Читать книгу Keskaja kirjanduse antoloogia. I köide. Ladinakeelne kirjandus - Marek Tamm - Страница 12

Ladina keel hakkas hargnema kahes suunas juba Rooma keisririigi viimastel sajanditel: ühele poole jäi õpetatud kirjakeel (ld sermo Latinus), mida me tänapäeval nimetame klassikaliseks ladina keeleks, teisele poole rahvalik kõnekeel (ld sermo vulgaris), nn hilisladina keel, mis kujunes impeeriumi laienemise käigus ja mida kujundasid peamiselt uute piirkondade kolonistid, sõdurid ja talupojad. Oluline on aga silmas pidada, et kui sermo vulgaris’est kasvasid tasapisi välja tänapäeva romaani keeled, siis keskaja ladina keel on sermo Latinus’e, klassikalise ladina keele otsene järeltulija, isegi kui sellest on võimalik tuvastada ka mitmeid sermo vulgaris’e mõjutusi. Tänapäevani pole uurijate seas päris selget üksmeelt, kuidas nimetada seda ladina keelt, mis jääb Rooma klassikalise ladina keele hääbumise (u 4.–5. sajand) ja varauusaja humanistide uusladina keele esiletõusu (u 15.–16. sajand) vahele. Läbi aegade on käibel olnud mitmeid rohkem või vähem samatähenduslikke termineid, nagu hilisladina, keskladina või vulgaarladina keel. Paistab siiski, et viimasel paaril kümnendil on juurdunud neutraalne nimetus „keskaja ladina keel” (ingl Medieval Latin, pr latin médieval), kuigi selle kõrval elab eriti saksa, ent niisamuti itaalia kultuuriruumis edasi ka 19. sajandist pärit „keskladina keel” (sks Mittellatein, it mediolatino).^[4.] Tõsi, rangelt võttes ei ole „keskaja ladina keel” miski omaette keel, vaid korrektsem oleks rääkida ladina keele erinevatest vormidest keskajal.

Keskaja ladina keel kujunes laias laastus kolme keelefaktori koosmõjul: kõige aluseks, nagu öeldud, oli Rooma klassikaline ladina keel, mille reegleid püüti pikki sajandeid visa järjekindlusega keskaja koolides õpetada. Seejärel nn hilisladina keel, peamiselt Itaalias, Prantsusmaal ja Hispaanias u 2.–6. sajandil viljeldud ladina kõnekeel. Ja viimaks meie ajaarvamise esimestel sajanditel tärganud nn kirikuladina keel, mille mõju, eriti sõnavarale, avaldus ennekõike varaste piiblitõlgete ja liturgilise keelekasutuse kaudu.

Ladina keel muutus valitsevaks keeleks keskaja Euroopas mitmel põhjusel, mis põhiosas seonduvad kõik kristliku kiriku rolliga. Kui ristisusust sai 4. sajandi lõpust alates Rooma keisririigi ametlik usk, sai ladina keelest Lääne kiriku ametlik keel. Ja mida mõjukamaks muutus kirik, sh Rooma kuuria, seda tugevamaks muutusid ladina keele positsioonid. Varakeskaeg oli tunnistajaks huvitavale fenomenile, mida uurijad on nimetanud ladina keele kristianiseerimiseks^[5.] – vana paganliku keele ujutas üle uus kristlik ideoloogia ja sõnavara, sh mitmed kreeka ja heebrea laensõnad, see mugandati sobivaks liturgilistele eesmärkidele, Piibli lugemisele-tõlgendamisele ja kristliku ilmavaate väljendamisele. Kuna koolihariduse jagamine muutus varakult kiriku ülesandeks, tagas see kogu keskaja jooksul kristlikus kastmes ladina keele püsimise. Ristiusu levitamine tähendas ühtlasi ladina keele kasutusala laiendamist, misjonäride toel ulatus ladina keel keskaja jooksul paljudesse uutesse piirkondadesse – Skandinaaviasse, Ida- ja Kesk-Euroopasse, Baltikumi jm, rääkimata kaugematest maadest. Eriti oluline oli Karolingide dünastia tugev toetus ladina keelele 8.–9. sajandil, selle levitamisele, reformimisele ja kasutamisele ametliku kirjakeelena. Kirikliku asjaajamise eeskujul sai ladina keelest üldine (kirjalik) asjaajamiskeel, seda ka ilmalikes küsimustes, isegi kui esines olulisi erandeid ja hiliskeskajal mindi üha enam üle rahvakeelsele bürokraatiale ja kantseliidile.

Ladina keele prevaleerimine keskaja rahvakeelses ühiskonnas lõi huvitava olukorra, kus sotsiaalne eliit lävis keeles, mis ei olnud kellegi emakeel. Hiljemalt 7. sajandiks ei elanud Euroopas enam kedagi, kes oleks omandanud ladina keele esmase suhtlemiskeelena; ladina keel oli muutunud kultuurkeeleks, mille puhul keegi ei saanud apelleerida loomulikule keeletunnetusele. Ja kuna ladina keele õpikudki olid kõik kirjutatud ladina keeles, ei olnud võimalik, et keegi oleks saanud iseseisvalt keele omandada. Teatud mõttes oli kultuurkeele staatus ladina keele püsivuse oluline eeldus, sest säästis seda tavapärastest muutustest, mis kaasnevad elava keele loomuliku arenguga.^[6.]

Keskajal õpetati ladina keelt suuresti nendesamade reeglite järgi, mis kehtisid Roomas, kõige levinumad grammatikaõpikudki pärinesid hilisrooma autorite sulest, nagu näiteks Aelius Donatuse (4. sajand) raamatud – Ars minor, mida kasutati algajate puhul, ja Ars maior, mille abil õpetati edasijõudnuid. Donatuse kõrval tõusis väga oluliseks õpperaamatuks 6. sajandi grammatiku Priscianuse Institutiones grammaticae, mis oli aktiivses kasutuses varauusajani välja. Rääkimata sellest, et head stiili õpiti keskajal pigem antiikautoritelt (Cicero, Livius, Vergilius, Horatius, Ovidius jt), mitte kristlikelt kirja­meestelt. Võrreldes rahvakeeltega, püsis ladina keel seega võrdlemisi muutumatuna. „Beowulfi autor pidanuks Chauceri inglise keelt täiesti arusaamatuks, samas kui Cicerol ei oleks olnud kuigi suuri raskusi, et lugeda mõnda 15. sajandi ladinakeelset ajalookroonikat,” nagu nendib tabavalt üks keskaja ladina keele ja kirjanduse teenekamaid uurijaid A. G. Rigg.^[7.]

Sellele vaatamata ei saa keskaja ladina keelt käsitada monoliitsena, vaid tuleb silmas pidada nii selle ajalisi arenguid kui ka suurt geograafilist variatiivsust. Sisuliselt kujunes igas kristlikus piirkonnas välja oma ladina keele traditsioon, kusjuures eriti isikupärased olid need kristlaskonna äärealadel, nagu näiteks Iirimaal ja Inglismaal, kus varakeskajast peale võtsid kuju omaette ladina dialektid, mida uurijad nimetavad vastavalt iiri-ladina ja anglo-ladina keeleks. Siinkohal pole mõeldav lahti kirjutada kõiki olulisemaid teisenemisi, mis klassikalist ladina keelt keskajal tabasid. Fikseerin järgmiseks vaid mõned üldised muutused neljas suuremas valdkonnas: leksikas, õigekirjas, sõnavormides ja lauseehituses.

Miniatuuril on kujutatud Aelius Donatust kirjutamas oma grammatika-õpikut. Sedulius Scotus, Expositio super primam edicionem Donati grammatici. Saksamaa, 12. saj II pool. London, British Library, Ms. Arundel 43, fol. 80v.

Ristiusu mõju ladina keelele väljendus kõige silmatorkavamalt uute sõnade lisandumises ja vanade tähenduse teisenemises. Kuivõrd varakristlik kirik kujunes peamiselt kreekakeelses keskkonnas, siis tähendas see esmalt kreeka laensõnade ulatuslikku sissevoolu (mõnel puhul ka varem laenatud sõnade semantilist nihet). Olgu olulisemate laenude seast nimetatud näiteks angelus (‘ingel’, kr angelos), clericus (‘vaimulik’, kr klērikos), diabolus (‘kurat’, kr diabolos), diaconus (‘diakon’, kr diakonos), ecclesia (‘kirik’, kr ekklēsia), episcopus (‘piiskop’, kr episkopos), parochia (‘kogudus’, kr paroikia). Kuna sõnavara põhiline mõjuallikas oli Piibel, siis imbus ladina keelde ühtlasi mõningaid heebrea päritolu laensõnu (nt sabbatum > hbr shabbat või pharisaeus > hbr pārash). Mõistagi jätsid olulise jälje keskaja ladina keele sõnavarasse mitmed rahvakeeled, seda eriti olmeleksikasse.

Kuid laensõnade kõrval loodi ladina sõnaloome reeglitest lähtudes suur hulk uusi kristlikke lekseeme, nagu confessor (‘pihiisa’), evangelizare (‘evangeliseerima’) või incarnatio (‘lihakssaamine’). Kõrgkeskajal vallandas tõelise sõnaloome ülikoolide sünd ja vajadus uue teoreetilise ja institutsionaalse mõistevara järele. Paljud toona sündinud sõnad elavad tänapäeva keeltes endiselt edasi, nii et neid ei ole vaja tõlkidagi: baccalarius, collegium, doctoratus, facultas, professor, rector, universitas või siis cognitivus, connotatio, nihilitas, virtualis. Muude tähtsamate leksikaalsete arengute seast on uurijad välja toonud deminutiivide ja liitsõnade tähelepandava kasvu keskaja ladina keeles.

Suurimad muutused ortograafias on seotud variatiivsuse ja ebajärjekindlusega: keskaja ladina keeles puudub normatiivne arusaam õigekirjast ja isegi ühe käsikirja piires võib sõnade kirjapilt oluliselt lahkneda (see tõsiasi muudab peaaegu võimatuks vähegi hõlmavama keskaja ladina keele sõnaraamatu koostamise). Ühe üldise suundumusena võib välja tuua diftongide reduktsiooni, mis ennekõike väljendub klassikalise ladina keele ae ja oe taandamises e-ks (näiteks proelia > prelia, Asiae > Asie, haec > hec). Üldlevinud on hilisantiigis alguse saanud, ent keskajal juurdunud häälikuühendi -ti assibilatsioon (gratia > gracia, natione > nacione jne). Ortograafiline variatiivsus väljendub näiteks mitme täishääliku äravahetatavas kasutuses (i↔y, i↔e, u↔o), samuti hõnguse kõikuvas pruugis (ch↔c, th↔t, ph↔p, ph↔f).

Kõige vähem muutub keskajal ladina keele morfoloogia. Üldjoontes püsivad kõik sõnaliigid sellistena, nagu need olid kujunenud klassikalises ladina keeles. Enamik teisenemisi on peamiselt süsteemi­sisesed ja piiratud ulatusega. Nii vahetavad mõned nimisõnad sugu, arvu või käänet (eeskätt kreeka laensõnad), mõni tegusõna aga vahetab pöördkonda (esimesest teise või kolmandasse ja vastupidi) või tegumoodi (passiivist aktiivi).

Seevastu muutused ladina keele lauseehituses olid keskajal silmatorkavad ja selle põhjused peituvad eeskätt suulise kõne ja rahvakeelte mõjus. Üldine tendents oli selgelt klassikalise ladina keele süntaksi lihtsustamise suunas. Kõige olulisemate muutustena võib välja tuua näiteks grammatilise aja üha ulatuslikuma väljendamise mitmesuguste perifrastiliste liitvormidega (eriti tegusõnade esse ‘olema’ ja habere ‘omama’ abil), nihked tegusõnade rektsioonis (näiteks sihiliste ja sihitute verbide segiajamine), kaudse kõne esitamise sidendite (nagu quod, quia või quoniam) toel, eessõnade ja aluse lisandumise seal, kus varem piirduti käände ja pöördega (amico > cum amico ‘sõbraga’ ja videt > is videt ‘tema näeb’), määravate ja umbmääraste artiklite ulatuslikuma pruugi (nii muutub klassikalise ladina keele näitav asesõna ille ‘see’ pigem määravaks artikliks ja arvsõna unus ‘üks’ umbmääraseks artikliks).

Ladina keele kasutus oli keskajal äärmiselt mitmekesine, selles kirjutati nii nõudlikke värsstekste kui lobedat proosat, nii profaanset meelelahutust kui rafineeritud meditatsioone, nii ilukõnelisi traktaate kui lamedat kantseliiti. Kuigi põhiolemuselt kirjakeel, kasutati ladina keelt kloostrites, ülikoolides ja kiriklikes toimingutes ka suulise suhtluskeelena.^[8.] Arenedes klassikalise ladina keele põhjal, eemaldus keskaja ladina keel sellest sajandite jooksul märkimisväärselt palju, seda eriti sõnavara, õigekirja, häälduse ja lauseehituse osas, ent oleks lihtsakoeline käsitada neid muutusi mandumise võtmes.

Keskaja ladina keel ei saanud kunagi otsa ega hääbunud, vaid elas edasi humanistide õmmeldud uues kuues, mida kokkuleppeliselt nimetatakse uusladina keeleks. Paradoksaalsel moel aitas ladina keele „puhastamisele” kaasa rahvakeelte esiletõus, mille tagajärjel sulgus ladina keel üha enam kooliruumidesse ja muutus õpetatud arutluste ning uurimistöö objektiks, minetades oma positsiooni suhtluskeelena. Ladina keele pöördumatust taandumisest võib rääkida alles 18. sajandist alates, mil esiotsa prantsuse keel ja seejärel teisedki keeled võtsid üle selle viimased ametlikud funktsioonid (teaduses, diplomaatias jm), seevastu katoliku kiriku liturgias taandub ladina keele kasutamine alles 1960. aastatel.^[9.]