Читать книгу Keskaja kirjanduse antoloogia. I köide. Ladinakeelne kirjandus - Marek Tamm - Страница 13

Nii nagu keskaja ladina keel, oli ka tollane ladinakeelne kirjandus Rooma traditsioonide otsene järglane. Piirid hilisantiigi ja varakeskaja kirjanduse vahel on väga ebamäärased, isegi kui poleemika paganlike ja kristlike autorite vahel võis ideoloogilisel tasandil olla väga terav.^[10.] Kokkuleppeliselt piiritletakse keskaja kirjanduse esimest faasi 4.–7. sajandiga, mil veel elujõulise Rooma kirjanduskultuuri rüpes sündis uus kristlik kirjandustraditsioon. Esimesed kristlikud ladina autorid kirjutasid parimate Rooma luule- ja kõnekunsti tavade eeskujul, tihti olid nad saanud klassikalise hariduse, pöördunud ristiusku küpses eas ja otsustanud pühendada oma kirjutamisoskused uue õpetuse teenistusse. Kõige tuntum näide on kindlasti Hippo piiskop Augustinus (354–430), kes põlistas oma pöördumisloo „Pihtimustes” ja kelle tööd kujundasid suuresti kristliku kiriku palge kogu keskajaks. Ent niisamuti olid conversi esimesed suured kristlikud luuletajad Prudentius (348–u 405) ja Nola piiskop Paulinus (u 354–431), kes mõlemad loobusid pöördumise järel avalikust elust ja pühendasid oma luuleande religioosse vagaduse väljendamiseks.

Kristliku ladina kirjasõna kujunemine kulges käsikäes ristiusu käekäiguga. Esimesed suuremad saavutused pärinevad keiser Constantinus Suure pöördumise (312) ja ristiusu legaliseerimise (313) järgsest ajast, neist üks märkimisväärsemaid on 4. sajandil elanud Hispaania vaimuliku Juvencuse kirjutatud Uue Testamendi aineline eepiline poeem Evangeliorum libri quattuor (329/330). Teoreetilise baasi uuele kristlikule kirjandusele sõnastas Constantinus Suure nõunik Lactantius (u 240–u 320) oma teoses Divinae institutiones, mis pakub juhiseid, kuidas kasutada klassikalisi retoorilisi ja stilistilisi võtteid kristliku sõnumi paremaks edastamiseks. 4. sajandil sai alguse kristlike kirikulaulude kirjutamine ehk ladina hümnoodia, mille lätete juures seisavad Poitiers’ piiskop Hilarius (u 315–367) ja Milano piiskop Ambrosius (u 340–397). Järgmistel sajanditel kujunes liturgiline laul üheks kristliku luuletraditsiooni enim viljeldud žanriks, mille koguhulk ületab suurelt kogu ülejäänud keskaja ladinakeelse värsipärandi.

Seoses Rooma keisririigi lagunemise, rahvasterände ja ristiusu levikuga moodustusid varakeskajal mitmed erinäolised regionaalsed kirjandustraditsioonid. Ühe olulisima piirkonnana püsis Itaalia, kus hääbuva impeeriumi vaimset pärandit aitasid elus hoida ja edasi kanda kristlikud autorid, nagu Boethius (u 480–524/525) ja Cassiodorus (u 485–u 585). Aastatel 493–553 Itaalias tegutsenud idagootide kuningriik, keskusega Ravennas, soosis vabade kunstide viljelemist ja tollased valitsejad eesotsas Theoderich Suurega (451/454–526) ümbritsesid ennast meelsasti ajastu parimate õpetlastega. Seda traditsiooni jätkas 568–774 püsinud langobardide kuningriik, keskusega Pavias. Üha tähtsamaks vaimuelu keskmeks sai Rooma paavstikuuria, kus varakeskajal oli kõige püsivama tähtsusega paavst Gregorius Suure^[11.] (u 540–604) tegevus, seda nii kirikuadministraatori kui ka kirjamehena.

Teine oluline kirjanduskeskus kujunes välja Gallias ehk tänapäeva Prantsusmaal, kus 5. sajandi algusest alates tegutses ridamisi mõjusaid autoreid, neist kõige olulisemad kindlasti Sulpicius Severus (u 363–u 425), kelle „Püha Martinuse elu” kujunes uue kirjandusžanri, pühakueluloo, standardteoseks, ja Tours’i piiskop Gregorius (538–594), kelle „Kümme ajalooraamatut” kujundas oluliselt keskaja ajalookirjutuse iseloomu. Kohalik luuletraditsioon ulatub samuti suuremate katkestusteta tagasi hilisantiigi aegadesse, alates 5. sajandist tegutses Gallias mitu ristiusku pöördunud ladina poeeti, sh Akvitaania Prosperus (u 390–pärast 455) ja Pella Paulinus (surn u 460). Järgmisest põlvkonnast tõusevad esile väga viljakad aristokraatset päritolu autorid, nagu Sidonius Apollinaris (u 430–489) ja Magnus Felix Ennodius (473/474–521). Selle traditsiooni krooniks võib aga pidada Põhja-Itaalias sündinud Venantius Fortunatust (u 540–600/609), kelle kolimine Galliasse 6. sajandi keskpaiku jättis sügava jälje kohalikku luulekultuuri.

Kolmas algupärane kirjandustraditsioon võttis kuju läänegootide aegses Hispaanias, kus tegutses mitu olulist luuletajat, mainitud Juvencusele lisaks näiteks Toledo piiskop Eugenius (surn 657). Kõige olulisem autor varakeskaegses Hispaanias oli Sevilla piiskop Isidorus (u 560–636), kelle rikkalik ja erudeeritud looming, eriti entsüklopeediline „Etümoloogiad” (Etymologiae), kujunes üheks peamiseks teaduslike teadmiste allikaks Euroopas kuni 13. sajandini. Nimetatute kõrval tuleb kindlasti veel ära mainida omanäoline anglo-ladina kirjandustraditsioon Briti saartel, kus kõige olulisemate autoritena võib esile tõsta teoloogi ja ajalookroonikut Beda Venerabilist (672/673–735) ja poeeti Malmesbury Aldhelmi (u 640–709). Varase ja isikupärase näite Piibliga tembitud vaimulikust ladina proosast pakub Iirimaa piiskopi Patricku (u 390–u 460) autobiograafiline „Pihtimus”.

Uued muutused ladinakeelses kirjanduses on seotud eeskätt Karolingide dünastia võimuletulekuga Frangi kuningriigis 8. sajandi keskel ning nende eduka poliitilise ja sõjalise tegevusega oma valduste laiendamisel ning huviga vaimu- ja hariduselu ümberkorraldamise vastu. Ajastu võtmeisik on 800. aastal keisriks kroonitud Karl Suur (747/748–814), kes algatas oma valitsemisajal kõiki elualasid hõlmava reformiliikumise, mille tagajärjeks oli mh ladina keele oskuse ja kirjatundmise kiire kasv, ühtse piibliteksti ja liturgiakorra võidukäik, uue kirjaviisi (karolingide minuskel) kasutuselevõtt ning antiikeeskujude au sisse tõstmine. Karl Suure õukonnast kujunes tähtsaim vaimuelu keskus, kuhu keisri kutsel kogunes andekaid õpetlasi ja kirjamehi mitmest Euroopa piirkonnast. Alates 19. sajandist on tavaks tollast üleüldist kultuurilist elavnemist nimetada „Karolingide renessansiks”, kaasaegsed ise nimetasid toimuvat „uuendamiseks” (ld renovatio).

Karolingide reformiliikumise keskne figuur oli Northumbriast pärit anglosaksi õpetlane Alcuin (730/740–804), kes liitus Karli kutsel õukonnaga 781. aastal. Alcuinist sai Karli tähtsaim nõuandja nii teoloogia, liturgia, Piibli kui hariduse alal, tema korraldada oli õukonnakooli tegevus ja tema käe all omandasid hariduse nii Karl ise kui ka tema lapsed ja rida teisi järgmise põlve olulisi õpetlasi. Alcuini kirjapärand on suur ja mitmekesine, hõlmates üle 300 luuletuse ja pea sama palju kirju, neist mitmed keiser Karlile. Nooremast põlvkonnast tõusis Karli (ja tema troonipärija Ludwig Vaga) peamiseks nõuandjaks ja oma aja tähtsaimaks teoloogiks ning luuletajaks Põhja-Hispaaniast pärit läänegoot Theodulf (u 750/760–821), kes liitus Karolingide õukonnaga millalgi 780. aastatel. Mitme tähtsa teoloogilise traktaadi autorina on tema loomingust tänaseks säilinud ligemale 80 erudeeritud luuletust, mida iseloomustab antiiksete eeskujude pühendunud järgimine. Theodulfist mõni aasta hiljem liitus Karli õukonnaga Frankfurdi lähedal Maingaus sündinud Einhard (u 770–840), kellest kujunes Karli oluline nõunik arhitektuurilistes ja diplomaatilistes küsimustes. Einhardi elutööks sai aga „Karl Suure elu”, mis on Rooma biograafiatraditsioonide vaimus kirjutatud suure­pärane näide Karolingide-aegsest proosast.

Karolingide ajastu lõppfaasis tõusis esile uus plejaad silmapaistvaid kirjamehi, kes täitsid nii vastutusrikkaid ülesandeid õukonnas kui ka kirjutasid algupäraseid teoseid teoloogias ja luules. Neist üks olulisemaid oli Walahfrid Strabo (808/809–849), Švaabimaalt pärit õpetlane, kes saabus 829. aastal Ludwig Vaga (778–840) kutsel Aacheni õukonda tulevase keisri Karl Paljaspea (823–877) õpetajaks. Pärast ülesande täitmist taandus ta kümmekond aastat hiljem Reichenau kloostri abtiks ja kirjutas mitmeid piiblikommentaare ning meisterlikke värssteoseid, sh keskaja esimese botaanikaalase teose „Aiapidamisest”. Keiser Karl Paljaspea kutsel liitus kuuriaga millalgi 9. sajandi keskel Iirimaalt pärit Johannes Scotus Eriugena (u 815–u 877), kellest sai oma ajastu suurimaid teolooge ja tähtsamaid luulemeistreid, kes ühtlasi tõlkis ladina keelde mõned väga olulised kreekakeelsed teosed, sh Pseudo-Dionysios Areopagita uusplatonistlikke tekste.

Tavakäsituses tabas pärast Karolingide-aegset õitsengut Euroopa vaimuelu 10.–11. sajandil allakäik, mis kestis kuni selle uue taassünnini 12. sajandil. Tegelik pilt on siiski keerulisem ja pigem tasub aastatuhandevahetuse kirjakultuuris tähele panna mitmeid olulisi arenguid, mis lõid eelduse ladinakeelse kirjasõna apogeeks 12. sajandil.^[12.] Üldistest arengutest on olulisimad kirjanduselu väljumine kooliõpetuse raamidest ja kloostrite (eriti Cluny kloostrivõrgu) kasvav roll kirjakultuuri kultiveerimises. Vaimuelu keskustena püsivad Prantsusmaa, Burgundia ja Lotring, kus Karolingide-aegsed kultuurimõjud olid kõige enam levinud, ent esile tõusevad ka uued keskused, sh Saksimaa, Baier ja Põhja-Itaalia.

Žanriliselt iseloomustab 10.–11. sajandit esmajoones hagiograafia ja historiograafia esiletõus. Kuigi pühakuelulugude kirjutamine ulatub tagasi varakeskaega, sai see tõelise hoo alates 10. sajandist. Suur osa hagiograafilisi tekste on anonüümsed, ent kindla autorsusega tekstidest võib esile tõsta näiteks teadaolevalt kõige esimest ilmikust pühaku Aurillaci krahvi Géraud’ (855–909) elulugu Vita sancti Geraldi Auriliacensis comitis, mille kirjutas Cluny kloostri abt Odo (u 878–942). Või Angers’ Bernard’i koostatud Püha Fidese imelugude kogumikku Liber miraculorum sancte Fidis, mis kätkeb jutustusi imelistest juhtumistest, mis leidsid aset legendaarse 3. sajandi naispühaku haual Sainte-Foy kloostris Conques’is. Otsapidi hagiograafiasse kuuluvad keskaja teadaolevalt esimese naiskirjaniku ja dramaturgi, Gandersheimi kloostri nunna Hrotsvita (930/935–pärast 975) kuus näitemängu, mis räägivad naistegelaste religioossest pöördumisest või märtrisaatusest. Hrotsvita sulest pärinevad samuti kaheksa hagiograafilist värssjutustust ja kaks ajaloolist poeemi.

10.–11. sajand märgib ajalookirjutuse hüppelist arengut ja suurema tähelepanu osutamist oma kaasaja sündmuste vastu. Sünnivad nii mitmed panoraamsed maailmaajalood, nagu Prümi benediktlaste kloostri abti Regino (u 840–915) Chronicon, kui ka regionaalsed kroonikad, nagu Reimsi kanooniku Flodoard’i (u 894–966) Annales, Corvey bene­diktlaste kloostri munga Widukindi (u 925–pärast 973) Res gestae Saxonicae, Cremona piiskopi Liutprandi (u 920–972) Antapodosis, seu rerum per Europam gestarum libri või Bremeni kanooniku Adami (enne 1050–1081/1085) Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificum. Nii hagiograafiline kui historiograafiline aines leidis originaalse väljundi prantsuse benediktlase Rodulfus Glaberi (u 985–u 1047) loomingus, mis kätkeb nii Saint-Bénigne’i abti Guglielmo (962–1031) elulugu (Vita domni Willelmi abbatis) kui ka aastatuhandevahetuse sündmustest pajatavat unikaalset ajalookroonikat (Historiae).

Üsna üksmeelselt peetakse ladinakeelse kirjanduse kõrgajaks 12. sajandit. Sel aastasajal arendatakse keskaja ladina kirjanduskeele võimalused välja maksimaalses ulatuses, plahvatuslikult kasvab käsikirjade ja kirjutusžanrite hulk, eriti silmapaistvad on saavutused ilmalikus ja vaimulikus värsikunstis, ent niisamuti teoloogias, ajalookirjutuses ja autobiograafilises proosas. Nende arengute taga, mida Ameerika medievisti Charles H. Haskinsi (1870–1937) eeskujul kutsutakse sageli „12. sajandi renessansiks”,^[13.] võib näha väga mitmesuguseid tegureid: koolihariduse levik, linnastumine, majanduslik ja demograafiline kasv, kirikureformid, uute vaimulike ordude sünd jne. Esile tõuseb terve plejaad olulisi autoreid, kelle kõigi loetleminegi läheks siinkohal pikale, tutvustamisest rääkimata.^[14.]

Kui liikuda neid žanreid pidi, kus muutused olid kõige suuremad, siis puhkesid 12. sajandil õide näiteks värssdraamad – mitmesugused religioosse sisuga näitemängud, millest mitmed kasvasid välja liturgilistest protsessioonidest. Ühe anonüümse näitena 12. sajandi algusest võib mainida käesolevas antoloogias tõlgitud Püha Nicolause elust rääkivat värssdraamat „Kolm tütart”. Varakeskajal väheviljeldud ilmalik luule saab alates 11. sajandi lõpust sisse enneolematu hoo, isegi kui usutavasti vaid väike osa sellest on kirjasõnas tänapäevani säilinud. Ennekõike oli see seotud linnakoolide kiire kasvuga, kus üha uued põlvkonnad omandasid varakult värsiloome oskused, mida hiljem elatise teenimiseks, metseenide kiituseks või publiku meelelahutuseks tööle rakendada. Suur osa ilmalikust luulest liikus anonüümselt mitmesugustes kogumikes ehk lauluraamatutes (nagu nn Carmina Cantabrigiensia ja Carmina Burana), nimeliselt tuntumate poeetide seast väärib esiletõstmist Hugo Primas Orléans’ist (u 1090–u 1160), Archipoeta (1135/1140–pärast 1167), Gautier Châtillonist (u 1135–pärast 1179), Pierre Blois’st (u 1135–u 1211) ja Kantsler Philippe (1161–1236). Rööpselt juhuluulega tegi olulise arengu läbi eepiline luule, piisab, kui mainida ajastu suurimate saavutustena Châtilloni Gautier’ heksameetrites eepost keiser Aleksander Suurest – Alexandreis­ või Lille’i Alaini (u 1120–1202/1203) prosimeetrumis „Looduse kaebelaulu” (De planctu naturae) ja heksameetrites Anticlaudianus’t.

Ilmaliku värsikunsti edusammudele ei jäänud alla 12. sajandi vaimulik luule, sh värsilise tekstiga kirikulaul (eriti sekvents). Luule emantsipeerus üha enam liturgiast ja muutus iseseisvaks kunstilaadiks, mida viljeldi nii kloostrites, toomkoolides kui mitmesugustes vaimulikes õukondades. Tähtsamate autorite seast olgu nimetatud Hildebert Lavardinist (1056–1133), Clairvaux’ Bernard (1090–1153), Saint-Victori Adam (u 1112–u 1146) ja Pierre Abélard (1079–1142). Kuid laiemaski plaanis on 12. sajand tunnistajaks vaimuliku kirjanduse, eriti teoloogilise kirjasõna õitsengule. Toona võttis esimest korda selgema kuju ratsionaalne arutelu Jumala olemasolu ja olemuse üle, loodi vundament sellele, mida tunneme hiljem skolastika nime all. Teedrajavate autoritena tuleb ära mainida Anselm Canterburyst (1033/34–1109) ja Pierre Abélard. Teisest traditsioonist lähtuvalt, ent mitte väiksema kirjandusliku väärtuse ja teoloogilise sügavusega hiilgavad tsistertslaste ordu varase liidri Clairvaux’ Bernard’i teosed. Viimased liigituvad ositi müstilisse kirjasõnasse, mis leidis 12. sajandil senisest elavamat viljelemist ja mida praktiseerisid näiteks benediktlane Rupert Deutzist (u 1070–1129), tsistertslane Guillaume Saint-Thierryst (1075–1148) ja augustiini kanoonik Richard Saint-Victorist (u 1110–1173). Ereda ja erandliku müstikuna tõuseb aga esile benediktiini nunn Hildegard Bingenist (1098–1179), kelle kolm mahukat visioonideraamatut kujutavad endast müstilise kirjandustraditsiooni üht krooni.

Viimaks, kui piirduda vaid olulisimaga, märgib 12. sajand autobiograafilise proosa taassündi. Pärast Augustinuse „Pihtimusi” ja Püha Patricku „Pihtimust” 4. sajandi lõpus ning 5. sajandi alguses vajus omaelulooline kirjandus pikkadeks aastasadadeks unarusse ja näitas uusi elumärke alles 12. sajandi künnisel. Esimesed tähtsamad saavutused on prantsuse benediktlase Nogent’i Guibert’i (u 1060–u 1125) „Oma elust ehk monoodiad” ja Pierre Abélard’i lohutuskiri sõbrale „Lugu mind tabanud õnnetustest”. Nendega haakub ristiusku pöördunud endise Kölni juudi Hermanni (ld Hermannus quondam Judaeus) omaelulooline jutustus Opusculum de conversione sua (u 1150).^[15.] Kuigi naistele jäi uus žanr toona kättesaamatuks, pakuvad näiteid omamoodi „vahendatud autobiograafiast” meesabiliste poolt kirja pandud Bingeni Hildegardi mitmed tekstid (sh kirjad) või inglise benediktiini nunna Markyate’i Christina (u 1096/1098–pärast 1155) anonüümne vita. Samasse žanrisse liigituvad otsapidi ka käesolevas antoloogias eestindatud katked Gotlandi Petruse (u 1235–1289) „Christine elust”.

Kui 12. sajandil hakkas rahvakeelne looming esimest korda pakkuma tõsist konkurentsi ladinakeelsele, siis järgmisest sajandist kujunebki omamoodi üleminekuperiood, mil ladina keel kui kitsas mõttes kirjanduskeel loovutab üha enam oma positsioone rahvakeeltele. Teatud mõttes sai ladinakeelsest kirjakultuurist omaenda edu ohver – käsikirjade ja koolihariduse üha laiem levik sünnitas uue ilmaliku lugejaskonna, kes eelistas tarbida ja luua rahvakeelseid tekste. Ülikoolide sünd 13. sajandi alguses viis ladina keele kasutuse uutesse abstraktsetesse kõrgustesse, lõigates selle samas ära paljudest tava­kasutajatest ja muutes ladina keele üha enam vaid õpetatud ringkondade suhtlemiskeeleks. Ajastu vaimse palge kujundamisel etendasid väga olulist rolli uued kerjusordud – dominiiklased ja frantsisklased.

Kirjanduslikus plaanis on 13. sajand ennekõike suurte sünteeside ja kokkuvõtete ajajärk. Ülikooliõpetuse raames pandi alus uutele filosoofilistele ja teoloogilistele žanritele, nagu summae ja entsüklopeediad, mis püüdsid hõlmata ja süstematiseerida kogu senist teadmiste pärandit. Jutlustamise üha ulatuslikum tähtsus sünnitas väga mitmesuguseid jutluskirjanduse žanre ja jutlustamise tugitekste, nagu jutluskunsti käsiraamatud (ld artes praedicandi), näidisjutluste antoloogiad, kõiksugu tsitaadivalimikud ehk florilegia, piibliterminite allegoorilisi tähendusi selgitavad sõnaraamatud (ld distinctiones) ja jutluste elavdamiseks mõeldud õpetlike lühilugude ehk exemplum’ite kogumikud. Viimaste seas kujunes keskajal üheks kõige populaarsemaks saksa tsistertslase Heisterbachi Caesariuse (u 1180–u 1240) „Kahekõne imedest”, mis sisaldab üle 700 õpetliku jutustuse. Tõenäoliselt sündis esmajoones jutlustajatele mõeldes sajandi lõpus või uue alguses koostatud ladinakeelne jutukogumik Gesta romanorum, mis muutus küll peatselt ilmalike lugejate õpetlikuks ajaviiteks.

Hagiograafilises traditsioonis koostati 13. sajandil mitmesuguseid mahukaid kogumikke ehk legendaariume, mis koondasid mingi selge skeemi alusel (nt liturgiline kalender) ühtede kaante vahele kogu senise hagiograafilise teabe olulisimate kristlike pühakute kohta. Selle žanri kõige tuntum ja edukam näide on Itaalia dominikaanivenna Varazze Iacopo (u 1228–1298) Legenda aurea. Historiograafias oli 13. sajand suurte maailmakroonikate kuldajastu, mis kaardistasid kristlaskonna ajalugu aegade algusest kirjutaja kaasajani. Hinnalisemate saavutustena olgu nimetatud Froidmont’i Hélinand’i (u 1160–u 1237) Chronicon, Trois-Fontaines’i Aubri (u 1170–pärast 1252) Chronicon, Beauvais’ Vincent’i (u 1190–1264) Speculum historiale ja Matthew Parise (u 1200–1259) Chronica maiora. Ristisõjarinde laienemine rikastas oluliselt sõja- ja misjonikroonikate eelmisel sajandil sündinud traditsiooni, selle üheks märkimisväärseks saavutuseks võib pidada ka Läti Henriku „Liivimaa kroonikat” (u 1224–1227).

Ladinakeelne luule loovutas alates 13. sajandist oma senise esimuse selgelt rahvakeelsele luuleloomingule. Kummatigi pärinevad sellest aastasajast mõned kõige tuntumad ja siiani aktiivses kasutuses ladinakeelsed kirikulaulud, sh Celano Thomasele (u 1200–u 1265) omistatud Dies irae, Aquino Thomase (1224/1225–1274) Pange, lingua ja Todi Iacoponele (u 1233–1306) omistatud Stabat mater. 13. sajandi esimestest kümnenditest pärineb samuti keskaja ilmaliku luule kõige esinduslikum antoloogia, hilisema leiukoha järgi nime saanud Carmina Burana, mis sisaldab kokku ligemale 228 anonüümset luule- ja draamateksti (sh mõned kesk- ja ülemsaksa keeles kirjutatud värsid).

Vaatamata skolastika ja selle varjus aristotelliku ratsionalismi võidu­käigule 13. sajandil ei saa alahinnata tollast huvi müstilise ja meditatiivse kirjasõna vastu, isegi kui seegi valdkond muutub 13. sajandi teisest poolest alates üha enam rahvakeelseks, seda eriti naisautorite osas. Selle huvi kinnituseks võib mainida näiteks paavst Innocentius III, sünnipärase nimega Lotario dei Segni (1160/1161–1216) meeleparanduslikku traktaati „Inimolu viletsusest” või frantsisklaste ordujuhi Bonaventura (u 1217/1221–1274) meditatiivset teost „Hinge teejuht Jumalasse”, mis pakub vaimseid harjutusi, kuidas jõuda müstilise osaduseni ristilöödud Kristusega.

Keskaja viimasel kahel sajandil püsis ladina keel hariduse, filosoofia, teoloogia ja liturgia keelena, kuid tõmbus tagasi kitsas mõttes kirjanduse – luule, draama ja väljamõeldud lugude – keelena, kui mitte arvestada õpetlaste stiiliharjutusi või õpilaste koolitöid. Kummatigi ei tähenda see ladina kirjanduskeele hääbumist sootuks, sest veel 14. sajandil kasutasid mitmed rahvakeelse kirjanduse tähtsamad esindajad ladina keelt nii värsis kui proosas kirjutamiseks, seda eriti Itaalias. Dante Alighieri (u 1265–1321) kirjutas oma tähtsamad proosateosed ladina keeles, sh kuulsa traktaadi rahvakeele kiituseks – De vulgari eloquentia. Temast noorem Francesco Petrarca (1304–1374) komponeeris mitmeid ladinakeelseid värsse, sh lõpetamata eepilise poeemi Africa, rääkimata proosast, nagu omaelulooline Secretum.^[16.] Niisamuti ei jää Giovanni Boccaccio (1313–1375) ladinakeelne looming, sh populaarsed biograafilised kogumikud De casibus virorum illustrium ja De mulieribus claris, mahult kuigivõrd alla tema itaaliakeelsetele tekstidele.

Keskaegse ladinakeelse kirjanduse tähtsaimat panust maailma kirjandusse ei tule ilmselt otsida niivõrd vormilistest uuendustest, kuigi riimi ja rütmi sündi luules on raske ülehinnata, kuivõrd uute kirjanduslike teemade, tunnete ja kogemuste vallast. Tollased kristlikud ladina autorid andsid kirjandusliku kuue uuele kristlikule elutunnetusele, tõid kirjasõnasse religioosse askeesi ja meeleparanduse teemad, kujundasid välja uue armastuspaatose ja kultiveerisid müstilist keelekasutust. Kuigi varauusaja humanistlikud autorid suunasid kirjanduse uuesti maisematele radadele, ei ole keskaja ladinakeelse kirjanduse religioosne substraat Euroopa kirjandusmälust kindlasti kuhugi kadunud.