Читать книгу Võti - Матс Страндберг - Страница 18

Ida vaatab Minood, kes on diivani peal keras, pea vastu põlvi. Linnéa istub tema kõrval ja piidleb teda murelikult, närib erkroosat küünt.

„Hei!” ütleb Ida.

Aga nad ei kuule teda. Loomulikult ei kuule nad teda.

„Kuidas sul on?” küsib Linnéa.

Minoo pomiseb midagi enda ette põlvedesse.

„Mida sa ütlesid?” pärib Linnéa.

Minoo vaatab üles ja vahetab asendit. Tema mustad lokkis juuksed on täiesti elutud. Ta on kahvatu ja äranutetud ja ega näonahkki pole just paremaks läinud võrreldes viimase korraga, kui Ida teda nägi.

„Ma ütlesin, et ma ei tea,” vastab Minoo ja niisutab huuli, millele kuluks hädasti palsamit ära. „Seda kõike on nagu liiga…”

Ta jääb vait.

„Palju?” pärib Linnéa.

Minoo noogutab.

„Tal õnnestus mind peaaegu ära tappa. Jälle.”

„Kellel?” küsib Ida. „Kellest te räägite? Mis hullu nüüd siis juhtunud on?”

Trepilt kostab samme ja tuppa siseneb Vanessa. Ta hoiab käes mobiiltelefoni. Ka tema on nutnud.

„Ta magab nüüd,” ütleb ta. „Ma ütlesin, et ta hüüaks või saadaks sõnumi, kui midagi on.”

„Kas sa räägid Anna-Karinist?” küsib Ida. „Mis siin õieti toimus?”

Vanessa istub tugitooli ja paneb mobiili diivanilauale. Kõik kolm istuvad kaua vaikides.

Ida läheb Vanessa juurde. Ta teab, mis edasi saab, juba enne, kui ta proovib tema õlga puudutada. Käsi libiseb otse läbi Vanessa ja tugitooli.

Mitte päris surnud mitte päris surnud mitte päris surnud.

„Kas sa isale oled Anna-Karinist rääkinud?” küsib Vanessa.

„Ta tahtis koju tulla, aga ma ütlesin, et meil oleks parem praegu omaette olla,” ütleb Minoo. „Ja tal on ju selle tulekahju kajastamisega õudselt tegemist.” Ta niisutab taas huuli. „Ta oli just kuulnud surnukehast, mille politsei haiglast leidis.”

„Nii et ta on tõepoolest surnud,” ütleb Vanessa kergendusega hääles.

Kes iganes nüüd surnud on, Vanessa lemmik ta igatahes ei olnud.

„Politsei arvas, et ta ärkas koomast, ajas end üles ja sai pingutusest infarkti,” sõnab Minoo.

Nad räägivad Maxist.

„Ta ütles, et miski pole nii, nagu me arvame,” ütleb Minoo.

„Max ütles seda?” küsib Linnéa.

Minoo noogutab. Külm jutt käib Idast läbi.

„Tema ja deemonid tahtsid sind kindlasti ainult segadusse ajada,” lausub Vanessa. „Ma ei usu, et see midagi tähendas.”

Aga midagi see tähendas. Ida on selles kindel. Ta on selles kindel, sest ta teab juba nii palju asju, mida teised ei tea, asju, mida kaitsjad ei ole neile rääkinud. Nagu see, et Väljavalitud kujutavad endast võtit, ja et Võti ei ole terviklik.

Ida peab seda neile rääkima.

Võib-olla paneks elektrilöök neid märkama. Ta proovib oma võlujõudu sisse lülitada. Aga midagi ei juhtu. Ta on niisama mittemaagiline kui siis, kui nad üksteise kehades olid. Mittemaagiline ja üle mõistuse masendunud.

„Halloo!” karjub ta.

„Mis temaga õieti juhtus?” küsib Vanessa. „Miks ta ära suri?”

„Te peate mind kuulma!” hüüab Ida. „No kurat, keskenduge natuke!”

Ta proovib lauda jalaga lüüa. Aga jalg libiseb lauast üksnes läbi ja ta kaotab peaaegu tasakaalu.

„Ma täpselt ei tea,” ütleb Minoo. „Aga deemonid oleksid tema sisse nagu liiga palju võlujõudu pumbanud. Tema keha ei pidanud vastu.”

Ida hakkab edasi-tagasi üle põranda käima. Kuidas ta saab seda oma jalge all tunda, kui ta ei saa midagi puudutada?

„Mis pagan nüüd toimub?” karjub ta.

„Mida kaitsjad ütlevad?” küsib Linnéa.

„„Mustrite raamat” keeldub minuga rääkimast,” ütleb Minoo.

Järgmisel hetkel näeb Ida silmanurgast, kuidas hallus hakkab maad võtma.

„Ei!” hüüab ta, aga elutuba on juba kadunud.

Ida tahaks täiesti kõrist karjuda, aga ei söanda.

Ta pistab jooksu. Ja seekord ei võtagi kaua aega, kuni ta märkab eemal sinakat valgust.

Kontor, laes päevavalguslambid.

Minoo ja Anna-Karin istuvad diivanil ning nende kõrval toolil istub Minoo isa. Üks blondeeritud poisipeaga noor naine, väike sätendav kivike ninasõõrmel, sirvib laua taga pabereid. Minoo ja tema isa silmitsevad teda pingsalt. Anna-Karin vahib oma käsi.

„Halloo?” ütleb Ida, kuigi ta teab, et see on mõttetu.

„Ma saan aru, et su olukord on praegu väga raske,” ütleb naisterahvas sõbralikult.

Ühe imelise hetke usub Ida, et sõnad olid temale mõeldud.

„Sul ei ole kunagi olnud kontakti oma isaga,” sõnab naine ja vaatab Anna-Karinile otsa. „Vastab see tõele?”

„Ma ei tea isegi, kas ta on elus,” vastab Anna-Karin vaevukuuldavalt.

„Ma saan aru,” lausub blondiin. „Sinu vanaisa elab vanadekodus. On ju nii?”

Anna-Karin noogutab.

„Ja õdesid-vendi su emal ei ole. Kas sul on mõne muu sugulasega kontakti?”

„Ei ole.”

Jääkülm käsi pitsitab Ida südant. Nüüd ta taipab. Anna-Karini ema suri ära. Küllap sellepärast ei olnudki Anna-Karinit kohal, kui teised Maxist rääkisid.

„Sa ei ole veel kaheksateist täis,” ütleb naine, kes on ilmselt mingisugune sotsiaaltöötaja. „Nii et me peame perekond Falk Karimi kohta aruande koostama, enne kui saame heaks kiita, et sa nende juurde elama lähed.”

„On see tõesti hädavajalik?” küsib Minoo isa. „Loomulikult te tahate täpselt eeskirju järgida, aga ta saab ju juba paari kuu pärast täisealiseks.”

„See on puhas formaalsus,” ütleb sotsiaaltöötaja. „Ja Anna-Karin võib selle aja jooksul teie juures elada.”

Minood ja tema isa näib valdavat kergendus. Anna-Karin toob kuuldavale vaikse ohke, see võiks tähistada tänu.

„Sinu emal ei olnud elukindlustust,” teatab sotsiaaltöötaja. „Aga temast jäi maha pisut vara. Seni kuni sul on rahalisi vahendeid, ei saa me ülalpidamistoetust pakkuda. Aga perekond Falk Karimi saab omavalitsusest hüvitist, kuni sa gümnaasiumis käid.”

„Me hoolitseme tema eest,” ütleb Minoo isa ja patsutab kohmetult Anna-Karini õlga.

Hall kardin sulgub Ida ümber igast suunast ja ta on taas üksi paksus udus.

Ent ta ei ole üksi.

Nähtamatu on kusagil lähedal.

Ida jookseb umbropsu mingis suunas. Edasi, edasi, jalg jala ette.

Ta kuuleb selja taga karjatust. Või kas see oli ikka karjatus? Kujutas ta seda ette? Ta ei kavatse seisma jääda ja asja lähemalt uurida.

Ja äkitselt on valgus platsis. Seekord soe roosa kuma. Ta kuuleb lainete loksumist ja paaniflööti, tunneb viiruki ja sigarettide lõhna. Keegi köhib ja selitab kurku, nagu sooviks sealt välja saada limaklompi. See on maailma ilgeim heli ja Ida jookseb otse selle poole.

Ja siis seisab ta Kristallkoopas. Ta vaatab ringi, aga piiriala on kadunud, nähtamatu samuti.

Kirke Kuukiir istub leti taga järil, käed rinnal vaheliti. Ta vahib tigedalt Vanessat, kes on kummargil leti kohal, jalas nii lühikesed teksapüksid, et istmiku alumine osa on paljas.

„Mida sa õieti tahad?” nähvab Kirke.

„Ma tahan teada, miks sa teda ei hoiatanud,” ütleb Vanessa.

Ida astub lähemale. Nad räägivad vist temast.

„Ma ju hoiatasin,” lausub Kirke. „Ma ütlesin, et ta kasutaks ära seda aega, mis veel on järele jäänud.”

„Aga sa ei öelnud, et tema ema ära sureb. Ta mõtles, et sa pead silmas tema vanaisa.”

Mitte et Idal ei oleks Anna-Karinist kahju, aga ta tahaks nii väga, et nad võiksid mõnikord ka temast rääkida. Kas keegi ei mõtle enam tema peale? Kas keegi ei tunne temast karvavõrdki puudust?

„Palun alandlikult vabandust, auline preili,” ütleb Kirke.

Ta süütab sigareti ja paneb tulemasina kolksuga lauale. Odavad hõbedased käevõrud kõlisevad.

„Mis neist sinu kuramuse ennustustest tolku on, kui sa räägid ainult poolt tõde! Või hoopis valet! Nagu see, mis sa Ida kohta ütlesid!” lausub Vanessa.

„Täpselt!” kinnitab Ida.

Kirke võpatab ja vaatab poekeses ringi. Tema pilk liigub edasi-tagasi üle riiuli, mille ees seisab Ida.

„Kas sa näed mind?” küsib Ida.

Äkitselt tunneb ta selle ilge eide vastu armastust. Astub paar sammu letile lähemale.

„Kas sa kuuled mind?”’

Kirke pöördub taas Vanessa poole.

„Üks asi tee endale selgeks,” ütleb ta. „Ma nägin, mida ma nägin. Aga alati ei anta mulle tervet sisukorda. Mõnikord on ainult sähvatused ja neid tuleb kuidagiviisi tõlgendada.”

Aasta, mis sind ees ootab, on pime ja pilkane. Aga sa saad selle, mis on sulle lubatud. Nii et rühmamine tasub end ära.

Suhteliselt mõttetu ennustus inimesele, kes sureb samal õhtul.

„Kas sinu võimel on siis üldse mingit mõtet?” pärib Vanessa ja Idal tekib tahtmine plaksutada.

„Minu võimed maksavad sulle palka,” ütleb Kirke. „Nii et sa kas hakkad tööle või lased varvast. Igaveseks. Ja järgmine kord pühi suu ektost puhtaks.”

Uksekell tiliseb ja Ida pöörab ringi. Leffe, kioskipidaja. Ta lõhnab piibutubaka ja habemeajamisvee järele ning näib, nagu oleks ta proovinud paremad rõivad selga panna.

„Tere tulemast!” ütleb Kirke ja manab näole oma kõige lipitsevama naeratuse.

Leffe näib kohmetu ja pomiseb midagi omale nina alla, kui Kirke tõuseb ja läheb punase sametkardina juurde, lükkab selle kõrvale ja riputab välja sildi ENNUSTAMINE KÄIB.

„Oota!” hõikab Ida. Kui üldse keegi teda kuuleb, siis just see ennustajaeit. „Oota mind!”

Ida jookseb Leffe järel kardina poole. Aga teisel pool on üksnes piiriala. Ja kui ta ringi pöörab, on Kristallkoobas kadunud.

Ta pistab uuesti jooksu. Ainsana on kuulda tema enda hingetõmbeid. Ta otsib pilguga uut valgust ja leiab selle peaaegu kohe. See on vaid õrnalt heledam kui muu hallus. Ta jookseb selle sisse, jookseb, kuni tunneb kruusa jalgade all.

Kivimurru pargi lava kerkib udust esile. Anna-Karin ja Minoo istuvad laval. Linnéa ja Vanessa seisavad vastamisi keset tantsuplatsi ja hoiavad käest kinni. Nende vahel maas on plastmassist veepudel.

Ida vaatab lähemale liikudes ringi. Puud on lehte läinud ja musträstad laulavad nagu pöörased. Kevad on käes. Ta läheb üles lavale.

Minoo sõrmitseb äraolevalt hõberisti, mis lebab tema kõrval laval. Rist, mis teeb nad vaenlastele märkamatuks. Pagana praktiline oleks, kui Ida oleks saanud selle piirialale kaasa võtta.

„Hea küll,” ütleb Minoo ning vaatab Vanessa ja Linnéa poole. „Katsetage.”

Vanessa ja Linnéa noogutavad. Ida näeb, kuidas nad tugevamini teineteise kätest kinni võtavad. Plastmasspudel hakkab edasi-tagasi kõikuma. Õrn tuulehoog käib üle lava ja Vanessa värskelt blondeeritud juuksed lehvivad.

Ja äkitselt hakkab vesi ülespoole voolama. Juga keerleb spiraalina, kuni pudel tühjaks saab.

„Kurat,” ütleb Vanessa. „Ma rohkem ei suutnud.”

„Aga te saite hakkama,” lausub Minoo vaimustunult.

Ainus, kes ei naerata, on Anna-Karin. Ta lihtsalt istub. Ja kui Ida teda vaatab, tuleb udu tagasi, neelates ülejäänud Väljavalitud. Ida astub paar sammu nende poole. Aga ta teab juba, et on liiga hilja. Ta on tagasi piirialal.

Seekord ei pea ta isegi otsima. Valgus on otse tema ees. Ta astub sammu, asfalt vilksatab hõljuva uduloori alt. Veel üks samm ja õhk lööb selgeks.

Tema ees on suure ehitise söestunud karkass. See oleks nagu tuttav ja samas ka mitte. Seejärel märkab ta sepistatud silti. Ainult mõned tähed on näha, aga ta suudab välja lugeda iseenda perekonnanime, mis on kirjutatud tuttavlike kaldus tähtedega.

Saekaater.

Isa saekaater.

Isa.

Ida ei taha tema peale mõelda. Ei taha mõelda sellele, et ta võis tulekahju ajal siin olla.

Ta kuuleb Vanessa häält ja pöörab ringi. Vanessa ja Linnéa kõnnivad lähemale, peatuvad Idast mõne meetri kaugusel.

„Siin ei näe meid keegi,” ütleb Vanessa.

Ta võtab Linnéal käest kinni ja Idale tundub, et nad hakkavad uuesti võluma, aga tegelikult nad hoopis suudlevad.

„Mida te teete?” küsib Ida. „Mis siin toimub?”

Nad jätkavad teineteise hellitamist. Vanessa käed poevad Linnéa teksaste tagataskusse.

„Vabandust, aga kui kaua see värk teil kestnud on?” küsib Ida ja hääl kerkib falsetini. „Kas kõik teadsid peale minu?”

Linnéa katkestab äkitselt suudluse, astub sammu tahapoole.

„Mis on?” küsib Vanessa.

„Ei midagi. Ma pean koju minema. Ma pean homseks ühe koduse ülesande ära tegema.”

Vanessa näib segadusse sattuvat. Ja Ida mõistab teda. Linnéa käitub veelgi friigimalt kui tavaliselt.

„Ahah,” ütleb Vanessa.

Tekib ebamugav vaikus.

„Millal me siis teistele räägime?” küsib Vanessa lõpuks.

„Mida siin rääkida on?”

Vanessa vahib talle otsa.

„Tähendab, ma ei mõelnud nii,” sõnab Linnéa kärmelt. „Ma lihtsalt… Me ei tea ju tegelikult… mis see õieti on. Nii et äkki peaks pisut ootama. Pealegi on praegu nii palju muud…”

„Okei,” ütleb Vanessa, kuigi on ilmselge, et üldse pole okei.

Linnéa sirutab end taas tema poole. Nad suudlevad veel korra. Ja Ida mõtted liiguvad vägisi Gustafile, nende ainsale suudlusele.

„Mustrite raamat” meelitas teda suudlusega. Mis pidi olema ilus autasu selle eest, et ta allub kaitsjate korraldustele. Aga nad pidid ju teadma, et see ei olnud suudlus, et G üritas suust suhu hingamisega tema elu päästa.

Küllap kaitsjad nägid, et ta sureb.

Aga võib-olla on nad nagu Kirke, mõtleb Ida. Äkki nad ei näe kogu tõde, või tõlgendavad nähtut valesti.

Ta vaatab järele Vanessale ja Linnéale, kes on hakanud keskuse poole kõndima.

„Aga kaitsjad jätsid nii palju rääkimata,” ütleb Ida valjusti iseendale. „Miks nad meie eest asju varjavad? Ma ei saa aru…”

Ta vaatab taas mahapõlenud saekaatrit. Tuul vilistab õõnsalt ahervaremes.

Isa.

Vast ta ikka ei olnud siin, kui see maha põles? mõtleb Ida. Vast ta ikka ei olnud… ta ei ole ju ometi…

Hallid kardinad sulguvad ta ümber. Ta pistab jooksu, otsib pilguga igalt poolt, kuni tardub äkki paigale. Ere punane kuma otse tema jalge ees. Punane nagu foorituli. Punane nagu stopp. Muud valgust pole näha.

Ta pigistab silmad kinni ja hüppab.

Kui ta silmad avab, näeb ta seda taevas.

Veripunast kuud.