Читать книгу Keskaja kirjanduse antoloogia. I köide. Ladinakeelne kirjandus - Marek Tamm - Страница 14

Nagu eespool toonitatud, olid žanripiirid keskaja kirjanduses tihti tinglikud ja žanriteooria elas oma iseseisvat elu õppekirjanduses ja teoreetilistes käsitlustes. Kummatigi kujunesid keskajal välja mitmed uued kirjandusžanrid (sõna avaras tähenduses) või teisenesid vanad. Esmajoones on nende sünd seotud erinevate kiriklike funktsioonidega (liturgilised tekstid, piiblikommentaarid, jutlused, hagiograafia, palved, meditatsioonid, teoloogilised traktaadid jne). Järgnevas on püütud lühidalt tutvustada levinumaid ja olulisemaid keskaja kirja­kultuuri žanre ning nende kujunemist ajas, rõhuga siiski nendel žanritel, mis on käesolevas antoloogias tõlkenäidetena esindatud.^[17.]

Keskaja ladinakeelne luule jagunes laias laastus kahte lehte: ühel pool antiigist pärandiks saadud klassikalisel vältelisel ehk kvantiteerival värsimõõdul põhinev luule, mida kõrgkeskajal täiendati tihti sise- ja/või lõppriimidega, teisel pool varakeskajal koorunud silbilisel ja/või rõhulisel värsimõõdul põhinev riimiline luule.^[18.] Erinevalt tavakäsitusest eelistasid keskaja autorid selgelt antiikvorme, nii et läbi kogu keskaja püsisid kõige populaarsemate meetrumitena daktüliline heksameeter ja eleegiline distihhon. Riimid sugenesid ladina luulesse alates 5. sajandist, kõigepealt kirikulauludesse. Laiemalt levis luuleridade riimimine pärast Karolingide renessanssi, üks levinumaid võtteid oli välteliste värsside varustamine riimidega, nagu näiteks kõrgkeskajal väga populaarne sise- ja lõppriimidega nn leoninuse heksameeter. Mõned keskaegsed värsimõõdud pärinevad ka liturgilisest muusikast, nagu tuntuima näitena sekvents. (Lähema ülevaate keskaja ladinakeelsest vaimuliku ja ilmaliku luule arengutest leiab allpool, lk 386–390, 419–422.)

Võrreldes antiikluulega võrsus keskajal mitmeid uusi värssžanreid, näiteks piiblieepika, religioosne draama, kirikuhümnoodia, allegooriline eepika jms. Luule püsis pikalt esmajoones suulise ja esitusliku žanrina ning on kirjasõnas säilinud vaid väikeses osas. Varakeskajast peale ringles erinevaid florileegiume antiikautorite luulest, alates 12. sajandi lõpust hakati koostama keskaegsete luuletajate antoloogiaid, mis teinekord keskendusid mõnele konkreetsele autorile, enamasti aga koosnesid anonüümsetest luuletustest. Rangelt võttes polnud valdkonda, mida keskajal ei oleks saanud värsistada, nii leiame tollest ajast luulevormis käsitlusi näiteks botaanikast, farmakoloogiast, filosoofiast, grammatikast, meditsiinist, mineraloogiast ja pedagoogikast.

Arvestades antiikluule suurt mõju keskaja värsikultuurile on 20. sajandi algusest käibel tüpoloogiline liigendus, mis jaotab keskaja ladinakeelse luule kolmeks perioodiks, lähtudes sellest, milline antiik­aja luuletaja andis ajastule tooni: aetas Vergiliana (8.–9. sajand), aetas Horatiana (10.–11. sajand) ja aetas Ovidiana (12.–13. sajand).^[19.] Kui Karolingide ajastu väärtustas valitsejate panegüürikat ja didaktilist kangelaseepikat, mille standardid kujundas Vergilius, siis aasta­tuhandevahetuse vaimulik luule hindas pigem satiirilist maailmapõlgust, mida pakkusid Horatius ja teised Rooma satiirikud. 12. sajandil tärganud lembe- ja looduslüürika leidis aga inspiratsiooni esmajoones Ovidiuse värssidest. Kuigi selline liigitus on muidugi lihtsustav, toetab seda tõsiasi, et mainitud kolme autori käsikirju leidub kõige enam eristatud perioodidel.

Sulejoonistus Terentiuse „Komöödiate” keskaegsest käsikirjast, millel on kujutatud riiulil asetsevat kolmeteist näitlejamaski. Terentius, Comediae. Inglis-maa, 12. saj keskpaik. Oxford, Bodleian Library, Ms. Auct. F. 2. 13, fol. 3r.

Kui luule puhul võib rääkida selgest järjepidevusest antiigi ja keskaja vahel, siis draama osas on katkestus are. Varakristlikest aegadest peale mõistis kirik Rooma paganlikud vaatemängud hukka (piisab kui meenutada Augustinuse laitust vaatemängude aadressil tema „Pihtimustes” või veelgi varasemat Tertullianuse teravat kriitikat traktaadis De spectaculis, u 200), samuti ei soosinud senist teatri­traditsiooni impeeriumi aladele valgunud germaani rahvad. Draama naasis aga keskaja kirjanduskultuuri läbi liturgia. Alates Karolingide ajast hakati mõnede suurte kirikupühade (ülestõusmispüha ja Kristuse sünd) liturgiat täiendama tekstiliste ja meloodiliste lisandite ehk troopidega, millest omakorda kasvasid välja lühikesed dramaatilised etendused, mida 19. sajandist peale tavatsetakse nimetada liturgilisteks draamadeks.^[20.]

Keskaja ladina draama tähendas niisiis enamasti muusikalist etendust, mis ei olnud mõeldud rahvalikuks meelelahutuseks, vaid täitis religioosseid funktsioone. Valdav osa draamatekste põhines piibli­episoodidel, ent alates 11. sajandist kohtab ka esimesi hagiograafilisi draamasid, mis ammutasid ainest pühakuelulugudest (ennekõike Püha Nicolause elust). 12. sajandist saati repertuaar laieneb, draamat hakatakse viljelema koolides ning üha rohkem kohtab pigem meelelahutuseks mõeldud näitemänge, isegi kui needki jäid laadilt religioosseks (nt Beauvais’ toomkoolis 12. sajandi keskpaigas kirjutatud „Danieli mäng”, Ludus Danielis). Eriti populaarseks kujunes 13. sajandi lõpust peale uue kirikupüha, Kristuse Ihu püha dramatiseerimine, ent selleks ajaks olid ladina keele draamakeelena põhiosas välja vahetanud rahvakeeled. Katkestus antiigiga ei olnud siiski absoluutne ning mõned Rooma autorid leidsid lugemist ja matkimist keskajalgi, nagu näiteks Terentius, kelle looming oli otseseks eeskujuks keskaja esimesele kristlikule dramaturgile Gandersheimi Hrotsvitale.

Proosa kategooriat on mõistlik keskaja kontekstis käsitada väga avaralt, nagu tollased autorid isegi, kes liigitasid sinna nii väljamõeldud, tõepärased kui tõsilood (ld fabula, argumentum ja historia).^[21.] Taotlemata ammendavust, peatun järgnevalt mõnel antoloogias esindatud keskaja kesksel proosažanril.

Vanimasse kristliku kirjanduse kihistusse kuuluvad ülestähendused ristiusu märtrite saatusest ja kannatustest (ld acta ja passiones), millest esimesed pärinevad juba meie ajaarvamise algusest, niisamuti jutustused kristlike eremiitide elust ja kiusatustest (ld vitae patrum). Alates 5. sajandist muutus hagiograafia (nimetus omandas tänase tähenduse alles 18. sajandil) üheks levinuimaks proosažanriks keskaja Euroopas ja kokku moodustab see tollasest ladinakeelsest kirjapärandist rõhuva osa (hinnanguliselt loetakse keskaegsete hagiograafiliste tekstide koguhulgaks vähemalt 10 000). Lähtudes kristliku pühaku kahest põhitüübist – märtrist, kes suri oma veendumuste nimel, ja usutunnistajast, kes suri loomulikul teel, saab pühakueluloodki jaotada kahte rühma – passio ja vita. Esimene žanr oli levinum varakeskajal ja põlistas ristiusu kuulutajate kannatusi, teine prevaleeris kõrg- ja hiliskeskajal ning jutustas pühaku imedega pikitud elukäigust. Varakeskaja lõpul võttis kuju uus hagiograafiline žanr miracula, milles talletati konkreetse pühaku postuumseid imetegusid, sellele lisandusid peatselt kirjalikud tunnistused pühaku säilmete saatusest (ld inventiones) ja nende ümber kolimisest (ld translationes). Kõrgkeskajal muutus populaarseks imetegude kogumine temaatilisteks kogumikeks (ld libri miraculorum), seda eriti mungaordude erinevates harudes (clunylased, tsistertslased jt) ning palverännu sihtpunktides.

Hagiograafilisi tekste hakati liturgilistel eesmärkidel varakult koondama omaette raamatutesse. Nii sündisid märtrite elulugudest nn martüroloogiumid (ld martyrologium), mida kasutati kloostrites ja kirikutes pühakute meelespidamiseks nende surmapäeval, neile järgnesid hiljem laiema haardega hagiograafilised kompendiumid, nagu passionaariumid (ld passionarum) ja legendaariumid (ld legendarium), mille kõrgaeg jääb 13. sajandisse.^[22.] Kuna pühakuks kuulutamine kuulus kiriku pädevusse ja kanoniseerimisõigus koondati kõrgkeskajal Rooma kuuriasse, siis olid hagiograafilised tekstid enamasti seotud ühe või teise pühaku kanoniseerimisprotsessiga või siis tema kultuse toetamise ja elushoidmisega. Omaette žanrina võibki keskaja viimastel sajanditel eristada pühaku kanoniseerimistunnistusi (ld acta canonisationis). Üldreeglina ei taotle hagiograafilised tekstid originaalsust ega elutruudust, pigem on tegemist kindlate mallide (topos’te) järgimisega, sooviga pakkuda lugejatele/kuulajatele innustavaid kõlbelisi eeskujusid.

Hagiograafia domineerimine jättis suuresti varju biograafia viljelemise keskaja ladinakeelses kirjanduses, kuigi piirid nende kahe žanri vahel on mõistagi ebamäärased. Peamiselt kirjutati biograafilisi tekste ilmalikest või vaimulikest valitsejatest, neist varasemad ja olulisemad näited on 6. sajandi alguses tärganud tava panna kirja paavstide lühikesi elulugusid (Liber pontificalis) ja Einhardi kirjutatud „Karl Suure elu” (u 828). Kui keskaja esimestel sajanditel näidati üles selget huvi omaeluloolise kirjanduse vastu, siis edaspidi vajus autobiograafia pikalt unarusse. Nagu eespool öeldud, tärkas see huvi uuesti alles 12. sajandi hakul ja leidis seejärel võrdlemisi aktiivset viljelemist. Uue hoo ja sisu saab omaelulooline kirjandus keskaja lõpul, seda aga esmajoones rahvakeelsena.^[23.]

Antiigi eeskujul kujutas ajalookirjutus endast keskajal üht olulisimat ja prestiižikamat proosažanrit, kuigi sellest ei kujunenud iseseisvat teadmisvaldkonda, mida saanuks koolis või ülikoolis õppida. Ajalookirjutuse kristlik vundament laoti varakeskaja esimestel sajanditel, mil kehtestati mineviku käsitamisel kristlik ajaarvamine ja uus teoloogiline raamistus. Ajalugu pandi keskajal kirja oleviku huvides, möödaniku juhtumisi ei talletatud mitte niivõrd nende sisemise väärtuse pärast, kuivõrd sooviga pakkuda õppetunde ja põhjendusi tänastele tegemistele. Niisiis iseloomustab keskaegseid ajalooteoseid enamasti ajaloosündmuste ja isikute näitlik ning stereotüüpne esitus, inimtegevuse taandamine jumalikule ettemääratusele ning ainese moraaliteoloogiline tõlgendus.^[24.]

Tänapäevani säilinud keskaegse ajalookirjanduse koguhulk on märkimisväärselt suur. Žanriliselt on aga tegemist väga kireva teksti­kogumiga, mida ühendab ennekõike ühine keel: kuni 12. sajandi keskpaigani kirjutati Euroopas kõik ajalooteosed ladina keeles (erandiks „Anglosaksi kroonikad”). Keskaja ajaloolane ei olnud üldreeglina kuigi žanriteadlik, ta klassifitseeris oma tööd võrdlemisi suvaliselt ega järginud selgeid kirjutamisreegleid. Varakeskajal käibele tulnud žanriline kolmikjaotus annales, chronica ja historia (millele peatselt lisandus gesta) minetas kõrgkeskajal oma selge tähenduse ja täienes mitmete teiste nimetustega, nii et konkreetse ajalooraamatu pealkiri (kui seda üldse oli) ei avanud veel tingimata selle žanrilist kuuluvust.^[25.] Laias laastus võib jagada keskaegsed ajalooraamatud kaheks: nendeks, mis püüdsid esmajoones üles tähendada minevikus toimunut, ilma selge soovita omistada sellele konkreetsem tähendus ja moraal, ja nendeks, mis velmasid minevikusündmusi sidusamal moel ja üldisema ideoloogilise eesmärgi teenistuses.

Miniatuur Inglise ajaloolase Matthew Parise Chronica maiora’st, millel on kujutatud Inglise kuningaid: Henry II ja Richard I (ülemises registris) ning John Maata ja Henry III (alumises registris). Matthew Paris, Historia Anglorum, Chronica maiora, III. Inglismaa, u 1250. London, British Library, Ms. Royal 14 C VII, fol. 9r.

Ka epistolaarses kirjasõnas võib keskaega pidada antiigitraditsioonide jätkajaks, isegi kui alahinnata ei saa Uue Testamendi eeskuju. Cicero ja Seneca püsisid kirjakirjutamise etalonidena läbi kogu keskaja, neid täiendas varakristlike kirikuisade (eriti Augustinuse ja Hieronymuse) korrespondents. Selguse huvides võib keskaegsed kirjad (ld epistula, litterae, breve) jagada kolme rühma. Esimesse kuuluvad mõjukate ja haritud autorite hoolega komponeeritud kirjad, mis on kirjutatud peamiselt kas kirjanduslikel, pedagoogilistel või vaimsetel eesmärkidel. Need järgivad üldreeglina selget retoorilist ülesehitust ja annavad tunnistust autori eruditsioonist ja kõneosavusest. Teise rühma kuulub lugematu hulk ametlikke asjaajamiskirju, olgu siis tegemist ilmalike või vaimulike valitsejate missiividega, kaubanduspartnerite korrespondentsiga vms. Viimase rühma moodustavad aga mitmesugused isikliku ja perekondliku iseloomuga läkitused, mille heterogeenne hulk suureneb hiliskeskajal seoses rahvakeelse kirjakultuuri kiire arenguga.^[26.]

Kirja kirjutamine polnud keskajal juhuslik ega lihtne protsess. Tavaliselt dikteeriti kirju skriptorile, kes vajaduse korral tõlkis need ladina keelde ja kirjutas seejärel vahatahvlilt pärgamendile. Kirja autoriseerimiseks kasutati kas autograafilist märget või sagedamini pitserit. Tähtsamate autorite kirjad koondati juba nende eluajal või postuumselt omaette kogumikesse (mõnel harval puhul võis koostajaks olla kirjutaja ise). Niisamuti kompileeriti mitme autori kirjakogumikke, mis olid mõeldud teistele eeskujuks või õppevahendiks. Lõviosa keskaja kirjapärandist ongi säilinud kogumikes, üksikuid kirju on teada enne 1200. aastat vaid umbes paarsada. Keskaja esimestel sajanditel ei olnud epistolaarne kirjandus kuigi laialt levinud, taassünni tegi see läbi Karolingide ajastul, ent kirjakirjutamise kõrgajaks võib pidada 12. sajandit, mil oluliselt avardus nii kirjutajate ring kui ka nende retooriline võimekus. Kirjad etendasid väga olulist rolli nii vaimulikus kui ilmalikus asjaajamises, sisuliselt juhitigi keskaja ühiskonda kirja teel.

Kirjakirjutamine kujunes keskajal kiiresti omaette tehnikaks ehk kunstiks, mida võis õppida vastavatest õpikutest – artes dictaminis.^[27.] Matkides klassikalise retoorika eeskujusid, pidi ametlik kiri koosnema tavapäraselt viiest osast. Kõigepealt tervitav pöördumine (ld salutatio), mis kasvas üle pikemaks formaalseks sissejuhatuseks (ld captatio benevolentiae, ka exordium); sellele järgnes kirjakirjutamise põhjus ehk seletus (ld narratio), mis viimaks viis kirja tegeliku sisu ehk taotluseni (ld petitio). Kirja lõpetas lühem või pikem kokkuvõte (ld conclusio). Sellest selgest skeemist peeti kinni siiski peamiselt ametliku ja avaliku iseloomuga kirjades, hiliskeskaegne erakirja­vahetus oli oluliselt vabam.

Miniatuuril on kujutatud Püha Cuthberti jutlustamas külarahvale. Beda, Vita sancti Cuthberti. Inglismaa, 12. saj lõpp. London, British Library, Ms. Yates Thompson 26, fol. 22v.

Nii nagu keskaeg arendas kirjakirjutamisest omaette kõnekunsti valdkonna (ars dictaminis), saavutas hiljemalt 13. sajandi alguseks omaette retoorilise staatuse ka jutlustamiskunst (ars praedicandi).^[28.] Jumalasõna avalik kuulutamine oli üks Uue Testamendi keskseid sõnumeid ja seega pole imestada, et jutlustamine kujunes keskaja kultuuri üheks tähtsaimaks meediumiks, võites alates 13. sajandist ühiskonnas kätte sedavõrd suure mõju, et uurijad on tihanud seda võrrelda moodsa massimeediaga.^[29.] Jutlustamine saavutas suure sotsiaalse kõlapinna ajapikku: varakeskajal püsis jutlustamine peamiselt kloostrite ja (toom)kirikute seinte vahel või nende esisel, esmajoones oli see abtide ja piiskoppide pärusmaa. Revolutsiooniliseks võib pidada 13. sajandit, mil esile tõusnud kerjusordud seadsid jutlustamise oma elukorralduse keskmesse, mistõttu kasvas plahvatuslikult jutluste auditoorium ja nende käsikirjaline levik.^[30.]

Kirjalikul kujul on keskaegne jutlustamine jätnud endast erinevaid jälgi. Mõnel puhul on säilinud terved jutlused (ld sermones, homi­liae), mis kirjutati üles veel enne esinemist või siis peatselt selle järel mälu ja märkmete põhjal. Sagedamini on jutlused säilinud kokkuvõtete kujul (ld sententiae), mis pakuvad räägitust vaid põhipunktid ja kasutatud kirjakohad. Mitmetest jutlustest on säilinud kuulajate vahetud üleskirjutused (ld reportationes). Ja viimaks levis kõrgkeskajast alates hulgaliselt nn näidisjutluste kogumikke, mis ei olnud kirjutatud niivõrd suuliseks esituseks, kuivõrd teistele jutlustajatele õppematerjaliks. Enne 13. sajandit säilinud jutluste hulk on võrdlemisi väike. Uurijad on arvutanud, et kui jätta välja anonüümsed tekstid, siis on ajavahemikust 1150–1350 säilinud ligemale 60 000 ladinakeelset jutlusteksti, kusjuures vaid 5% neist pärineb enne 1200. aastat. Viljakamate 13. sajandi jutlustajate tekstipärand võib hõlmata kuni pool tuhat jutlust, mõnel puhul enamgi, nagu näiteks 13. sajandi Pariisi kanoonik Châteauroux’ Eudes (u 1190–1273), kellelt on säilinud pea 1200 jutlust.^[31.] Valdav osa jutluseid on säilinud ladina keeles, samas võib eeldada, et nende suuliseks esitamiseks kasutati peamiselt rahvakeeli.

Väga tinglikult võib keskaegsed jutlused jagada kahte klassi: esiteks homiliae, pühakirjal põhinevad jutlused, mis on laadilt eksegeetilised ja kommenteerivad konkreetseid kirjakohti sõna, lause või lõigu kaupa; teiseks sermones, mis lähtusid enamasti samuti konkreetsest piiblikohast, ent arendasid sellest üldisema iseloomuga religioosseid ja kõlbelisi õppetunde. Kui homilia oli prevaleeriv jutlusevorm varakeskajal, siis kõrg- ja hiliskeskajal domineeris selgelt sermo. Rööpselt oli käibel teisigi rohkem või vähem sünonüümseid jutluse nimetusi, nagu admonitio, tractatus, collatio, concio jt.

Klassikaline jutlus koosnes kahest põhiosast: mõnest autoriteetsest tekstilõigust, enamasti Piiblist, mida võisid täiendada kirikuisade kommentaarid (ld auctoritates), ja nende autoriteetsete mõtete üle arutlemisest (ld rationes). Kõrgkeskajal lisandus neile uue olulise elemendina meeleparandusliku sisuga õpetlik lugu (ld exemplum), mis pidi aitama arutluses öeldut kuulajates paremini kinnistada. Exemplum’ite kirjutamiseks ammutati ainest nii varasemast hagiograafilisest kirjandusest, antiigipärandist kui ka suulisest pärimusest. Eriti populaarseks muutus exemplum’ite kasutamine kerjusvendade jutlustes, mis ühtlasi aitab kindlasti seletada nende jutlustegevuse edukust. Nagu nentis 13. sajandi keskel dominiiklaste ordut juhtinud Humbert Romansist (1190/1200–1277): „[...] inimesed peavad näitlikke lugusid liigutavamaks kui pelgalt sõnu, neid on samuti lihtsam mõista ja meelde jätta; ja mitmed inimesed leiavad, et neid on palju meeldivam kuulata.”^[32.] Alates 13. sajandist koostati jutlustajate tarbeks suur hulk exemplum’ite kogumikke, esialgu tsistertslaste ordus, kus enamasti esitati neid kahekõnena või temaatiliselt, hiljem kerjusordudes, kus võeti kasutusele süstemaatilised koostamispõhimõtted (alfabeetiline ülesehitus, ristviited, registrid jms). Hiliskeskajal laienes exemplum’ite kasutus ja need muutusid üha enam omaette õpetlik-meelelahutuslikuks lektüüriks (nt Gesta romanorum), millest ajapikku arenes välja varauusaegne novell (nt Boccaccio „Dekameron”).^[33.]

Keskaja ladinakeelsest proosast hõlmavad tähtsa osa kõiksugused religioosse sisuga tekstid, mille jaotan ülevaatlikkuse huvides kolme kokkuleppelisse põhirühma: vagaduskirjandus, teoloogilised tekstid ning müstiline ja visioonikirjandus.

Vagadus- ehk harduskirjandus on kirev ja tinglik katusžanr, kuhu võib liigitada tekstid, mille peamine funktsioon oli pakkuda tuge palvetamiseks (ld oratio), mediteerimiseks (ld meditatio) või kontempleerimiseks (ld contemplatio). Need võib leppeliselt jaotada kaheks rühmaks: ühel pool tekstid, mis pakuvad juhatust palvetamiseks või mediteerimiseks, täites omamoodi käsiraamatu funktsiooni, teisel pool aga tekstid, mis vahendavad isiklikumal ja emotsionaalsemal moel autori meditatiivseid kogemusi (tihti monoloogina või omaeluloolise jutustusena). Varakeskajast ei ole vagaduskirjanduse näiteid teada kuigi palju, siia võib otsapidi liigitada mõned Augustinuse teosed, esmajoones tema „Pihtimused”, kõige prominentsem näide on aga kindlasti Sevilla Isidoruse meeleparandusele innustav „Sünonüümid”. Uue hoo sai vagaduskirjandus kõrgkeskaja hakul, eriti seoses reformiliikumisega kirikus üldiselt ja kloostrites kitsamalt. Hiljem kannavad vagaduskirjanduse traditsiooni jõuliselt edasi 12. sajandi tsistertslased ja 13. sajandi kerjusvennad, eriti frantsisklased. Hiliskeskajal vagaduskirjanduse tähtsus aina kasvas (nn Devotio moderna liikumine), ent põhiosa teoseid pandi siis juba kirja rahva­keeltes.^[34.]

Kuigi nimetus „teoloogia” oli käibel juba antiigis, sai ta tänapäevase (kristliku) sisu alles keskajal, esmajoones Pierre Abélard’i ja teiste 12.–13. sajandi õpetlaste töödes. Keskaja teoloogia põhiteemaks on jumaliku ilmutuse mõistuspärane tõlgendamine ja mõtestamine, isegi kui leidus mitmeid autoreid, kes ei pidanud Jumala ratsionaalset käsitlemist võimalikuks ega vajalikuks. Üldises plaanis võib keskaja teoloogia jagada kaheks suureks traditsiooniks: monastiline ja skolastiline teoloogia, isegi kui nende piirjooned on hägused.^[35.]

Kuni 12. sajandini kirjutati teoloogilisi tekste peaasjalikult kloostri­müüride taga ja tollases lähenemises valitses selgelt meditatiivne ja kontemplatiivne laad, mistõttu eristus monastilis-teoloogilise ja vagaduskirjanduse vahel on tihti tinglik. Sealjuures kohtab mõiste „teoloogia” kasutamist munkade töödes väga harva, näiteks on kõnekas, et üks monastilise teoloogia suurkujusid Bernard Clairvaux’st vältis seda teadlikult.^[36.]