Читать книгу Me olime Eesti sõdurid - Mart Laar - Страница 17
Ždanov saabub Tallinna
Оглавление19. juuni hommikul saabus erirongil ja tugeva kaitse all Tallinna J. Stalini usaldusmees Andrei Ždanov. Keskpäeval oli tal Administratsiooni hoones Kadriorus kohtumine Vabariigi Presidendiga uue peaministri nimetamise ja N. Liidule sõbraliku valitsuse moodustamise eesmärgil. Presidendi poolt esitatud kandidaadid – õiguskantsler Anton Palvadre või saadik August Rei – olid Ždanovile vastuvõtmatud ja ta soovis näha „valitsusjuhi” kohal dr Johannes Vares-Barbarust. Selle kandidaadiga ei nõustunud president.
20. juunil käisid Tööliste Keskliidu esindajad töölisi demonstratsioonidele kihutamas. Nõukogude agendid, kelle hulgas olid eesti kommunistid, allilma kriminaalne element ja kiiruga autodel kohale toodud piiritagused eestlased – agitaatorid –, ilmusid Vene tankide julgestusel käitistesse ja kutsusid töölisi massimiitingule, mis pidi toimuma samal õhtul Töölisvõimlas, et järgmisel päeval tervitada Punaarmeed. Eesrindlikumad kommunistid koos kaasajooksikutega käisid linnas ringi mitmesuguste loosungitega, nõudes poliitiliste vangide vabastamist, tööd ja leiba. Mõned läheduses viibivad leivatööstuse leivavedajad olevat neile loopinud oma autodest leiva- ja saiapätse. Politsei hoidis ennast meeleavaldajatest eemale, et vältida kokkupõrkeid ja asjatut verevalamist. Meil soovitati sõjaväe vormiriietuses linna mitte minna, kuna see võivat suurendada ärevust ja tekitada soovimata vahejuhtumisi. Mõned, kellel olid erariided olemas, käisid vahetevahel linnas ja tõid sealt värsket informatsiooni. Õhtu saabudes vaibus kommunistlike agitaatorite räuskamine, kuid seda asendasid läbi linna sõitvate veokite müra, millel Punaarmee sõdurid laulsid „Moskva moja”, „Jesli zavtra voina”, „Katjušat” ja teisi laule, nagu tahtes igaühele meelde tuletada, kes on tegelikult maa peremehed. Tänavad muutusid ebakindlaks ringi hulkuvate jõukude tõttu, kes riisusid, tapsid ja vägistasid ilmsüütuid rahulikke kodanikke.
Õhtu saabudes paluti Sv. Tehnikakoolist välja saata valvemeeskond Kaitseliidu maja valvamiseks, kuna kardeti, et mõni märatsev jõuk võib sinna sisse murda ja kaitseliitlastelt äravõetud käsirelvi ja laskemoona laiali kanda, sest hoone oli valveta. II kursuse vanem lipnik A. Aarna koostas vabatahtlikest meeskonna, kuhu kuulusid lipnik R. Aardma, J. Jaagus, E. Ruus, A. Vahari, J. Varik ja veel kolm õpilast, kelle nimed on ununenud.
Et mitte tähelepanu äratada, läks meeskond päikeseloojangul paarikaupa Hariduse tänavalt Kaitseliidu majja, kus ühelt kaitseliitlaselt saadi vajalikku informatsiooni. Hoovi põhjapoolsel äärel olevas pikas madalas hoones olid autod, suurtükid, relvad ja laskemoon. Ka peahoones pidi olema käsirelvi ja laskemoona. Enamikul akendest olid seestpoolt luugid ees. Meeskonnale anti püstolkuulipildujaid ja laskemoona kolme valveposti mehitamiseks. Püstolkuulipildujad olid uued ja suure laskekiirusega, mistõttu soovitati sõrme päästikule mitte unustada, sest terve magasin tühjeneb paari sekundi jooksul. Välja pandud valvepostidest asus post nr 1 Kaitseliidu maja lõunapoolsel küljel ja võttis valve alla hoovi väravad Toompuiestee ääres ning plankaia krundi lõunapoolsel piiril. Post nr 2 asus maja läänepoolsel küljel ja võttis valve alla osa plankaeda lõuna- ja läänepoolsel piiril. Post nr 3 asus maja põhjapoolsel küljel ja hoidis valve all läänepoolset plankaeda.
Öö möödus vahejuhtumiteta ja järgmisel hommikul, 21. juunil, kui valvemeeskonna liikmed läksid tagasi Hariduse tänavale, oli linn vaikne. Päikese tõustes selgesse suvetaevasse kuldasid tema kiired majade katuseid ja tänavatel võis näha üksikuid jalakäijaid.
Reedel, 21. juunil, olid õppekava kohaselt suurtükiklassi õpilastele ette nähtud praktilised tööd suurtüki remondi alal Arsenali suurtükitöökojas klassi ülema kapten V. Villemsoni juhtimisel. Seda päeva kirjeldab ta järgmiselt: „Hommikul enne kella kaheksat sõitsime õppeasutuste omnibussiga Hariduse tänavalt Arsenali, mis asus tööstuste rajoonis, südalinnast mõned kilomeetrid Kopli poolsaare poole. Märkasin, et tööstuste ja tehaste ümbruskonnas olid Punalaevastiku madruste kolmemehelised valvepostid tänavanurkadel ja tööstuste sissekäiguväravatel. Meid nad ei tülitanud. Arsenali õuel ega ka suurtükitöökojas midagi erilist märgata ei olnud. Umbes kella 10.00 ajal sain telefonilise korralduse viibimata kogu meeskonnaga Sv. Tehnikakooli asukohta Hariduse tänaval tagasi sõita. Kopli tänav ja Kalamaja ümbrus paistsid rahulikud. Kopli tänaval, raudteeülesõidukohal jaama lähedal, nägin keset sõiduteed umbes rühmasuurust erariietes ja nooremas eas olevat meeskonda rivisammul ja distsiplineeritult südalinna suunas marssimas.
Rivikord jättis mulle mulje, et see meeskond koosnes vähemalt osaliselt ümberriietatud punaarmeelastest. Lippe ja loosungeid nad ei kandnud, rääkimata relvadest. Sv. Tehnikakooli asukohta jõudes selgus, et N. Liidu saatkonnast juhituna ja Punaarmee otsesel kaitsel oli Vabaduse väljakul teostumas demonstratsioon-miiting. Õppeasutuste ülema kolonel K. Lauritsa korraldusel asus Sv. Tehnikakool häireseisukorda, mis tähendab, et kõik olid relvastatud, ning koolimaja uksed suletud ja kaitstud. Selles olukorras olime mitu tundi.”