Читать книгу Me olime Eesti sõdurid - Mart Laar - Страница 22

Riigipöördele järgnenud nädalal korraldati Tallinnas uute, kommunistlike võimumeeste poolt rongkäik, et välismaailmale näidata masside poolehoidu uuele Nõukogude-sõbralikule valitsusele. Sellesse rongkäiku olid kamandatud tööstustöölised ja relvadeta sõjaväeosad. Lisaks nendele sammusid rongkäigus revolutsiooni kangelased ja seadusliku Vabariigi Valitsuse kukutajad – pätid, koos oma truu abilise ja toetaja, Punaarmeega. Rongkäiku korraldavate tegelaste poolt oli Sv. Tehnikakool ühe tööliste rühmituse ja Punaarmee osade vahele poetatud. Rongkäigu liikvele minnes hakkasime laulma enda ja pealtvaatajaskonna julgustamiseks:

Meil merevood on vabad ja võimsalt mühavad ja kodupinnal metsad meil armsalt kajavad. Jää vabaks Eesti meri, jää vabaks Eesti pind, sest tuisku ega tormi ei karda Eesti rind.

Kui laulu viimane salm oli lauldud, alustasime otsast peale. Tänavatele kogunenud inimesed aplodeerisid meile, rohkelt visati lilli mida õhust kinni püüti ja nööpauku kinnitati. Leidus ka tütarlapsi, kes rivi kõrval sammudes kodumaakaitsjaid suudlesid. Tollane tohutu ühtekuuluvuse ja sõnatu üksteisemõistmise tunne hoovas kõikjalt rahva hulgast eesti sõdurile vastu.

Kui pealtvaatajaskonna eest möödusid tööliste rühmitused või Punaarmee osad, valitses seal sügav vaikus. See näitas selgelt, kuhu poole kaldus rahva poolehoid ja armastus.

Kadette käsutati osa võtma kommunistide organiseeritud rongkäigust.

Nüüd oli igaühele päevaselge, kuidas N. Liit oli üksikasjalikult ette valmistanud Eestis valitseva seadusliku riigivõimu kukutamist. Võib oletada, et need peensusteni välja töötatud kavad olid olemas juba vastastikuse abistamise lepingu allakirjutamise ajal. Rahvusvaheliste lepingute rikkumisega ja jõudemonstratsiooniga esitas N. Liit pidevalt alusetuid süüdistusi Eesti vastu ja ähvardustega sunniti Vabariigi Valitsust järjest suurematele järeleandmistele. Tegelikule võimu ülevõtmisele asuti 13. ja 14. juunil ning sündmused järgnesid üksteisele „plaani kohaselt”. Riigi kaitsejõudude valmisolekut ja moraali püüti nõrgestada väeosade nende alalistest asukohtadest väljaajamisega. Seadusliku riigivõimu kukutamine teostus 21. juunil peamiselt Punaarmee osavõtul ja toetusel ning Stalini erivoliniku Ždanovi juhtimisel. Eesti rahvas oma enamikus ei võtnud osa ega ei toetanud N. Liidu käsilasi nende ettevõtmistes.

Tööliste ja sõdurite meeleavaldus Riigivolikogu uue koosseisu valimiskampaania alguses. Rongkäik suundub Vabaduse väljakule.

Nii lakkas olemast Eesti Vabariik. Vabariigi President jäi ametisse nimeliselt, kuna temal ei olnud enam otsustamise võimu. Ta tegi seda, mida N. Liidu võimumehed dikteerisid ja mis osaliselt avaldub järgmistes sündmustes:

 27. juunil likvideeriti Presidendi dekreediga Kaitseliit.

 28. juunil muudeti Eesti krooni ja rubla vahekord. (1 Ekr.= 1,25 rubla endise 1 Ekr. = 10.00 rubla asemel.)

 5. juulil kirjutas President alla käskkirjale, millega senine Riigikogu saadeti laiali, et uut valida. N. Liidu nõudel ja seadusevastaselt olid valimised määratud 14/15. juulile. Sõjaväes nimetati ametisse poliitilisi komissare.

 13. juulil pidid sõjaväeüksused valima sõdurite komiteed.

 14/15. juulil toimus uue „rahvaesinduse” liikmete valimine.

 18. juulil peeti Kadrioru staadionil viimast traditsioonilist maavõistlust jalgpallis Eesti ja Läti vahel. Pärast maavõistluse lõppu jagati Eesti lipukesi ja lauldi rahvuslikke laule. Staadionilt lahkudes hakati liikuma Kadrioru lossi suunas „Elagu Eesti”, „Elagu Eesti Vabariik”, „Elagu Päts”, „Elagu President” jne hüüete saatel. Jõudnud lossi juurde parki, jäid inimesed päid paljastades seisma vaikses hardumuses, justkui andes püha vannet hoida kokku ja võidelda vaba Eesti eest. Uute võimumeeste poolt kohale kutsutud Punaarmee tankide ilmumisel mindi laiali. See oli eesti rahva viimane vaba tahte avaldus.

 21. juulil tuli kokku uus “rahvaesindus” ning deklareeris nõukogude võimu algust ja vabanemist kapitalismist.

 21/22. juuli ööl kirjutas Vabariigi President olude sunnil alla otsusele, kus ta oma volitused maha pani.

 22. juuli hommikul ei lehvinud E.V. Presidendi standard enam Kadrioru lossi lipuvardas. Uus “rahvaesindus” võttis vastu resolutsiooni Eesti maa ja rahva liitmiseks N. Liiduga.

 23. juulil vabastas “rahvaesindus” K. Pätsi Eesti Vabariigi Presidendi ametist tema oma palvel.

 31. juulil küüditati President K. Päts koos poja Viktori perekonnaga N. Liidu raudteevagunis Nr 204, mis seisis Narva raudteejaamas 1. augustil 1940. a. kella 07.30 kuni 12.30ni.

Tööliste ja sõdurite meeleavaldus Riigivolikogu uue koosseisu valimiskampaania alguses.

Juuni lõpp ja juuli esimene nädal möödusid ootuste tähe all, kus midagi erilist teha ei olnud peale siseteenistuse. Aega viideti peamiselt bridžimänguga kooli võimlas ja selle kõrval asuvates riietusruumides, kus olime ülemuste silma alt eemal. Kuna ilmad olid suviselt kuumad, oli hea end vahetevahel kõrval asuvas duširuumis jahutamas käia, kui mängijal juhtus vaba käsi olema. Kes bridži ei mänginud, lugesid peamiselt raamatuid.