Читать книгу Keskaja kirjanduse antoloogia. I köide. Ladinakeelne kirjandus - Marek Tamm - Страница 6

Keskaja kultuuris on kirjalik ja suuline tihedalt läbi põimunud, üht on teiseta raske mõista, mis muudab tollase kirjapärandi tõlgendamise tänapäeval väga keeruliseks. Seda ei hõlbusta seegi, et suulise ja kirjaliku vahekord oli pidevas muutumises: kui varakeskajal, 5.–11. sajandil, oli kirjasõna selgelt allutatud suulisele, siis kõrgkeskajast alates ja eriti hiliskeskajal, 14.–15. sajandil, muutus kirjalik väljendus aina olulisemaks ja iseseisvamaks. Üldplaanis oli kirjasõna peamine funktsioon keskajal suulise suhtluse toestamine ja talletamine – fikseerida tuleviku tarbeks seda, mida peeti oluliseks, hõlbustada teabe liikumist kaugemate vahemaade taha jms. Liialdamata võib väita, et informatsiooni edastamisel oli keskaja Euroopas nägemisel, kuulmisel ja katsumisel vähemalt sama oluline roll kui kirjalikul kommunikatsioonil.^[3.] „Kuni 13. sajandini valitses kirjasõna vaid üksikutel (geograafilistel ja kultuurilistel) saartel, mis asusid keset laiuvat suulise kultuuri ookeani,” kirjutab kujundlikult prantsuse kirjandusloolane Paul Zumthor, kes ühena esimestest asus 1980. aastatel toonitama keskaja kirjanduse suulist iseloomu.^[4.] Suulise kultuuri domineerimine ei mõjutanud üksnes teabevahetamise viise, vaid vajutas olulise pitseri inimeste mõttelaadile ja ühiskonna korraldusele üldiselt. Ja needki tekstid, mis on meieni säilinud kirjalikult, sisaldavad tihti arvukaid suulise kultuuri jälgi – need on sageli mõeldud pigem esitamiseks või etendamiseks, mitte omaette vaikselt lugemiseks. Väga sageli pöörduvad keskaegsed tekstid mitte „lugejate”, vaid „kuulajate” poole, „kirjutamise” asemel kasutatakse nendes selliseid verbe nagu „ütlema”, „rääkima”, „jutustama” jne. See, mida me tänapäeval nimetame keskaja kirjanduseks, eksisteeris toona üldreeglina vaid suulises esituses, hääle ja tihti muusika toel. Keskaja kirjanduse keskmes ei asu seega mitte tekst, vaid tegu; keskaja kirjandus on esituslik, performatiivne nähtus, mille adekvaatne mõistmine eeldab tollase esitussituatsiooni arvesse võtmist.^[5.]

Varakult kujunesid keskaja kultuuris välja kirjanduse suulisele esitusele spetsialiseerunud ametikandjad. Need ei sündinud tühjale kohale, vaid jätkasid nii Vana-Rooma (miimid, histrioonid jt) kui ka germaani ja keldi rahvaste (anglosaksi skopid, Skandinaavia skaldid, keldi bardid jt) varasemaid traditsioone. 11. ja 12. sajandil kinnistub erinevates rahvakeeltes keskaegsete etlejate üldnimena „žonglöör” (> ld joculator), mis on tuletatud ladina jocus’est (‘mäng’), näiteks prantsuse jongleur, oktsitaani joglar, hispaania juglar, itaalia giocolatore, inglise jugelere või jogler, saksa gengler jt. Kuid selle kõrval kohtab teisigi, spetsiifilisemaid nimetusi, nagu näiteks „goliardid” (ld goliardus), millega tähistati rändavaid ja laulvaid kleerikuid, kes kandsid enamasti ette omaenda ladina- ja rahvakeelset loomingut. Pigem algupärastele luuletajatele-muusikutele viitab samuti 12. sajandil Lõuna-Prantsusmaal võrsunud nimetus „trubaduur” (oktsitaani trobador) ja selle tuletised, nagu prantsuse „truväär” (trouvère) ja saksa „minnesinger” (Minnesänger). Saksamaal ja teistes Euroopa põhja- ja idapoolsetes piirkondades levib hiliskeskajal žonglööride eeskujul ka nimetus Spielmann (‘mängumees’). Prantsusmaal hakatakse alates 13. sajandi lõpust seniseid žonglööre kutsuma aga pigem menestrelideks (pr ménestrel, tuletatud hilisladina ministerialis’est, ‘teener’), Saksamaal kujuneb selle vasteks Meistersinger või Meistersänger. Tavapäraselt oli žonglööri ja tema ametivendade lahutamatu kaaslane mõni muusikariist (enamasti harf, fiidel, lauto või flööt), millel oma laule saadeti; kogu keskaja ilmalik luule, nagu ka enamik vaimulikust luulest, on mõeldud muusikalise saatega laulmiseks, või täpsemalt: see, mida me tänapäeval peame keskaja luuleks, olid toona enamasti laulusõnad.^[6.] Ent ka suur osa proosatekste sündis suuliseks esituseks – valjusti ettelugemiseks või retsiteerimiseks (nt jutlused, pühakute elulood, kangelasjutud, liturgilised tekstid jpt). Kui trubaduurid, minnesingerid ja goliardid, nagu öeldud, kandsid tavaliselt ette omaenda loomingut, siis žonglöörid, menestrelid jt vahendasid peamiselt teiste laule (abiks tihti nn lauluraamat). Kogu see kirev seltskond moodustas väga liikuva ja sotsiaalselt heterogeense koosluse, osa neist püsis pikemat või lühemat aega mõne ilmaliku või vaimuliku valitseja juures, teised liikusid linnast linna, külast külla. Jälgi nende eluviisist, tegevusest ja selle mõjust on säilinud väga vähe, ent on selge, et nende rolli on tollase „kirjanduselu” mõistmisel raske alahinnata.

Kuna kirjaoskus oli keskajal väga haruldane, eriti selle esimeses pooles, sündis juba varakeskajal mõisteline eristus väheste kirjaoskajate, litterati, ja valdava enamiku kirjaoskamatute, illiterati vahel.^[7.] See vahetegemine oli ideoloogiliselt laetud ja poleemiline, sest jooksis suuresti mööda vaimulike (ld clerici) ja ilmikute (ld laici) eristust ning oli kantud soovist põlistada kehtivaid sotsiaalseid ja kultuurilisi rajajooni. Tänapäeva vaatepunktist ei tuleks neid keskaegseid kategooriaid seostada mitte niivõrd üksikinimestega, vaid erinevate kultuuritasanditega, mis võisid ühes sotsiaalses rühmas koos eksisteerida (eriti seoses kirjaoskuse levikuga ilmikute seas). Kõrgkeskajal, alates 11. sajandi lõpust, kui kirjalikus suhtluses asuti kasutama ka rahvakeeli, omandas litteratus senisest kitsama tähenduse ja hakkas tähistama vaid ladina keele oskust. Samas püsisid piirjooned litterati ja illiterati vahel hägused suurema osa keskajast ja tollane kirjaoskus pole seega üheselt tõlgendatav mõiste, sest ladina keelel põhinev kirjutamise ja lugemise suutlikkus võis suulisuse ja rahvakeelsusega üht või teist viisi põimuda. Seepärast eelistavadki uurijad tänapäeval rääkida pigem erinevatest kirjaoskuse vahevormidest, eristades näiteks neid, kes oskasid küll lugeda ja kirjutada, ent algelisel moel ja eelistasid suhtlemisel suulisi kanaleid (nn quasi litterati), ja neid, kes ei osanud kuigivõrd lugeda ega kirjutada, ent teadsid, mida kirja­sõna endast kujutab ja mille poolest erineb see suusõnast (nn quasi illiterati).^[8.] Eesti keeles võiks neid, kes keskajal lugeda ega kirjutada ei osanud, ent omandasid kirjutatud keele elemente ja standardeid ettelugejate või jutlustajate vahendusel, nimetada libakirjaoskajateks ja sellist keelevarianti, mille aluseks on kirjalik tekst, ent mis levib suulisel teel, vastavalt siis libakirjakeeleks.^[9.]

Muusik ja žonglöör kujutatuna Saint-Martial de Limoges’i psaltris. Prantsusmaa, 11. saj lõpp. Pariis, Bibliothèque Nationale de France, Ms. lat. 118, fol. 107v.

Saksa minnesinger Heinrich von Meißen ehk Meister Heinrich Frauenlob (snd u 1250) esitamas saatjatega oma laule. Miniatuur kuulsas Heidelbergi lauluraamatus (Große Heidelberger Liederhandschrift) ehk Codex Manesse’s. Zürich, 14. saj I pool. Universitätsbibliothek Heidelberg, Cod. Pal. germ. 848, fol. 399r.