Читать книгу Võti - Матс Страндберг - Страница 19

Ida kuuleb vuliseva vee häält. Ta seisab lagendikul, mida ümbritsevad okaspuud. Taevas särab veripunane kuu, ent valgus on nii kahvatu, et maailm siin all meenutab mustvalget filmi. Surnud rohul sätendab härmatis.

Oks praksatab ja ta ehmub. Seejärel kuuleb ta valju sulpsatust. Puutüvede vahel näeb ta kuuvalguses sädelevat oja. Keegi kahlab läbi vee. Ida märkab kahvatut nägu ja heledaid rõivaid. Matilda. Ta kõnnib puude vahelt lähemale. Ida tunneb tohutut kergendust.

„Matilda!” karjub ta.

Matilda jõuab lagendikule. Tema hele öösärk laperdab märjalt. Silmad vaatavad üksisilmi tühjusse. Ta liigub nagu uneskõndija. Raadio teel juhitav robot.

Ja Ida taipab.

See on Matilda veripunane kuu. See on Engelsfors 17. sajandil.

„Ei,” ütleb ta. „Palun.”

Matilda peatub järsult. Langeb põlvili ja jääb maha kössitama. Üks must lind tuleb lennates ja maandub tema õlal. Kas Matildal oli familiaris?

Männilatvades sahiseb tuul. Ida justkui aimaks sosinaid. Palju hääli, mis moodustavad üheainsa.

Ära karda. Me ei taha sulle halba. Me aitame sind.

Hääl on pehme, heatahtlik. Keel kõlab teisiti, ent see on rootsi keel, ja Ida arvab, et saaks sellest aru ka ilma hiljuti omandatud absoluutse keelekuulmiseta.

Matilda lõdvestub silmanähtavalt ja Ida mõistab, et ta sai kontrolli oma keha üle tagasi. Ta tõmbub kägarasse, võtab linnu sülle, silitab selle sulgi.

Sina oled Väljavalitu, ütlevad hääled, mis on üks ja seesama hääl. Sina pead päästma maailma kurjast, kes tahab tungida meie maailma. Viimane värav on siin Engelsforsis ja sa pead selle sulgema.

„See on võimatu,” sosistab Matilda. „See ei ole mina … Mina ei saa olla Väljavalitu…”

Sa oled märganud, et sinu võimed on muutunud ettearvamatuks. Tugevamaks. Raskemini juhitavaks. Sa oled hirmu tundnud.

„Jah,” sosistab Matilda ja pisarad voolavad mööda ta põski alla. „Olen küll.”

Sul ei ole mõtet oma saatust kahtluse alla seada. Just praegu kaitseb sind vaenlase pilkude eest tugev kaitsemaagia. Aga see ei jää igavesti nii.

„Vaenlane? Deemonid?” sosistab Matilda kohkunult.

Jah. Kui nad võidavad, hukkub maailm leekides.

„Kes teie olete?”

Meie oleme kaitsjad. Me oleme inimkonna käekäigu üle valvanud juba aegade algusest saati. Meie asutasime Nõukogu, ent Nõukogu on meid unustanud. Ja nad on liiga kitsarinnalised, et mõista. Räägi, et sind kutsuti, ent ära räägi midagi meist.

Ida pigistab silmad kinni.

„Ma ei taha siin olla,” ütleb ta. „Ma tahan tagasi. Tagasi tänapäeva.”

Aga mis on tegelikult tänapäev, kui on võimalik niimoodi edasi-tagasi hüpelda? Kas minevik, olevik ja tulevik on tegelikult üks ja seesama? Kas Adriana mitte ei öelnud midagi selle kohta, et aeg on ring? Aga mida paganat see tegelikult tähendab?

Ida avab silmad. Tühjade, valgeks krohvitud seintega tuba, mis näib pulseerivat kolde helklevas kumas. Tuli, mis seal lõõmab, on sinine. Maagiline.

Matilda seisab ühe laua ääres. Tal on seljas lihtne hall kleit ja tema pikad punakasblondid juuksed on valla. Tema ees laual on tinast küünlajalg, milles põleb küünal. Selle kõrval on hõbedane rist. See näeb välja täpselt samasugune nagu Nicolause hõberist. Kas see võibki sama olla? Küllap on. Sest Nicolaus ise seisab eemal, toa väikese akna juures. Tal on seljas must pastorikuub ja kaelas valge krae, mis meenutab pudipõlle. Tema juuksed on pikemad ja tumedamad ning näos on vähem kortse.