Читать книгу Me olime Eesti sõdurid - Mart Laar - Страница 20

Varsti saabusidki ülevõtjad, umbes 20 kuni 30 pätti. Kuus-seitse agaramat ülevõtjat, kellest paar meest kandsid tääkidega Vene vintpüsse, astusid trepile ja nõudsid sisselaskmist. Kolonel K. Laurits käskis kapten V. Villemsonil välja tänavale minna, et selgitada, mida tulijad soovivad. Teda süüdistati, et juhid on vereimejad ja kurnajad, kes teevad kohutavat ülekohut ja tarvitavad toorest vägivalda oma alluvate suhtes. Sellele süüdistusele vastas kapten Villemson: „Palun tulge sisse ja pärige alluvatelt, mis neil on kaevata!” See ettepanek lükati kategooriliselt tagasi. Järgnevalt toonitas pättide ninamees, et riigipööre on teostunud ja meie peame relvad ära andma. See nõue tehti teatavaks kolonel Lauritsale, kes käskis ülevõtjatele teatada, et relvi anname üle vaid Punaarmeele ja mitte eraisikutele. See vastus viis ninamehe segadusse ja nüüd ilmnes, et tegelikuks jõugu juhiks oli pikakasvuline vintpüssi kandev ja umbkeelne venelane, kes kandis punaarmeelase vormiriietuse peal tumedat tsiviilmantlit. Tema vormiriietuse krae lõpustel olid selgesti nähtavad punaarmeelase tunnused, mida mantel ei suutnud varjata. Eestlasest „töörahva juht” pöördus venelase poole juhiste saamiseks, kuid selgus, et nad ei osanud üksteise keelt. Paratamatult tuli kapten V. Villemsonil tõlgi osa täita. Venelane nõudis relvade äraandmist, nii nagu see oli „Moskva kavas” ette nähtud. Villemsoni väide, et relvi eraisikute kätte anda on keelatud, ei avaldanud mõju. Umbes samal ajal saabus Prantsuse lütseumi ette Punaarmee soomusauto. Selle kahur pöörati demonstratiivselt peasissekäigu uksele, kus kauplemine toimus. Edaspidised vaidlused ei muutnud „ülevõtjate” kava. Saanud toetuseks soomusauto, muutus jõuk ägedamaks ja lärmakamaks. Kolonel K. Lauritsa katsed telefoniühenduste ja instruktsioonide saamiseks jäid tagajärjetuteks. Ainukese kusagilt saadud soovitusena anti nõu teha kõik mis võimalik, et ära hoida verevalamist. Lõpuks otsustas kolonel K. Laurits ise välja trepile minna. Käed puusal teatas ta „ülevõtjatele”, et umbes kümne minuti möödudes avatakse uks ja et me lahkume hoonest relvadeta. Trepilt esikusse tulles teatas ta meile, et oleme väga raskes olukorras ja sellest pääsemiseks ei ole teist teed, kui avada uksed, alluda relvade äraandmise nõudele ja hoonest lahkuda. Relvade äraandmise kohta lisas ta, et tema on pidanud oma elus seda juba kolm korda tegema ja igal korral on ta hiljem oma relva jälle tagasi saanud. Kolonel manitses kõiki rahulikule käitumisele ja käskis kõik vintpüssid ja kuulipildujad laskemoonast tühjendada ning oma alalistele kohtadele asetada.

Antud kümmet minutit kasutati korralduste täitmiseks ja isiklike relvade peitmiseks madratsitesse, hoone ventilatsioonitorustikku ja mujale. Antud aja möödumisel olime valmis koolimajast lahkumiseks. Esimeste lahkujate taskud ja kaenlaalused katsuti läbi ja nad seati maja seina äärde ritta. Kui sinna oli kogunenud umbes 20 meest, avaldati protesti selle vastu, et isiklikke asju ei lubatud kaasa võtta. Meie üllatuseks nõudmine rahuldati ja meid lubati majja tagasi oma isiklikele esemetele järele minna. Võtsime oma kohvrid, milles oli peamiselt pesu, käe otsa. Viskasime üleriided ja kokku seotud säärsaabaste paari üle käe ja astusime ruumist välja. Üle õla tagasi vaadates oli ühe öökapi peal näha juturaamat pealkirjaga: „GPU küüsis”, mille lipnik J. Varik oli meelega sinna jätnud.

Peasissekäigu kaudu väljudes seisid kahel pool trepil habetunud ja viina järele lehkavad pätid. Nad kobasid meie taskuid, et leida peidetud relvi. Keegi neist ei pööranud tähelepanu saapapaaridele käsivartel ja mitmel õpilastel õnnestus nii oma isiklik taskurelv ja laskemoon märkamatult välja tuua. Ka kohvrite sisu vastu ei tuntud erilist huvi.

Kui kõik olid hoonest lahkunud, tormasid riigipöörajad hoonesse, et üle võtta seda, mis sinna maha oli jäetud. Alguses olid nad väga ärritatud ja närvilised, kuid kui nad nägid meid relvadeta koolimaja ees tänaval seismas, muutusid nad rahulikumaks ja üks nendest käratas meile: „Mida te ootate, minge koju!” Seda ei lasknud meie endile kaks korda ütelda ja igaüks kõndis ise suunas minema, et peatuda oma sugulaste või tuttavate juures.

Oli ka neid, kellel polnud sugulasi ega tuttavaid Tallinnas või selle ümbruskonnas ja kelle koduks või ainukeseks peatuspaigaks oli olnud Sv. Tehnikakool. Õhtu saabudes, kui linnas oli vaikseks jäänud, tulid nad üksikult kooli juurde tagasi. Peasissekäigu trepil võttis neid vastu juba tuttav, eesti keelt kõnelev mässajate ninamees. Esialgu keelduti tulijaid hoonesse sisse laskmist, kuid kui sai selgitatud, et see on neile ainukeseks kohaks kus ööbida, lasti nad lõpuks sisse. Öö jooksul suurenes tagasisaabujate arv ja pärast keskööd saabusid ka telefonitsi antud korraldused ülevõtjatelt võimu tagasivõtmise kohta. Ülevõtjad otsiti läbi ja saadeti uksest välja. Peasissekäigu juures seisis taas valves Sv. Tehnikakooli õpilane, see kindlustas endise eluviisi jätkamist ja võib-olla ka kooli lõpetamist.