Читать книгу Me olime Eesti sõdurid - Mart Laar - Страница 18

21. juuni hommikul teatati siseministrile N. Liidu saatkonnast, et kui politsei katsub takistada tööliste rongkäiku Punaarmee tervitamiseks, siis võivat tulla verevalamine. Varajastel hommikutundidel ilmusid käitistesse tuntud nõukogude agendid ja kutsusid töölisi üles Vabaduse väljakule minema. Relvajõu ähvardusel sunniti töölisi rongkäiku. Agentide juhtimisel ja soomusautode järelevalvel liikusid kolonnid Vabaduse väljakule. Enamik demonstrante olid nõukogulased ja erariietes punaarmeelased. Lisaks nendele Petseri habetunud venelased ja töölised „baasidest”. N. Liidu soomusautod seisid tänavanurkadel ja relvastatud patrullid kõnniteedel.

Vabaduse väljakule oli kella 10.00-ks kogunenud umbes 2000 meeleavaldajat plakatitega: „Maha sõjaprovokaatorite valitsus”, „Nõuame abistamise pakti ausat täitmist” jne. Pealtvaatajaid ja uudishimulikke kõnniteedel oli umbes tuhatkond. Pärast kihutuskõnesid lauldi „Internatsionaali” ja sätiti end rongkäiku, mis suundus Toompea lossi ette valitsusele nõudmisi esitama. Püüti tungida lossiõuele, kuid seda takistas vahtkond raskete raudväravate sulgemisega. N. Liidu tankid sõitsid lossi ette ja suunasid oma kahurid väravale, mis ei heidutanud kedagi. Ootuses möödusid mõned minutid ja kui veenduti, et ei ole kedagi, kellele oma nõudmisi esitada, alustati „Internatsionaali” laulmisega. Seda laulu lämmatas võimsalt üle väljaku kõlav Eesti hümn, kui paljapäi seisvad eestlased-pealtvaatajad näitasid venelastele ja kogu maailmale oma meelsust.

Pettunult otsustati liikuda Kadriorgu presidendi lossi juurde. Sinna jõuti umbes kella 12.00 paiku. Lossi väravad olid avatud ja demonstrandid, kelle arv oli vahepeal 1000-le langenud, tungisid parki, kuid keegi ei teinud katset lossi siseneda. Kui president ilmus lossi rõdule ja oma käe tõstis, jäid kõik hetkeks vaikseks. Ta püüdis kõneleda, kuid vahelehüüded tegid selle võimatuks. „Eestlastega olen igal ajal valmis rääkima, kuid kaabakatega ma ei räägi,” ütles president ja lahkus rõdult. Varsti teatati, et meeleavaldajate esindajad paluvad Pätsi jutule. Esindajate hulka kuulusid seltsimehed Kadakas, Arbon ja Abels, kes nõudsid uue, N. Liidule sõbraliku valitsuse moodustamist, sotsialistliku riigikorra kehtestamist ja poliitvangide vabastamist. President vastas, et tema ei saa muuta oma võimuga riigikorda, kuna see on põhiseadusevastane. Ning et valitsuse ümbermoodustamine on käigus ja poliitilisi vange meil pole. Samal ajal peeti lossi ees miiting, kus võeti vastu resolutsioon poliitiliste vangide vabastamiseks. Rongkäik lahkus Kadriorust ja suundus Miinisadamasse Keskvangla juurde, kuhu jõuti kella 15.00 paiku. N. Liidu soomusautod peatusid vangla ees ja kõik väljapääsud võeti valve alla. Nõuti poliitiliste vangide vabastamist, keda vanglas ei olnud. Küll aga oli seal spioone ja riigireetureid, kes töötasid N. Liidu kasuks. Kohtuministri korraldusel nad vabastati.

Samas pöördusid pilgud õhukaitse suurtükiväegrupi kasarmutele, mis olid seatud häireseisukorda, mehed ahelikus ja vahipostid tugevdatud. N. Liidu ohvitserid läksid kasarmusse, et aru pärida, miks relvastatud üksus ähvardab „kaitsetut rahvast”. Tankid sõitsid positsioonidele, punaarmeelased piirasid kasarmu sisse, seadsid kuulipildujaid laskevalmis ning nõudsid relvade mahapanemist. Verevalamise vältimiseks otsustati alistuda. Relvad anti ära ja „kaitsetu rahvas” ruttas kasarmusse, kust nad relvastatult välja tulid. Eesti sõjaväelastel keelati kasarmust lahkuda ning nad jäid punaväelaste valve alla.

Relvastatud meeleavaldajad hüppasid ootavatele veoautodele, et Toompea lossi ette sõita. Lossiesisel platsil patrullisid juba N. Liidu soomusmasinad. Siingi loobuti vastuhakust, avati lossi värav ja anti ära relvad. Tulijad asusid ruume rüüstama. Jõuk mehi ronis Pika Hermanni torni, kus juut Gutkin, ajateenija õhukaitse suurtükiväegrupist, langetas Eesti rahvuslipu. Aeglaselt tõusis vardasse punane lipp. Nägime Hariduse tänava koolimajast lippude vahetamist. See oli valus hetk – näha kokku varisemas kõike seda, mis isad ja vanaisad olid kätte võidelnud ja mida me olime tõotanud kaitsta viimase veretilgani. Saime vaid hambaid kiristada ja oodata.