem lugemisoskust (isegi kui ka see käis paljudele üle jõu).^[14.]

Varakeskajast peale kujunes kirjutamine Euroopas omaette kutsetööks, kusjuures kirjutamisoskus ei käinud tingimata käsikäes lugemisoskusega – paljud käsikirjade ümberkirjutamisele pühendunud mungad ei olnud suutelised kirjutatut ise lugema. Eraldi vääribki rõhutamist, et keskaja üldisest kirjutustegevusest hõlmas ümberkirjutamine märkimisväärse osa, varakeskajal ilmselt koguni põhiosa. Sellele aktiivsele kopeerimistegevusele võlgneme muu hulgas mitmete antiikaja kirjatööde säilimise. Sugugi mitte kõik keskaja autorid ei kirjutanud oma teoseid ise, vaid dikteerisid neid kutselistele kirjutajatele. On näiteks kõnekas, et kirja kirjutamise õpet nimetati keskajal „etteütlemise kunstiks” (ars dictandi või ars dictaminis) ja seda käsitati osana retoorikast. Üks keskaegse kirjakultuuri olulisemaid uurijaid Michael Clanchy nendib sellega seoses: „Kirjutamine oli keskajal lahutatud teose komponeerimisest, sest sule asetamine pärgamendile oli omaette kunst. Ja isegi kui autor teatab, et ta on midagi kirjutamas, siis on tõenäoline, et ta kasutab seda väljendit kujundlikus tähenduses.”^[15.] Kirjutaja ametile viitav ladina nimetus scriptor (ka scriba) oli keskajal väga avara tähendusväljaga ja võis vastavalt kontekstile viidata näiteks ärakirjade valmistajale, sekretärile, kroonikule või luuletajale. 13. sajandi mõjukas Itaalia teoloog, frantsisklaste ordu juht Bonaventura (u 1217/21–1274) pakkus ühes oma kirjatöös välja eristuse nelja keskaegse kirjutajatüübi vahel. Kõigepealt scriptor (kirjutaja), kes kirjutab muutmatul kujul vaid teiste sõnu, siis compilator (kompileerija), kes kirjutab ümber teiste sõnu omal valikul, kolmandaks commentator (kommenteerija), kes kirjutab ühtaegu nii enda kui ka teiste sõnadega, ja viimaks auctor (autor), kes kirjutab esmajoones omaenda sõnadega, kasutades teiste omi vaid enda seisukohtade kinnituseks.^[16.]

Pikki sajandeid oli igasugune vähegi ulatuslikum kirjutamistegevus koondunud kloostrite kirjutustubadesse ehk skriptooriumitesse (ld scriptorium), alles 12. sajandi lõpust alates võib näha ilmikutest kutselisi kirjutajaid tegutsemas suuremates linnades, eeskätt ülikoolide juures. Kirjutamistöö oli aeganõudev, kulukas ja enamasti kollektiivne. Hinnanguliselt on välja pakutud, et üks skriptor suutis päevas kirja panna paar käsikirjalehte, mis tähendab, et aastaga jõudis ta valmistada neli-viis paarisajaleheküljelist köidet (enamasti kirjutati raamatuid küll mitme peale). Seoses kutseliste kirjutajate esiletõusuga linnades kirjutamise tempo küll kasvas, nii et põhjendatult on oletatud, et kõrgkeskaja linnakirjutaja suutis töötada oma mungast ametivennast kuni kaks korda kiiremini.^[17.] Koos suureneva tellimuse ja kirjutajate ringi laienemisega seletub käsikirjade plahvatuslik kasv alates 12. sajandist (vt joonis 1), mis tipnes 15. sajandil, mil võis hinnanguliselt valmida enam kui 70% keskaegsete käsikirjade koguhulgast.^[18.] Ühe käsikirja meisterdamise juures oli tavapäraselt ametis mitu inimest: üks, kes valmistas pärgamendi kirjutamiseks ette, teine, kes kirjutas põhiteksti, ja kolmas, kes seisis hea kaunistatud initsiaalide ja pealkirjade (rubriikide) eest. Kui tegemist oli kallihinnalise käsikirjaga, siis värvati lisaks illuminaator, kes varustas teose vajalike miniatuuridega.

Joonis 1. Käsikirjade valmistamine Euroopas 500–1500. (Arvestusse pole kaasatud Bütsantsi alasid ega Venemaad.)

Allikas: Eltjo Buringh, Jan Luiten van Zanden, „Charting the „Rise of the West”: Manuscripts and Printed Books in Europe, A Long-Term Perspective from the Sixth through Eighteenth Centuries”. The Journal of Economic History 69/2 (2009), lk 417, tabel 1.

Visuaalne aines kinnitab, et keskaja kirjutaja töötas tavaliselt mitte laua, vaid kaldus kirjutamispuldi taga istumisasemele nõjatudes. Tema peamised tööriistad olid sulg ja sulenuga – esimene kirjutamiseks, teine sule teritamiseks ja vigade kustutamiseks (maha kraapimiseks). Roomast pärandiks saadud pilliroosuled asendati varakeskaja teisel poolel linnusulgedega, mille seast kõige hinnatumad olid hanesuled. Hiliskeskajal tulid kasutusele ka esimesed metallsuled. Kirjutamisel kasutati tinti, mille koostis muutus vastavalt ajale, kohale ja võimalustele. Alates 11. sajandist oli kõige levinum galluspähklist ehk tammepahast ja rauasoolast valmistatud tint, mille tume toon kujundas paljude keskaja käsikirjade palge. Selle kõrval kasutati peamiselt pealkirjade ja initsiaalide kirjutamiseks ka punast tinti, mida saadi punase pigmendi – näiteks pliimenniku – lisamisel. Illuminaatorite värvipalett oli mõistagi kirjutajate omast rikkalikum. Kui pärgamendile põlistati oluliseks peetud tekste, siis peamiselt endale või piiratud kasutusega mõeldud märkmeid tehti vahatahvlitele puust, luust või muust materjalist kirjutuspulgaga – stiilusega (ld stylus). Teinekord kasutati vahatahvleid ka mustandite tegemiseks, enne kui tulemus pärgamendile kirjutati.

Käsikirjade väljanägemine tegi keskajal läbi mitmeid muutusi, mis kõigepealt väljendus kirjaliikide teisenemises.^[19.] Keskaja šriftide puhul võib laias laastus eristada kolme põhitüüpi: majuskel-, minuskel- ja kursiivkirja. Nende kujunemine ja kasutamine sõltus peamiselt kirjutatud teksti otstarbest, tehnilistest ja ainelistest võimalustest ning lugemisviisist. Rooma ajal laialt levinud majuskelkiri (> ld majus – suurem) koosneb suurtähtedest ja oli domineeriv keskaja esimestel sajanditel, hiljem kasutati seda peamiselt pealkirjade puhul. Minuskelkiri (> ld minus – vähem) on väiketäheline kiri, mis levis Euroopas alates 8. sajandist ja valitses olulisemate tekstide kirjutamisel keskaja lõpuni. Kursiivkiri (> ld currere – jooksma, voolama) muutus laiemalt populaarseks hiliskeskajal ja seda kasutati ennekõike kantseleilises asjaajamises või kirjutaja isiklikuks kasutuseks mõeldud tekstides. Kirjaliikide arengus oli tähtsaim muutus Karl Suure valitsemisajal teostatud kirjareform, mille käigus võeti kogu keisririigi territooriumil kasutusele uus, väike ja selge minuskelkiri, kus iga täht joonistati eraldi välja.^[20.] See nn karolingide minuskel domineeris Euroopas 9.–12. sajandini, seejärel kujunes selle põhjal välja uus, murtud joonte, kitsama tähekuju ja paljude lühenditega gooti minuskel, mis prevaleeris järgmised paar sajandit ja oma erinevates alaliikides oluliselt kauemgi. Hiliskeskajal, seoses kirjaliku asjaajamise kasvu ja paberi ulatuslikuma kasutuselevõtuga levisid gooti kirja kõrval mitmed lohakamad nn bastard- või hübriidkirjad, mille puhul esmatähtis oli kirjutamise mugavus, mitte käsikirja väljanägemine.

Kirjaliikide arenguga sama olulised olid aga muutused kirjutamisviisides ja lehekülje kujundamises.^[21.] Neist tähtsaim oli sõnavahede kasutuselevõtt, mis Roomas oli tundmatu ja mille juured ulatuvad 7. sajandi Iirimaale. Laiemalt levib sõnavahedega kirjutamine alates 10. sajandist, pannes aluse uuele olulisele muutusele – sõnalõpu jm lühendite (ligatuuride) ulatuslikule kasutuselevõtule. See areng võimaldas oluliselt kiiremat lugemist, sest silm suutis haarata korraga terveid sõnu ja neid polnud vaja tähthaaval veerida. Selline uus aktiivne suhe teksti tingis omakorda muutused raamatulehekülje ülesehituses. Esmalt hakkas 10. ja 11. sajandil sügavamalt juurduma tava tekstid rubritseerida, st teise värviga pealkirjastada (ld rubrica – ‘punane’), ja selgitavate ääremärkustega varustada. Järgneval perioodil levis komme esitada tekst kahes või enamas veerus. Alates 13. sajandi algusest täiendavad seda lõikude tähistamine, lehekülje päised ja mõnel puhul isegi foliatsioon, st lehtede nummerdamine. Samal sajandil tulid kasutusele käsikirjade varustamine sisukorra ja registritega, ulatuslikult levisid kõikvõimalikud alfabeetiliselt liigendatud käsiraamatud ja jutlustajate abivahendid. Kõik need arengud on tunnistuseks uuest aktiivsest suhtest raamatusse, mida iseloomustas varasema süvenemisvajaduse asemel praktiline kasutusvajadus.

Kirjutaja sule ja sulenoaga. Miniatuur Vana Testamendi Baaruki raamatu käsi-kirjafragmendist (detail), 14. saj. Tallinna Linnaarhiiv, f. 230, n. 1, s. BO 27 I.

Dominikaani kirjamees Vincent Beauvais’st (1184/1994–u 1264) kujutatuna kirjutuspuldi taga töötamas. Miniatuur Vincent’i Speculum historiale prantsuskeelse tõlke (Jean de Vignay) alguses. Brugge, u 1478–1480. London, British Library, Ms. Royal 14 E I, vol. 1, fol. 3r.

Keskaeg märgib olulist pööret kirjakultuuri tehnoloogiates ja seda raamivad kaks olulist leiutist: pärgamentkoodeksi kasutuselevõtt perioodi alguses ja pabertrükiraamatu sünd selle lõpus.^[22.] Nagu hästi teada, kasutati antiikajal kirjutamiseks peaasjalikult papüüruslehti, mida õpiti papüürus-lõikheina säsist valmistama Egiptuses juba u 4000 eKr. Odav, ent halvasti säiliv papüürus asendati Rooma impeeriumi lääneosas alates meie ajaarvamise algusest järk-järgult loomanaha töötlemisel saadud kallima, ent vastupidavama pärgamendiga (ld membrana või pergamena). Pärimuse kohaselt leiutati pärgament Pergamoni linnas Väike-Aasias 2. sajandil eKr, kui Egiptuse kuningad olid keelanud sinna papüüruse vedamise. Tegelikult tunti loomanahale kirjutamist varemgi ja pole võimatu, et seos Pergamoniga kuulub väljamõeldu valda. Kui papüüruslehti hoiti enamasti rullis ja kirjutada sai vaid lehe ühele küljele, siis pärgamendi puhul sai kirjutamiseks kasutada selle mõlemat poolt. Varakult hakati pärgamenditükke kokku voltima ja jaotama omaette vihikuteks ehk poognateks, mida nimetatakse vastavalt lehtede hulgale kui binio (4 lehte ehk 8 lehekülge), ternio (6 l ehk 12 lk), quaternio (8 l ehk 16 lk) jne. Kokku õmmeldud vihikud andsid tulemuseks uue raamatuformaadi, mida tunneme koodeksi (ld codex) nime all ja mis on käibel tänaseni. Kirjalikud tunnistused (Martialis) kinnitavad pärgamentkoodeksite kasutamist Lääne-Roomas juba 1. sajandil pKr, samas kui Ida-Roomast vastavasisulised teated puuduvad. See lubab oletada, et pärgamentkoodeksi kui uue raamatuformaadi mõtlesid välja roomlased. Kummatigi saatis uut formaati edu alles siis, kui kristlased selle meie ajaarvamise esimestel sajanditel kasutusele võtsid. Üldlevinuks muutus pärgamentkoodeks Lääne-Rooma aladel alates 4. sajandist, samas kui kreekakeelses maailmas prevaleeris papüüruskoodeks kuni 5. sajandi lõpuni. Tagantjärele võime tõdeda, et kogu varasema Lääne kirjapärandi säilimises sai määravaks meediumivahetus – pea kõik see, mida papüürusrullidelt pärgamentkoodeksitesse ümber ei kirjutatud, kadus igaveseks. Alles hiliskeskajal tekkis pärgamendile uus konkurent – paber. Uue kirjutusmaterjali leiutasid hiinlased u 100 eKr ja Euroopasse tõid selle oskuse araablased 10. sajandil. Esimesed paberiveskid tekkisid 11. sajandil Hispaanias, levides sealt aegamisi teistesse riikidesse (13. sajandi lõpul Itaaliasse, 14. sajandi keskpaiku Prantsusmaale, 14. sajandi lõpul Saksamaale jne). Keskaegne paber valmistati leotatud kaltsudest ja esialgu kasutati seda pigem jooksvateks kirjatöödeks. Raamatute kirjutamisel hakati paberit kasutama alates 14. sajandist, kusjuures esialgu peamiselt rahvakeelsete kui ebaolulisemaks peetavate tekstide puhul. Uue materjali soodne hind ja lugemisoskuse levik tagas sellele kiire edu, nii et 15. sajandil kirjutati juba üle poole uutest raamatutest paberile. Lõplik paberi läbimurre saabus siiski ühes trükikunsti leiutamise ja levikuga 15. sajandi keskpaigast alates, mis soosis paberi kui odava ja piiramatu ressursi kasutamist.

Stseen keskaja kirjutustoast: kirjutaja Hildebertus viskab kiviga rotti, kes varastab juustu tema laualt (mensa Hildeberti, nagu kiri pildil täpsustab); samal ajal jätkab õpilane Eberwinus häirimatult oma kirjutamisharjutusi. Joonistus Augustinuse De civitate Dei käsikirjas, u 1140. Praha, Univerzita Karlova, Ms. Kap. A. XXI–1, fol. 153r.

Keskaegse kirjutaja „autoportree”: vend Rufillus (fr<ater> Rufillus, nagu täpsustab kiri peategelase kohal) joonistamas R-initsiaali. Ta kasutab selleks punast värvi (ld rufus), mis viitab tema nimele ja juuste värvile. Miniatuur Vitae sanctorum’i käsikirjast, u 1170–1200. Cologny, Bibliotheca Bodmeriana, Cod. 127, fol. 244r.

Kristliku elu keskmes asub ilmutatud õpetus kirjapandud kujul. Seega pole ootamatu, et ristiusust sai varakult raamatureligioon ja et kristluse levik tõi 6.–7. sajandil kaasa raamatu ja kirjasõna sakraliseerimise. Kõige selgemalt nähtub see varakeskaegses ikonograafias, kus codex’it esitatakse sageli mitte niivõrd lugemis- kui kummardamisobjektina.^[23.] Keskaja tähtsaim raamat ja kogu tollase kirjakultuuri nurgakivi oli mõistagi Piibel, täpsemalt selle ladinakeelne tõlge.^[24.] Mitmete kaasaegsete kinnitusel ringles kristluse esimestel sajanditel mitmeid ladinakeelseid piiblitõlkeid, mida tänapäeval rühmitatakse nimetuse Versio vetus (‘Vana tõlge’) alla. Põhiosas pärinesid need tõlked Põhja-Aafrikast (kõige varasemad ilmselt juba 2. sajandist) ja Euroopast (alates 3. sajandi keskpaigast). Sooviga kahandada tõlkeerinevustest sündinud erimeelsusi tellis paavst Damasus I (u 305–384) uue piiblitõlke Hieronymuselt, kes alustas tööd 383/384 ja lõpetas 406. Uus versioon, mis sai hiljem nimeks Versio vulgata, muutus üldlevinuks siiski alles Karolingide initsiatiivil 8.–9. sajandil ning tõrjus lõplikult Versio vetuse’e kõrvale alles keskaja lõpuks. Arvuliselt domineerisid keskajal peamiselt liturgilised teosed, on oletatud, et koguni 3/4 keskajal valminud koodeksitest olid ühel või teisel moel seotud jumalateenistuste läbiviimisega.^[25.] Nende põhimassi moodustasid missa- ja palvusraamatud (nagu missaal, sakramentaar, lektsionaar, antifonaar, breviaar, psalter, graduaal jt), hiliskeskajal muutusid üha olulisemaks ka ilmikutele mõeldud isiklikud palveraamatud (nn tundideraamatud, ld horarium). Nagu reedavad säilinud andmed keskaegsete raamatuvarade inventaridest ja kataloogidest, pakkus tollane raamatuvalik liturgiliste teoste järel kõige enam mitmesuguseid kommentaariköiteid pühakirjale ja teistele autoriteetsetele tekstidele, niisamuti teoseid varakristlike kirikuisade ja antiikautorite sulest. Raamatumenüü muutus märgatavalt kirevamaks alates 13. sajandist, kui elavnes teoloogiliste, filosoofiliste, hagiograafiliste, ajalooliste, õigusteaduslike, muusika-alaste, kirjanduslike jne teoste koostamine. Tähtis muutus oli mõistagi rahvakeelsete raamatute esiletõus keskaja viimastel sajanditel, mille taga võib esmajoones näha ilmaliku eliidi eneseteadvuse ja jõukuse kasvu, niisamuti suurkodanluse sündi linnades.

Käsikirjaline kultuur lõi keskajal olukorra, kus iga tekst oli unikaalne ja puudus sisuliselt võimalus taandada seda autentsele originaalile. Kui 19. sajandi editeerimistraditsioon püüdis käsikirjade võrdleva analüüsi kaudu jõuda maksimaalselt lähedale hüpoteetilisele alg­tekstile, siis tänapäeva uurijad eelistavad rõhutada keskaegsete tekstide püsimatut iseloomu ja peavad oluliseks käsikirjade erinevaid versioone pigem tõlgendustöösse kaasata, mitte neid tasalülitada. Erialase mõistena on viimastel kümnenditel käibel prantsuskeelne termin mouvance (‘muutlikkus’, ‘liikuvus’), mis soovib osutada keskaegsete tekstide muutlikule ja dünaamilisele iseloomule, mida pole mõistlik aheldada uusaja tekstikriitika rangesse traditsiooni. Keskaegne tekst pole niisiis ideaalne algtekst, mille uurija on hoolega selitanud kireva tekstipärandi seast, vaid ühe teksti kõikide variatsioonide summa – teadaolevate ümberkirjutuste koguhulk.

Pärgamendimeister Fritz Pyrmetter (surn enne 1423) valmistamas looma-nahast pärgamenti. Joonistus käsiraamatus Hausbuch der Mendelschen Zwölf-brüderstiftung (kd 1), mis sisaldab kahe Nürnbergi vaestemaja elanike portree-sid. Nürnberg, 1426–1549. Stadtbibliothek Nürnberg, Amb. 317.2°, fol. 34v.

Pärgamendimeister (ld pergamenarius) müüb oma kaupa mungale. Kaunistatud initsiaal nn Hamburgi Piiblist. Hamburg, u 1255. Kopenhaagen, Det Kongelige Bibliotek, Gl. kgl. S. 4, 2^o II.