Читать книгу Võti - Матс Страндберг - Страница 10

Anna-Karin on mitu tundi kõndinud, viibinud nii rebase kui iseenda teadvuses. Nad nägid pungasid puudel ja lilli mäenõlvadel. Nad kuulasid lindude laulu, käisid mööda jäneste jälgi ja teiste rebaste radu, leidsid ühest põõsastikust musträsta pesa, aga jätsid munad rahule.

On täiuslik kevadpäev, aga Anna-Karinit ja tema familiarist närib rahutus.

„Mida me õieti otsime?” küsib ta rebaselt.

Ta on nii rebasele kui iseendale viimastel nädalatel korduvalt sellesama küsimuse esitanud. Rebane ei oska talle vastata. Ta on ainult kindel, et nad peavad edasi otsima.

Rada hargneb vana, vett täis ja taraga ümbritsetud karjääriaugu juures kaheks. Augu servad langevad järsult tasase veepinna poole. Kaljuseintel kasvav sammal otsekui helendaks roheliselt.

Rebane tipib edasi mööda vasakpoolset looklevat rada. Anna-Karin vaatab tema paksu, edasi-tagasi võnkuvat saba ega suuda naeratust tagasi hoida.

Ta on proovinud loomale nime panna, aga ükski ei sobi. Seejärel taipas ta, et teda ei tasuks üleüldse kuidagi nimetada. Temal ei ole õigust seda nime määrata, nii et tema peas on ta üksnes rebane. Ta mõtleb, kas sama tunne võis sundida Nicolaust oma familiarist kassiks kutsuma.

Ta proovib mõtte Nicolausest peast heita. Juba üle poole aasta on möödas päevast, kui Nicolaus Engelsforsist lahkus, ja temast ei ole kuulda kippu ega kõppu. Ta pole isegi märku andnud, kas ta on elus. Kui ta on.

Rebane peatub äkitselt keset rada ja vaatab teda oma merevaigukarva silmadega. Saba ei liigu.

„Mis on?” küsib Anna-Karin ja vastuseks kõlab kile haugatus.

Ta läheb rebase poole, aga too ei oota. Selle asemel astub loom rajalt kõrvale ja silkab kuusetüvede vahele.

Anna-Karin seisatab ja vaatab talle järele. Kõhkleb.

Paljud on siin kandis metsa ära kadunud ja enamik Engelsforsi elanikest vabatahtlikult rajalt kõrvale ei astu. Anna-Karingi ei astuks, aga rebane tahab, et ta kaasa läheks.

Rebase teadvus tõmbab tema oma ligi ja ta silme eest vilksatab läbi sammal, puutüved tuhisevad mööda, kui ta tempot tõstab.

Ta astub rajalt kõrvale. Hetkeks satub ta segadusse, kui sammal tema jalge all järele annab, selle asemel et õrnalt tema käppasid kanda. Seejärel suundub ta puude vahele.

Rebane haugub kusagil eemal ja Anna-Karin läheb edasi, kuni näeb teda ootamas ühe tormis murdunud puu juures, mille juurepusa ulatub tüdrukule õlgadeni. Loom silmitseb teda pingsalt.

„Kas leidsid midagi?” küsib Anna-Karin.

Samal hetkel tajub ta, kui vaikne siin on. Linnud ei laula. Kõrgel pea kohal ei sahise männiladvad. Ja ta taipab.

Ta kõnnib ümber uppis puujuure ja vaatab ringi. Kuigi ta peaks harjunud olema, kerkib kananahk ihule.

Tüved on halliks tõmbunud. Kuuskede okkad on kuivanud ja muutunud määrdunudpruuniks. Ning lehtpuude raagus okstel ei ole puhkemas pungi. Veel üks surnud koht metsas. Eelmisest suvest saadik on neid aina juurde tulnud.

Rebane haugatab ühe korra ja astub siis edasi. Aeglaselt. Ettevaatlikult.

Anna-Karin järgneb talle.

Õhku on raske hingata. Ainsana on kosta kuiva maapinna nagin taldade all. Tundub, nagu poeksid puud talle lähemale. Otsekui sulguks mets tema ümber.

Muidugi on see vaid ettekujutus. Kõik on paigal.

Liiga paigal.

Ta ehmatab, kui rebane haukuma pistab. Loom peatus millegi juures.

Üks musträstas lamab selili maas. Nokk on pooleldi lahti ja tiivad samblal laiali.

„Vaesekene,” ütleb Anna-Karin.

Ta tahab minema pääseda. Nüüd kohe. Rebane nuhutab ettevaatlikult musti sulgi.

„Tule nüüd,” kutsub Anna-Karin ja vaatab üles.

Maapind on nii kivine, et sammal otsekui lainetaks neile vastu. Ja nüüd näeb ta lindude surnukehi. Kõikidel tiivad laiali, nagu oleksid nad poole lennu pealt taevast alla langenud.

Anna-Karin astub paar sammu. Ta näeb neid igal pool.

Harakad. Varesed. Väikesed linnud.

Ta peatub ühe hiireviu juures, kes lamab selili. See on noor lind, nagu ta tiivaalusest mustrist näeb.

Ta mõtleb, kui kaua võivad linnud olla seal lebanud. Roiskuma ei ole nad hakanud, kehad on täielikult säilinud. Ja kui nii palju laipu on ühes kohas, peaks siin kubisema putukatest.

Rebane jõuab tema kõrvale. „Tule,” sosistab Anna-Karin. „Lähme koju.”

Ta pöörab ringi ja läheb tagasi. Niipea kui ta jala rajale paneb, tunneb ta end turvalisemalt. Mobiil heliseb ja rebane teritab kõrvu. Minoo nimi ekraanil toob kergendust. Kui ta saab Minoole ära rääkida, hakkab kohe parem.

„Üks asi juhtus,” ütleb Minoo kohe, kui Anna-Karin on vastanud.

Anna-Karin neelatab, kui Minoo räägib mustast suitsust. Kuidas see Engelsforsi endasse mattis.

„Ma vist ei julge täna õhtul üksi olla,” ütleb Minoo. „Isa jääb ööseks Fagerstasse. Kas ma sinu juurde tohin tulla?”

Anna-Karin kõhkleb. Minoo on tema juures paar korda käinud ja iga kord läheb Anna-Karin närvi. Ta kujutab umbes ette, milline võib paista nende korter Minoo silmade läbi.

Ja ema on viimastel päevadel tavalisest hullem olnud. Ta pole peaaegu diivanilt tõusnudki, lihtsalt lebab seal ja suitsetab, halab ja vahib telekat, mille heli on liiga valjuks keeratud. Hommikul, kui Anna-Karin tema enesetunde kohta päris, nähvas ta ainult, et lõpeta parem see pärimine, niikuinii sa ei hakkagi aru saama.

„Või siis tule sina siia,” lausub Minoo ja tema häälest on aru saada, et ta mõistab Anna-Karini kõhkluse põhjust.

Anna-Karin ärritub äkki. Mis tal häbeneda? Tema ja ema on ju kaks eri inimest.

„Ei, tule-tule,” ütleb Anna-Karin. „Tule meile. Ma helistan, kui olen natuke koristanud.”

„Seda pole vaja.”

Anna-Karin mõtleb ema tuhatoosidele, pesukorvile vannitoas, mis on nii täis, et ajab üle, tolmutortidele, mis on nii suured, et neid saab näpu vahele võtta.

„On küll,” vastab ta. „Kindlasti on.”

Kui Anna-Karin korteriukse lahti teeb, tuleb Pipar teda nuusutama. Kass on rebaselõhnast alati väga huvitatud.

Ema toa uks on kinni. Anna-Karin seisab pikalt sooja duši all ja proovib läheneva katastroofi tunnet maha uhta. Seejärel läheb ta oma tuppa ning tõmbab jalga kodupüksid ja selga suure T-särgi. Laelamp võbeleb. Elekter on juba pea aasta otsa niimoodi käitunud. Veel üks meeldetuletus maailmalõpu lähenemisest. Ta kustutab tule, et ei peaks seda enam nägema.

Ta läheb kööki ja paneb kuivanud toidujääkidega nõud likku. Siis vaatab ta külmkappi. Ta peab emalt raha küsima, et poes käia. Aga ta kõhkleb. Ta teab, et nad elavad peost suhu. Ja ema ei tee enam isegi nägu, nagu ta tööd otsiks. Anna-Karin ei tea, mis siis saab, kui raha otsa saab. Kas ta peaks sotsiaalosakonda pöörduma? Kas keegi aitab neid?

Ta ei taha rohkem selle peale mõelda. Ta võtab oma mobiili ja helistab vanaisale.

Telefon kutsub ja kutsub, aga keegi ei vasta. Anna-Karin hakkab muretsema. Vanaisa istub sel ajal tavaliselt oma toas. Ta hakkab telefoni kinni vajutama, kui üks naishääl vastab.

„Taisto Niemineni telefon.”

„Tere, mina olen Taisto lapselaps. Kas ta on seal?”

„Ta magab praegu. Ta ei tunne ennast täna eriti hästi.”

Anna-Karin silmitseb nõudepesuvett, mille pinnale on kerkinud rasvakiht.

„Kas… kas olukord on tõsine?” küsib ta.

„Ei ole vast hullu,” ütleb naine. „Ta on lihtsalt väsinud. Helista homme uuesti.”

Anna-Karin lõpetab kõne.

Kirke Kuukiire ennustus kajab tal peas vastu.

Jäta hüvasti, kuni veel saad. Aega on. Kasuta seda.