Читать книгу Keskaja kirjanduse antoloogia. I köide. Ladinakeelne kirjandus - Marek Tamm - Страница 7

Keskaja kristlik Euroopa kujutas endast mitmekeelset ja -kultuurilist ühiskonda, mida eliidi tasandil sidus ja sidustas ühine lingua franca – ladina keel. Ladina keele sai keskaja ühiskond pärandiks Rooma impeeriumilt, kus riigikeelena kujunes sellest Lääne kristlaskonna tuumalade, tänapäeva Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa tähtsaim suhtluskeel. Hiljemalt 7. sajandil minetas ladina keel kontakti elava traditsiooniga ja muutus n-ö kultuurkeeleks, mida oli võimalik omandada vaid vastavates õppeasutustes. Nagu Jan Ziolkowski, keskaja ladina keele tuntumaid asjatundjaid tänapäeval, on välja pakkunud, võib ladina keelt käsitada keskajal omalaadi „isakeelena” (ingl father tongue), mida erinevalt emakeelena omandatud konkreetsest rahvakeelest sai selgeks vaid teadliku õppimise käigus.^[10.] Niisamuti viitab see nimetus tõsiasjale, et enamik ladina keele oskajatest olid keskajal meessoost, isegi kui on võimalik leida mitmeid olulisi erandeid ka vastassugupoole seas.^[11.]

Ühes kristluse levikuga laienes ladina keel sajandite jooksul mitmele poole Euroopasse ja kaugemalegi. Selle ekspansiooni üheks tulemuseks oli ladina keele suur piirkondlik variatiivsus, seda nii foneetika, grammatika kui sõnavara tasandil, nagu ka mitmed ladina ja rahvakeelte vahevormid, nn makaroonilise ladina keele variandid. Ladina keele elujõu tagatis oli selle kasutamine läänekristliku kiriku ametliku asjaajamise, õppetöö ja liturgiakeelena. Üksnes tasapisi ja ladina keele mõju all hakkasid varakeskajal kuju võtma rahvakeelte kirjalikud vormid, mis panevad aluse rahvakeelse kirjanduse sünnile Euroopas. Siin võib eristada ühelt poolt ladina keelest sõltumatult arenenud keldi ja germaani keeli, mille vanimad kirjalikud ülestähendused ulatuvad 5. ja 6. sajandisse, ja teiselt poolt ladina keele põhjal sündinud romaani keeli, mis kujunesid kirjakeelteks alates 9. sajandist alates. Kõige varasemad rahvakeelsed kirjavormid on pärit vanaiiri keelest (5.–6. sajand), varakult ületab kirjaläve samuti vanainglise keel, näiteks on teada, et Aldhelm Malmesburyst (u 640–709) kirjutas mitmeid vanaingliskeelseid luuletusi, mis pole küll paraku säilinud; 9. sajandisse ulatub tagasi ka „Anglosaksi kroonikate” traditsioon. Vanaülemsaksa keele esimesed teadaolevad kirjalikud ülestähendused tehti 8. sajandil, järgmisel paaril sajandil tõlgitakse sellesse keelde näiteks terve rida ladina kiriklikke tekste. Nagu saab lugeda siitsamast antoloogiast, mainib Einhard (u 770–840) oma „Karl Suure elus”, et teadmishuviline keiser lasi „üles kirjutada ja mälestuseks talletada muistsed barbarite laulud, mis räägivad endisaegsete kuningate tegudest ja sõdadest” (lk 215–216). Võib oletada, et tegemist on peamiselt muinasgermaani kangelaslauludega. Kuid Einhard lisab, et Karl „alustas ka oma isade keele grammatika koostamist” (lk 216), millest võib välja lugeda viidet teadaolevalt esimesele (lõpetamata?) saksa keele grammatikale. Vanim kirjalik tunnistus vanaprantsuse keeles pärineb samuti Karolingide ajast (nn Strasbourg’i vanne 842. aastast), ent ulatuslikumad tekstid sünnivad alles sajandi lõpus ja levinud kirjanduskeeleks areneb see 11. sajandil. Itaalia ja hispaania keele kirjalikud vormid ulatuvad tagasi 10. sajandi keskpaika ja ulatuslikumad kirjandustekstid näevad ilmavalgust alles 12. sajandi alguses. Kirjanduskeelteks kujunenud rahvakeelte seas muutub alates 12. sajandist kõige mõjusamaks Lõuna-Prantsusmaal kõneldud oktsitaani keel (langue d’oc). Sealsete trubaduuride looming inspireerib nii Põhja-Prantsusmaa truvääre, saksa minnesingereid kui ka portugali ja kastiilia poeete. Itaalia ja katalaani luuletajad kirjutavad oma loomingut oktsitaani keeles, enne kui alles 13.–14. sajandil minnakse üle oma emakeelele. Pärast Prantsuse vallutust 11. sajandil domineerib Inglismaal kuni 14. sajandini prantsuse keel peamise kirjanduskeelena. Omaette väga rikkalik kirjanduskultuur võtab kuju Skandinaavias, eriti Islandil, kus tõenäoliselt sajandeid suuliselt viljeldud saagatraditsiooni hakati kloostrites kirja panema alates 13. sajandist. Kuid prantsuse eeskujud ulatusid Põhjamaadessegi, nii lasi 1220. aastatel Norra kuningas Haakon IV (1204–1263) tõlkida süstemaatiliselt vananorra keelde prantsuse eepilisi rüütliromaane, mis said seeläbi osaks kohalikust kangelasmuistendite pärimusest. Rahvakeelsete tekstide esiletõus saab eriti suure hoo hiliskeskajal, nii on näiteks arvatud, et kõigist keskaja rahvakeelsetest käsikirjadest koguni kolm neljandikku on kirja pandud 15. sajandil.

Rahvakeelte esiletõusule vaatamata püsis ladina keele prestiiž kõrgena keskaja viimaste sajanditeni ja paljudes valdkondades (haridus, teadus, õigus, liturgia jt) säilitas see oma monopoolse positsiooni veel varauusajalgi, seda eriti katoliiklikes maades. Sisuliselt valitses keskaja Euroopas kultuuriline diglossia, kus ladina keel domineeris mainelt ja ametlikult kasutuselt ülejäänud rahvakeelte üle. Võrreldes rahvakeeltega ei teinud ladina kirjakeel keskajal läbi kuigi radikaalseid teisenemisi ja seda on tänapäevalgi võimalik mõista klassikalise ladina keele baasil. Nii on vahe klassikalise ja keskaja ladina keele vahel oluliselt väiksem kui näiteks vanainglise ja keskinglise või vanaülemsaksa ja keskülemsaksa keele vahel. Kui pikka aega kippusid uurijad keskaja ladina keelt käsitama mandumise võtmes, siis uuemal ajal osatakse hinnata üha enam ladina ja rahvakeelte dialoogi ning sellest sündinud omapäraseid vahevorme. Iga ladina keeles kirjutav ja kõnelev autor elas paratamatult mõnes konkreetses rahvakeelses keskkonnas ja see ei jätnud mõjutamata tema keelekasutust. Aja jooksul kujunesid välja teatud sotsiaalsed institutsioonid ja suhtluspaigad, kus kontakt kahe keeletraditsiooni vahel oli kõige tihedam, nagu ilmalikud õukonnad, kirikud, koolid ja ülikoolid.^[12.] Ladinakeelsest kirjandusest võib niisiis leida väga mitmeid rahvakeelseid mõjutusi, näiteks alliteratsioonide, neologismide ja perifraaside kasutamine.^[13.]