Читать книгу Võti - Матс Страндберг - Страница 11

Linnéa naaldub vastu Diana kabineti ebamugava diivani seljatuge.

Ta mõtleb, et ei tea, mitu korda on ta Engelsforsi sotsiaalosakonnas istunud. Ja ei tea, mitu korda ta edaspidi veel siin istub.

Tema vastas istub viltkattega toolil Diana. Dianast paremal on psühholoogi-Jakob, vasakul üks priske tädi, kelle nimi on Linnéal juba meelest läinud.

Nad meenutavad Linnéale kolme ahvi. Jakob pole kohtumise jooksul sõnakestki poetanud. Tädi on küsimusi esitanud, ilma et oleks Linnéa vastuseid kuulanud. Ja Diana näib tegevat kõik endast oleneva, et ei peaks Linnéale otsa vaatama.

Seda nimetatakse „võrgustikukohtumiseks” ja see peaks kõlama hästi ja turvaliselt, aga Linnéale meenutab see üksnes kala, kes on võrku kinni jäänud ja rabeleb, leidmata väljapääsu.

„Sinu kaheksateistkümnenda sünnipäevani ei olegi ju enam palju aega jäänud,” ütleb Diana. „Suurim erinevus on siis selles, et sa ei pea enam lasteosakonda tulema.”

Ta vaatab altkulmu Jakobit, kes köhatab.

„Täpselt nii,” ütleb mees. „Siis on tegu juba täiskasvanute psühhiaatriaga. Aga see on sinu vaba valik.”

Kõik kolm silmitsevad Linnéat. Ta ei pea nende mõtteid lugema, et teada, kui väga nad tema suust midagi läbimõeldut ja küpset ootavad.

„Ma tunnen ennast ju palju paremini,” ütleb ta. „Mis puudutab paanikahäireid ja nii.”

Jakob ja Diana noogutavad mõistvalt. Nad usuvad teda.

Ta ei ole neile rääkinud, et Erik Forslund ja Robin Zetterqvist sundisid teda Kanalisillalt alla hüppama. Et ta on pärast seda igal ööl õudusunenägusid näinud. Et paanika tuleb mühinal niipea, kui ta kasvõi näeb kedagi, kes poisse meenutab.

Ta ei kavatse juhtunust Dianale ja Jakobile rääkida. Nad ei usuks teda, või siis usuksid. Küllap nad teeksid politseisse avalduse ja seda ei taha ta mingil juhul.

Helena on surnud, aga tema alibi on alles. Sõna jääks sõna vastu ja pole kahtlustki, kumma sõnu usutaks. Erik ja Robin on kohalikud hokistaarid ja nende perekonnad kuuluvad Engelsforsi haledasse väikelinnaeliiti. Linnéa on poolearuline, kes kannab imelikke rõivaid ja kelle isa on üks linna kuulsamaid joodikuid.

„Väga tore, et sul on parem,” ütleb Diana. „Aga ikkagi võib pisut tuge ära kuluda.”

„Ma mõtlen selle peale,” valetab Linnéa.

Mis mõtet on minna psühholoogi juurde, kui sa pead varjama kõiki oma elu olulisi sündmusi? Näiteks seda, et sind on püütud mõrvata? Või et sa proovid maailma deemonite käest päästa?

„Väga hea,” ütleb Jakob.

„Muidu, nagu öeldud, ei ole sinu jaoks suurt vahet, kuni sa gümnaasiumis käid,” ütleb Diana. „Sa võid korteris edasi elada nagu siiani. Ja mina olen ikka edasi sinu kontaktisik. Kui sa just ise minust loobuda ei taha.”

Ta naeratab, ent Linnéa aimab tema pilgus ebakindlust.

Kui Minoo Dianal sellessamas kabinetis metallimärgiga amuleti kaelast tõmbas, ärkas Diana otsekui unest. Ta oli proovinud saata Linnéat kinnisesse noortehaiglasse ega saanud äkitselt aru, mispärast. Pärast seda oli ta mitu nädalat haiguslehel. „Läbipõlemine” on diagnoos, mida Linnéa on kuulnud Dianat mõtetes endale panevat. Ja ta on tundnud Diana hirmu, kartust selle ees, et võib iga hetk murduda. See tuleb Linnéale igatahes väga tuttav ette.

„Ei, muidugi mitte,” ütleb ta ja Diana näib kergendust tundvat.

„Hea küll,” sõnab ta. „Siis teeme nii. Anette, äkki sa räägiksid natuke, kuidas te töötama hakkate?”

Tädi, kelle nimi tundub olevat Anette, räägib häirivalt aeglaselt, nagu oleks Linnéa eriti pika taipamisega. Lisaks on kogu tema jutt nii ettearvatav, et Linnéa suudab lause lõpu juba paari sõna järel ära aimata. Ta peab huulde hammustama, et mitte katkestama ja täiendama hakata.

Sest ta teab, kuidas asjad käivad. Anette tegeleb nüüd tema majandusliku olukorraga ja tema juures peab Linnéa käima kord kuus ülalpidamistoetust taotlemas. See kõik sujub kenasti. Kuni Linnéa koolis käib ja end hästi üleval peab. Niimoodi toimub see kuni kooli lõpetamiseni.

Pärast seda peab ta omal käel hakkama saama. Või siis ei saa ta hakkama ja peab istuma sellistel koosolekutel kogu ülejäänud elu. Maailm kubiseb sotsiaali lastest, kellest saavad sotsiaali täiskasvanud, kes ei saavuta oma elus iialgi midagi peale selle, et muretsevad endale sotsiaali lapsed.

Täpselt nagu Linnéa vanemad.

Ta proovib end veenda, et ta ei pea nende vigu kordama. Vähemalt on ta kindel, et ta ei taha kunagi lapsi saada. Tal on omaenda elugagi küllalt tegemist.

„Kas sul on meile küsimusi?” küsib Diana lõpetuseks.

Linnéal ei ole ning koosolek on lõppenud. Ta noogutab kolmele ahvile ja kiirustab kabinetist välja.

Engelsforsi tänavatel on ebaharilikult palju inimesi. Paljudel on käes viinapoe klirisevad kilekotid.

Volbriöö. Öö, mil nõiad luudade ja kitsede seljas ringi pidavat ratsutama.

Mis seal imestada, et ma rahutust tunnen, mõtleb Linnéa.

Ta võtab saapasäärest suitsupaki ja heidab pilgu Engelsforsbladeti toimetuse põlenud ruumidele, kui sigareti süütab ja edasi kõnnib. Kui ta jõuab Ingridi poekese juurde, kus ta mõnikord tööl käib, on sigaret juba filtrini otsas.

Laelambid värelevad nõrgalt. Ingrid vaatab oma kohalt leti tagant üles ja naeratab, kui Linnéa sisse astub.

„No tere,” ütleb ta.

Tema valged juuksed on lohakalt krunni keeratud, krunni sisse on pistetud pliiats.

„Ma tulin sellele kleidile järele,” ütleb Linnéa.

Ingrid kaob laoruumi. Linnéa jääb keset poodi seisma, libistab pilgu üle riiulite, mis on täis vanu mänguasju, imelikke klaase ja kruuse, kollektsioneerimis­taldrikuid ja videokassettide virnasid. Linnéale ei tule filmikarpidel ilutsevad nimed tuttavad ette, aga verd pritsivad tähed lubavad inimsööjaid, zombisid, verd ja terrorit. See viib tema mõtted Vanessale, kes võib lõpmatuseni õudusfilme vaadata. Talle meeldivad need isegi siis, kui ta leiab, et need on halvad.

Linnéa tahaks Vanessale helistada. Kutsuda ta õhtuks külla. Vaadata halba õudusfilmi. Istuda tihedasti teineteise kõrval. Võib-olla sama teki all. Linnéa tunneks Vanessa juuste lõhna, tema keha soojust.

Seega tekitab ka inimsööjaterror Linnéas kujutlusi Vanessast. Ja täna on volbriõhtu. Vanessal on tänaseks kindlasti teised plaanid.

„See on päris õudne vana peokleit, aga sina oskad sellest kindlasti midagi ilusat teha,” ütleb Ingrid tagasi tulles.

Tal on süles kuhi musta siidi. Õmblemisest kujuneb arvatavasti õudusunenägu, aga ilus on see tõesti.

Ingrid paneb kleidi kilekotti ja ulatab Linnéale.

„Aitäh,” ütleb Linnéa ja pistab käe kotti, puudutab sõrmedega siledat kangast.

„Ma mõtlesin pärast lõkke äärde minna,” sõnab Ingrid. „Äkki on seal tuttavaidki.”

Ta naeratab ja Linnéa mõtleb, kas Ingrid tunneb end tegelikult üksildaselt. Kui jah, siis kas ta kannatab selle all või see hoopis meeldib talle.

„Head volbrit,” soovib Linnéa.

Ta mõtleb, kas see kõlab niisama puiselt ja ebaloomulikult, kui selle väljaütlemine tundus.

„Sulle ka,” soovib Ingrid ja keerab uksesildil väljapoole SULETUD veel enne, kui uks Linnéa järel kinni on langenud.

Linnéa astub tänavale ja märkab teda.

Isa.

Ja isa nägi ka teda. Ta ei saa end ära peita.

Kui nad viimati kohtusid, vedas isa PE-keskusest mööblit välja. Siis lubas ta, et ei joo enam, et ta peab oma lubadust edaspidi iga päev. Ja kui Linnéa teda silmitseb, ei näe ta märke sellest, et isa oleks oma lubadust murdnud.

Mõnikord inimesed tõepoolest muutuvad.

Nii ütles Kirke kevadisel pööripäeval Kristallkoopas.

Aga mõte sellest, et Ida surm samal õhtul Kirke ettekuulutustesse ei mahtunud, vähendab Linnéa jaoks tema jutu usutavust märkimisväärselt.

„Head volbrit,” ütleb Björn ja peatub. „Kas lähed täna pidusse ka?”

„Ei lähe,” vastab Linnéa. „Mulle pole volbriöö kunagi meeldinud.”

Ta mõtleb sellele, kas isa ülepea mäletabki kõiki neid volbriöid, kui ta end oma topsivendadega pildituks jõi, samal ajal kui Linnéa öö otsa korrakski sõba silmale saamata oma voodi all lamas. Ükskord pissis Linnéa püksi, sest ta ei julgenud WC-sse minna, lebaski seal mitu tundi märgades riietes. Kui köögis lõpuks vaikseks jäi, hiilis ta keldrisse pesukööki, pesi ennast kraanikausis, vahetas riided ja pani pesu masinasse. Siis jäi ta lõpuks magama, pea vastu kuivatuskappi. Ta oli siis üheksane.

„Jah,” ütleb isa. „Aga kuule. Kui sul plaane ei ole… Mul on kodus hakkliha. Teeks hamburgerit.”

„Ma ei ole liha söönud alates sellest, kui ma kaksteist sain,” vastab Linnéa.

„Jah, vabandust, ma ju tean tegelikult. Aga taimetoitlaste omad on ju ka olemas? ICA ei ole veel kinni …”

Tema ilme on nii anuv ja ta proovib seda nii kramplikult varjata, et Linnéal käib südamest tuline jutt läbi. Ja siis saab ta isa peale pahaseks, et too temas selliseid tundeid tekitab.

„Viimati, kui me kohtusime, väitsid sa, et sul ei ole mulle nõudmisi,” ütleb ta. „Ja nüüd kõlab see kõik üpris nõudlikult.”

Isa noogutab. Näib täiesti murtud.

Peaaegu vastupandamatult ahvatlev oleks edasi rääkida. Haavata teda kõikide valusate mälestustega.

Aga ahvatlus ei ole see, mis Linnéale kõige rohkem hirmu nahka ajab, vaid igatsus isa järele. Tunded kisuvad teda eri suundades, kuni pind jalge alt kaob.

Esimene paanikahäire laine matab ta enda alla.

„Ma pean minema,” pomiseb ta ja lahkub, enne kui isa jõuab midagi vastata.