Читать книгу Võti - Матс Страндберг - Страница 15

Tundub, nagu oleks keskpäev. Marsil.

Minoo seisab Anna-Karini kõrval kiirabiosakonna tillukeses omastele mõeldud ruumis. Keegi oleks nagu taeva põlema süüdanud. Taamal kerkib pilvedesse tohutu suitsusammas.

Kui Minoo Linnéaga telefonis rääkis, ütles Linnéa, et saekaater põleb. Saekaater, mille omanik on Ida isa.

„Miks me midagi teada ei saa?” küsib Anna-Karin. „Miks nad ei ütle, millega nad tegelevad?”

Hääl on sama väsinud ja tühi kui pilk.

„Küll kõik saab korda,” ütleb Minoo.

See on nii idiootne fraas, mida ütlevad idiootsed inimesed, kui midagi kohutavat juhtub. Ilmselt kuulub ka Minoo nende inimeste sekka.

„Kuidas sa seda tead?” küsib Anna-Karin. „Sa ju ei tea isegi, mis tal viga on.”

„Tähendab… Mia ei ole ju nii vana,” ütleb Minoo.

Anna-Karin ei vasta. Pole mõtet. Minoo juba teab. Ega Mia nii noor ka ei ole. Ta on ahelsuitsetaja ega liiguta end üldse. Elusädet pole ollagi. Kuidas temasugune võidelda suudaks?

„Ma igatsen Nicolause järele,” lausub Anna-Karin vaikselt.

Tema nägu paistab väljast sisse voogavas valguses hõõguvat.

„Mina ka,” ütleb Minoo.

Ta paneb käe Anna-Karini käsivarrele, aga žest tundub tehtud.

„Vanessa ja Linnéa tulevad varsti,” ütleb ta ja võtab käe ära. „Kas tahaksid kohvi?”

Anna-Karin pomiseb midagi, mis võib olla ka jaatav vastus. Minoo läheb kohviautomaadi juurde, mis on pressitud seina ja väikese diivani vahele, ning paneb plasttopsi alusele. Ta kõhkleb. Kas Anna-Karin ütles tõepoolest jah? Kui nii, siis kas ta soovib ka piima kohvi sisse? Minoo ei tihka küsida. Tundub järjekordse idiootsusena hakata praegu piima kohta küsimust esitama.

Ruumi seintel on bordüür ülemeelikute tallekestega, kes kepslevad lopsakas rohus. Talle tundub, nagu piidleksid nad teda süüdistavalt.

Ta pakub huupi ja valib CAFÉ AU LAIT. Automaat ei näita elumärki. Ta proovib teisi nuppe. Ei midagi.

Kõrged kontsad ja rasked tallad lähenevad mööda koridori ning peagi seisavad ukseavas Vanessa ja Linnéa. Vanessa minikleidis ja sätendavate kõrvarõngastega, Linnéa üleni mustas, teksastes ja kapuutsiga pusas. Tema silmad pika tuka all on tugevasti pliiatsiga toonitatud.

Vanessa läheb otseteed akna juurde ja paneb käed Anna-Karinile ümber. Minoo näeb, kuidas Anna-Karini pinges õlad pisut lõdvenevad.

Esimest korda terve õhtu jooksul tuleb Minoole nutt kurku. Aga ta neelab pisarad alla. Ta ei saa nutta, kui Anna-Karin ise ei ole nutnud. Seda ei ole Anna-Karinile praegu tõesti vaja, et keegi teine murduks.

Minoo vajutab uuesti kohvimasina nuppe.

Ma ei oska sellistes olukordades üldse käituda, kostab Minoo peas Linnéa hääl. Ma ei tea, mida ma peaksin talle ütlema.

Mina ka ei tea, mõtleb Minoo. Mitte et see oleks mul suu kinni pannud. Kahjuks. Vist on parem üldse mitte midagi öelda.

Akna juurest kostab nuuksatus. Minoo ja Linnéa vaatavad ühekorraga sinnapoole.

Anna-Karin nutab Vanessa õla najal. Vanessa silitab tal selga. Ja Minoo põlgab end sellepärast, et ta ei suuda olla sama enesestmõistetaval moel füüsilises kontaktis kui Vanessa, isegi mitte siis, kui ta sõbrale see väga ära kuluks.

„Ma lähen proovin kusagilt kohvi hankida,” ütleb Minoo.

„Too mulle ka,” ütleb Linnéa vaikselt.

Koridoris võtab Minoo oma mobiili välja. Ta peab emaga rääkima. Ent igal pool on väljas sildid, mis kujutavad iidvana mobiili, tige punane rist peale tõmmatud. Ta kiirustab koridori lõppu ja avab trepikoja ukse.

Laetuled ei põle, ent kogu trepikoda hõõgub ebamaises kumas. Ta helistab emale. Loodetavasti pole ta valves. Ta soovib, et ema elaks ikka veel Engelsforsis, et ta töötaks haiglas, et ta oleks praegu siin.

„Tere, azizam!”^[1.]

Minoo kuuleb taustal inimeste hääli. Naerupurset, mille suudab kuuldavale tuua üksnes tädi Bahar.

„Ema…” alustab Minoo.

Hetkeks aimab ta juhtunu mastaape. Sõnad jäävad kurku kinni.

„Bacheye aziz,”^[2.] ütleb ema. „Kas juhtus midagi?”

Torust kostab raginat ja ema jutt hakib, nii et Minoo vaevalt kuuleb ta sõnu.

Ta hakkab trepist üles minema.

„Anna-Karini emaga juhtus,” sõnab Minoo.

„Mis Anna-Kariniga on? Ma kuulen väga halvasti.”

Minoo läheb aknale lähemale ja levi paraneb.

„Ta kukkus lihtsalt kokku,” ütleb ta. „Anna-Karini ema.”

„Võta rahulikult,” lausub ema. „Hinga. Siis räägi.”

Minoo märkab, et ta lausa hingeldab, ja sunnib oma hingamise tempo taas normaalseks. Seejärel hakkab ta rabinal rääkima. Kõik tundub tõelisem, kui ta emale ära räägib. Ta näeb vaeva, et mitte lahinal nutma puhkeda.

„Aga mis siis, kui ma tegin midagi valesti,” ütleb ta. „On see võimalik?”

„Minoo…”

Ema hääl kaob raginasse ja Minoo läheb edasi trepist üles, astub esimesel korrusel trepikojast välja.

„Kas sa kuuled mind?” küsib ta torusse, ent ei saa vastust.

Ta kõnnib kiirete sammudega, möödub pimedatest kõrvalkoridoridest ja jõuab väikese pimeda kohvikuni, mille laudadel on kunstlilled.

„Kas sa nüüd kuuled mind?” küsib Minoo.

„Nüüd kuulen,” ütleb ema kergendustundega.

„Mis siis, kui ma tegin midagi valesti, nii et asi läks hullemaks?”

„Olukord oli tõeliselt kriitiline,” sõnab ema ja Minoo kuuleb, et ema lülitas oma arstikäigu sisse. „Sa tegutsesid täpselt nii, nagu peab.”

„Aga mis see võis olla?” küsib Minoo. „Kas sa arvad, et see oli infarkt? Või insult? Mis võib nii kiiresti juhtuda?”

„Väga palju asju… Ma ei saa niimoodi otsustada…”

Minoo telefon jääb tummaks. Ta vaatab ekraani.

ÜHENDUSE VIGA.

Ta küll proovib, ent välja helistada enam ei saa. Ta pistab mobiili kampsunitaskusse. Märkab suletud kohviku juures kohviautomaati.

See masin töötab ja kohvipulbri lõhn muudab olukorra pisutki argisemaks. Minoo hangib sealt neli tassi vedelikku, mis peaks kujutama endast piimaga kohvi, proovib tasse kuidagi käes hoida, ilma et näppe kõrvetaks.

Ta kõnnib aeglaselt ja ettevaatlikult, et kohv maha ei loksuks, mõtleb, kuidas ta nüüd trepikoja ukse uuesti lahti saab.

Minoo teadvustab endale pilkast pimedust väiksemates koridorides, millest ta möödub. Vaikus. Kas siin ei peagi kedagi olema? Kas keegi ei peaks valvama?

Ta komistab ja ajab kohvi oma paremale käele. Vannub. Puhub kuumale vedelikule. Hakkab uuesti astuma.

Siis ta kuuleb seda. Enda taga koridoris. Keegi hingab.

Minoo peatub, tunneb, kuidas kananahk peale tuleb.

Mis siin hirmsat saab olla. Ta viibib avalikus kohas. Lihtsalt veel keegi otsib kohvi. Keegi, kes hingab väga valjusti ja pingutatult. Mis seal imelikku.

Minoo pöörab end ringi.

Esimese asjana näeb ta haiglarõivaid. Valget maakonnavalitsuse logoga särki. Halle dressipükse. Kulub omajagu aega, enne kui ta tulija ära tunneb.

Minoo õudusunenägudes on mees alati selline olnud nagu vanasti.

Kohvitopsid pudenevad tal käest ning lendavad põrandale, sisu pritsib teksapükstele.

Max.

Ta näib olevat terve inimpõlve võrra vanemaks jäänud. Keha on kuivetunud. Õlad längus. Nahk haiglaselt kahvatukollane. Juuksed on maha aetud ja seetõttu näeb nägu veelgi rohkem pealuu moodi välja.

Võimatu, mõtleb Minoo. Ta on üle aasta koomas olnud, pärast seda ei saa lihtsalt niisama üles tõusta ja…

Max astub sammu Minoo poole.

Tüdruk karjatab ja libastub kohviloigus, lööb sabakondi nii tugevasti ära, et hing jääb kinni, täpselt nagu siis, kui ta jää peal kukkus ja Max ta üles aitas.

Laetuled hakkavad värelema.

Minoo.

Minoo vaatab üles. Mehe silmad on mustad nagu süsi. Mustad nagu linnusilmad. Päevavalguslambid klirisevad.

Minoo.

Mehe hääl on Minoo peas. Ta vaatab tüdrukut oma linnusilmadega. Temast hakkab musta suitsu välja voogama.

Sul pole pääsu.

Minoo proovib keskenduda. Proovib omaenda musta suitsu välja lasta. Aga kõik on täpselt nagu tema painajates. Ta on abitu, ta on Maxi vastu abitu.

Max astub veel ühe sammu ja Minoo libistab end tahapoole, proovib püsti tõusta.

PAIGAL!

Minoo keha kangestub. Ta lamab küünarnukkidele toetudes põrandal ja näeb meest lähenemas.

Maxi ümbritseb must suits. See kerkib lae alla välja. Täidab terve koridori tema selja taga. Ja Max naeratab.

Nad on mind taas õnnistanud. Nende jõud tulvab minusse. Varsti saab värava avada. Ma olen tugevam kui iial varem.

„Palun…” saab Minoo üle huulte.

VAIT!

Minoo lõuad lähevad kinni ja huuled surutakse kokku.

Max seisab nüüd otse tema kõrval. Linnusilmad vaatavad teda ainiti, pilgutamata.

Seekord olen mina tugevam kui sina.

Max langeb Minoo kõrvale põlvili. Tema nägu on ainult paarikümne sentimeetri kaugusel. Ta haiseb desinfitseerimisvahendi, mäda ja millegi veel hullema järele.

Ma tapan su nüüd ära, Minoo.

Ning Minoo kuuleb korraldust oma peas, kuuleb, kuidas Max sunnib tema keha hingamist lõpetama. Lihaseid tema rinnakorvi ümber tabab halvatus. Ta proovib sisse hingata, aga midagi ei juhtu.

Max kallutab pea viltu.

Alguses Nad lubasid, et ma saan Alice’i tagasi. Siis lubasid Nad, et ma saan sinu. Aga sa rikkusid kõik ära. Sa eelistasid oma sõpru minule. Sa eelistasid seda mõttetut maailma minule.

Minoole tundub, nagu oleks ta taas vannis, kus Max teda kord uputada püüdis. Kopsud on lõhkemise äärel. Ta proovib keha üles äratada, proovib sundida seda võitlema, aga midagi ei juhtu, miski ei aita.

Max sirutab käe välja ja puudutab tema põske. Jääkülm niiske nahk tema sooja naha vastas. Mustad plekid ilmuvad Minoo silme ette.

Me oleksime võinud koos olla, Minoo. Sina ja mina. Aga sa vedasid mind alt. Sa reetsid mu. Sa väärid surma. Täpselt nagu Alice omal ajal. Aga Nad lubasid, et kui ma aitan Neil värava avada, saan ma tema tagasi. Ja siis on ta täpselt selline, nagu ma soovin.

Max naeratab. Näeb välja nagu kiskja. Ja lõpuks plahvatab Minoos raev.

Kaitsjate jõud purskab temast välja. Tema suits mähib neid mõlemaid endasse. Halvatus annab järele ning ta hingab sügavalt sisse, pea hakkab hapnikust peaaegu ringi käima. Ta lööb mehe käe eemale.

Ei…

Ta näeb nüüd Maxi uut õnnistust, aga sellega on midagi viltu. See on liiga intensiivne, nagu must laperdav tuleleek. Vaist ütleb talle, et ta ei peaks proovimagi seda kustutada, et ta peab mehest nii kaugele hoidma kui võimalik.

Sa ei saa aru! Neil ei ole mingit võimalust võita!

Minoo ajab end jalule, tal käib pea ringi. Ta toetub seina vastu ja liigub selg ees trepikoja poole. Hingata on valus.

Pea kinni. Ära mine.

Maxi korraldused üksnes riivavad teda, ta tõrjub need eemale nagu tüütud putukad. Ta näeb musti leeke Maxi ümber põlemas, kui mees seisab, küünise moodi käed laiali.

Miski pole nii, nagu teie arvate.

Minoo proovib uuesti trepikoja poole liikuda. Näeb, kuidas Maxi keha hakkab vappuma.

Miski pole nii, nagu teie arvate. Miski…

Katkendlik, ebainimlik karjatus kerkib Maxi kõrist ja ta kaardub tahapoole, kisendab üles lakke, samal ajal kui must tuli muudkui kasvab, haarab ta üleni endasse, neelab ta. Ta kukub põrandale, väänleb deemonite maagia käes, mis teda hävitab.

Minoo pöörab ringi ja jookseb viimase jupi läbi koridori, rebib trepikotta viiva ukse lahti.

Ta kuuleb Maxi karjeid oma selja taga, ta kuuleb neid, kui ta trepist alla kiirabiosakonna koridori jookseb. Ta suleb enda järel ukse. Peatub.

Ainsana on kuulda tavalisi haiglahelisid ja tema enda ärevat hingamist.

Pulss peksab oimukohtades, kui ta ooteruumi poole liigub, sabakont on valus. Ta ei tea, kuidas seda teistele seletada, ei tea isegi seda, kuidas seda ise mõista.

Ukselävel ta peatub.

Anna-Karin istub diivanil, Vanessa kallistab teda. Linnéa, kes seisab nende kõrval, tõstab pilgu. Minoo taipab, mis on juhtunud, juba enne, kui Linnéa mõte tema pähe jõuab.

1 Kullake (pärsia k). [ ↵ ]

2 Kallis laps (pärsia k). [ ↵ ]