Читать книгу Võti - Матс Страндберг - Страница 12

Vanessa vahib leeke, mis noolivad oksaraagusid, tüvesid, lauajuppe, üht vana voodipõhja ja muud risu, mis on Olssoni künkale kokku tassitud. Tuli praksub ja mühiseb musta taeva taustal.

Tali lahkund mägedelt ja lumehanged suland veeks.

Koori dirigent vehib rütmiliselt kätega väikese kamba kuivetunud vanameeste ees, kes on samuti siia üles veetud. Neil on peas tudengimütsid ja seljas erinevas lagunemisastmes ülikonnad. Üks vanameestest läks just äsja Vanessast mööda ja haises nii vängelt alkoholi järele, et ta peaks tule lähedusse sattudes küll plahvatama.

Tuulepuhang keerab suitsu kogunenud rahvamassi peale. Vanessale kerkivad pisarad silma.

Ta haiseb suitsu järele, kui ta Linnéa juurde läheb.

Ta haiseb, kui ta Linnéa juurde läheb ja ütleb… et ta on mõelnud… et ta on aru saanud… et ta…

Vanessa vannub endamisi. Lõkkehais on tema kõige väiksem probleem.

Jah, ma tulen! Viige tervist, rõõmsad tuuled, aasadele, lindudele.

Väikevend Melvin hoiab Vanessal kõvasti käest kinni. Ta laulab kaasa, oskamata sõnu ega viisi. Ema naeratab Vanessale. Kogu tee siia on ta muudkui seletanud, kui hea meel tal on, et Vanessa kaasa tuli.

Vanessa ei ole siin käinud ühelgi volbriööl pärast seda, kui ta kaksteist sai. Aasta hiljem oli ta koos Michelle’i ja Evelinaga esimest korda purjus. Ja pärast seda on olnud märksa ahvatlevam veeta volbriöö koos nendega. Vanessa saab Evelinaga ka täna õhtul ühel peol kokku, aga ta ei kavatse kauaks jääda.

Täna õhtul teeb ta seda. Ta ütleb Linnéale, et ta on… et ta…

Kuldnokk laulab kaunilt männisalus, merelinnud peavad pidu lahtedel.

Vanamehed jäävad vait ja naudivad rahuoleval ilmel aplausi.

Melvin huilgab vaimustusest, kui üks põlev oks sädemeid pildudes lõkkest alla kukub. Ta proovib Vanessat endaga lõkkele lähemale tirida ja Vanessa kükitab, pannes käe ümber venna.

„Ei, kullake,” ütleb ta.

„Põleb!” hüüab Melvin. „Ma tahan, et rohkem põleks!”

Vanessal käib peast läbi mõte, kas ta peaks oma väikevenna püromaanikalduvuste pärast muretsema.

„Millal sa peole lähed?” küsib ema.

„Varsti,” vastab Vanessa ja tunneb sügaval kõhusopis ärevat värelust.

Melvin krutib ennast tema käe otsas ja ta kõigub korraks, kontsad vajuvad läbi muru maasse.

Ta vaatab leekidesse ja talle meenub Matilda. Väljavalitu, kes elas 17. sajandil. Nicolause tütar. See, kes tuleriidal hukati. Elusalt. Vanessa seisab tulest mitme meetri kaugusel ja juba siin paneb kuumus näo kipitama. Ta tõmbab Melvini endale lähemale ja suudleb poisi pehmeid tumedaid juukseid. Ta ei taha Matildast mõelda.

„Ma pean nüüd minema,” ütleb ta Melvinile ja poiss noogutab eemalolevalt, pilk leekidel.

Vanessa tõuseb püsti ja annab Melvini käe ema pihku.

„Kelle juures see pidu on?” küsib ema.

„Sa ei tunne teda.”

Ega Vanessa ka ei tunne, ta ei tea isegi selle poisi nime. Teab ainult, et see on üks Minoo ja Anna-Karini klassi tuupuritest.

Ta käib peolt ainult korraks läbi ja läheb siis Linnéa juurde. Ütleb välja selle, mida ta ei ole suutnud mitu nädalat sõnastada. Kui ta on proovinud sõnu välja öelda, siis on ta avastanud, et neid pole olemaski.

Sina peaksid varsti üles ärkama, kallike.

Seda ütles talle Kirke.

Vanessa on nüüd ärkvel ja tal on surmahirm.

Ta ei ole kunagi säärases olukorras olnud. Kui ta on olnud kellestki huvitatud, siis on tegu olnud lõbusa mänguga. Pole olnud õudne, vaid ainult põnev, sest tal ei ole kunagi olnud midagi kaotada. Isegi Willega mitte. Ta oli näinud Willet pidudel, talle silma heitnud, aga armus ta alles siis, kui neist paar sai.

Linnéaga on kõik teistmoodi. Nad on sõbrad ja saatuse poolt kokku seotud. Kui Vanessa täna öösel end lolliks teeb, on kõik nässus.

Aga ta peab midagi ütlema. Ta peab teda saama, kas on mingitki lootust. Või kas tuleks otsida piisavalt sügav auk, kuhu saaks pikali heita ja ära surra. Sest täpselt selline tunne ongi. Kas nii või naa.

Linnéa.

Juba nimi üksi paneb liblikad kõhus lendama.

Linnéa mustad silmad, tema mustad juuksed. Tema käed, tema huuled. Tema paljas ihu, kui ta Jontega diivanil ameles ja kui Vanessa ei saanud kuidagi oma pilku neilt lahti ega mõistnud, miks.

„Nägemist,” ütleb Vanessa.

„Toredat pidu,” soovib ema. „Aga mitte liiga toredat.”

Häältekõmin kostab helesinisest puumajast õue. Muusika tümpsub tänavale ja Vanessa tunneb iga löögiga üha selgemalt, kuidas ta ei taha sinna peole minna. Aga ta kohendab oma huulevärvi. Sätib juuksenõela. Ta on Evelinale lubanud, ja ta on lubanud iseendale ühe dringi.

Jube hale ikka. Linnéa ei joo enam üldse. Temal ei oleks seda säärase asja väljaütlemiseks vaja. Ta lihtsalt ütleks ja kõik.

Nii et kui Linnéa minu vastu midagi tunneks, oleks ta ju seda juba öelnud? mõtleb Vanessa.

Ta avab välisukse, ronib esikus üle kingade ja jopede mere, vaarub korraks, kui tema üks konts tohutu suure ketsi sisse satub. Ta pressib end poolt esikut enda alla võtvast poistekambast läbi. Keegi vilistab tunnustavalt. Elutoa ukseavas seisab üks Minoo ja Anna-Karini klassi tüdruk ja nõksutab ennast muusika taktis vastu uksepiita. Vanessa vaatab, et ta möödudes talle ette ei jääks.

Elutoas on nii soe, et aknad on udused. Tuba on täis tantsivaid inimesi. Üks poiss lamab sirakil trepi peal, kustunud sigaret suunurgas. Üks tüdruk tuleb jooksuga trepist alla ja komistab poisi väljasirutatud käe otsa, kaotab tasakaalu ja kukub üle viimaste astmete, tõmmates oma lennuga kaasa ka nõksutava tüdruku. Kõik ümberringi hakkavad naerma ja plaksutama. Tüdrukud ise naeravad veel kõige valjemini.

Pealtnäha täiesti tavaline pidu. Aga tundub, nagu väljuks see varsti kontrolli alt, ja mitte heas mõttes. Terve maja on nagu kiirkeedupott.

Enamik siinolijaist viibisid ka kevadpeol. Nad ei mäleta muud peale selle, et nad ärkasid võimlas otsekui unest. Helena ja Krister Malmgren lebasid surnult maas. Ja Ida suri õige pea.

Nad ei mäleta, kuidas nad kõik samas rütmis hingasid, otsekui üks ja sama olend. Nad on unustanud ringid, mis ilmusid seintele ja põrandale, välgud, mis sähvisid läbi õhu.

Aga nad teavad, et miski oli valesti. Ja nad on väsinud sellele mõtlemast, väsinud kartmast. Kollektiivne masendus tuleb kuhugi kanaliseerida.

Tuled värelevad ja muusika vakatab. Silmapilguks tekib segadus. Üks roosa kauboikaabuga tüdruk jookseb kohale ja lülitab võimendi taas tööle.

Vanessa laseb pilgul üle ruumi libiseda. Evelinat ta ei näe, aga Michelle istub ühe aknalaua all ja aeleb Mehmetiga. Mingi toalille ogalised lehed jäävad ta juustesse kinni ja lillepott kõigub ohtlikult.

Kui Michelle Vanessat märkab, tõmbub ta Mehmetist eemale ja lehvitab rõõmsalt. Tema ja Mehmeti huulte vahel kõlgub peenike ilanire. See katkeb, kui Michelle hõikab midagi, mida valju muusika tõttu üldse kuulda ei ole. Vanessa lehvitab vastuseks.

Ta võtab suuna köögiuksele ja trügib läbi inimsumma edasi. Ta satub mingite poiste selja taha, kes hoiavad üksteisel selja tagant kinni ja tantsivad isevärki kasakatantsu, ise jube õnnelikud. Ühel neist on udused prillid ees ja mustad juuksed kuklal läbimärjad. Ta proovib neist mööda pääseda, aga lööb ainult põlve ära vastu madalat diivanilauda, mida ta ei näinud.

Kevin Månsson istub pehmel mustal nahkdiivanil, pudel punast veini ees. Endiselt on imelik näha teda ilma kollase särgita, mida ta kandis iga päev, kuni koolis PE ülemvõim kestis. Ta mängib mobiiliga mingit mängu ja vajutab ekraanile nii tugevasti, nagu tahaks seda purustada.

Vanessa müksab kasakakutte täiest jõust, nii et need lasevad üksteisest lahti.

„Vanessa! Tore sind näha!” hõikab prillidega poiss, kui Vanessa neist mööda läheb.

„Kujutad sa ette, et Vanessa Dahl on sinu juures!” ütleb üks teistest poistest elevusega.

Lõpuks jõuab Vanessa kööki. Siin on Gustaf Åhlander paari teise spordiklubi kutiga. Evelina nõjatub kraanikausile. Poisil, kellega ta räägib, on punane särk, kiilaks aetud pea ja kuklale tätoveeritud kotkas. Leo. Evelina on temast rääkinud juba sellest saadik, kui nad Örebros mingil peol kokku said. Vanessa näeb Evelina näost, et nad seksisid, enne kui siia tulid. Ja et see oli hea.

„Nessa! Lõpuks ometi!” karjatab Evelina ja lööb käed Vanessale ümber, kui too temani jõuab. „Sa lõhnad nagu grillvorst!”

Vanessa võtab plasttopsi, mille Evelina talle ulatab, joob lonksu ja tunneb kokakoolas alkoholi maitset. Sellisest joogist piisab täiesti. Veel üks samasugune oleks juba liig. Ta ei saa täis peaga Linnéa juurde minna.

„Tore sind lõpuks näha,” ütleb Leo. „Evelina muudkui räägib sinust.”

„Ta räägib päris palju sinust ka,” vastab Vanessa ja võtab sõõmu.

Evelina vaatab teda ootusärevalt, ja ta proovib leida midagi, mida Leole öelda. Pea on täiesti tühi.

„Kuidas Örebros siis on ka?” saab ta lõpuks üle huulte.

„Just praegu meeldib mulle Engelsforsis rohkem,” vastab poiss ja vaatab tähendusrikkalt Evelinat, kes itsitab.

„Kas ta pole nunnu?” sosistab Evelina Vanessale natuke liiga valjusti.

„On küll,” sosistab Vanessa vastu. „Hea töö.”

Evelina itsitab uuesti ja tõstab tervituseks klaasi.

Leo hakkab rääkima autost, mille ta kavatseb nädalavahetusel Rättvikist osta. Siis räägib ta autodest, mis tal varem on olnud, ja autodest, mida ta on tahtnud.

Vanessa ei suuda kuidagi huvi üles näidata. Ainsana suudab ta mõelda sellele, mida Linnéale öelda. Leo teeb mingi nalja ja ta naerab kaasa, kuigi ei kuulnudki õieti. Ta tunneb ennast halva sõbrana. Aga ega suurt vahet ei ole. Evelina vaatab Leod, nagu annaks too talle just siin ja praegu vastused elu kõikidele mõistatustele.

Vanessa rüüpab oma jooki ja võtab telefoni välja, avab sõnumi, mille ta teel siia sisse toksis.

PEOL. BORING. KAS VÕIN TULLA?

Ta vajutab SAADA ja võtab märksa suurema sõõmu. Ta tahaks nii väga rohkem juua. Närve rahustada.

Evelina tõukab teda.

„Mis sa arvad? Ausalt?”

Vanessa tõstab pilgu ja näeb, et Leo on teel külmkapi poole.

„Jube armas.”

„Sa ju peaaegu ei vaadanudki teda! Kellele sa sõnumeid saadad?” Evelina kergitab kulmu. „Kas Willele?”

„Ei.”

Vanessa mõtleb, mida Evelina küll ütleks, kui teada saaks, et sõnum läks Wille endisele tüdrukule, Linnéa Wallinile. Mobiil vibreerib ja ta tühjendab klaasi, enne kui sõnumi avab.

MUIDUGI.

Ainult üks sõna. Aga sellest piisab. Vanessa ei suuda äkitselt enam hetkekski kauemaks jääda. Ta paneb klaasi kraanikapile.

„Ma pean ära minema,” ütleb ta.

„Kas midagi on juhtunud?” küsib Evelina.

„Ei. Ema on natuke külmetunud ja ma pean Melvinit hoidma,” ütleb Vanessa ja suudleb Evelinalt tõtakalt põsele. „Ma helistan homme.”

Ta trügib elutuppa. Nüüd on jahedam. Aknad on lahti. Kasakad on pluusid seljast heitnud ja kõõluvad paljaste ülakehadega akna peal. Ogaliste lehtedega taim on oma saatusele alistunud ja vedeleb veiniplekilisel laudpõrandal. Michelle ja Mehmet aelevad nüüd teises kohas.

Vanessa peatub poolelt sammult, kui märkab, kes esikuuksele ilmuvad.

Erik ja Robin. Julia Eriku kaenlas ja Felicia Robini kaenlas.

Ida kunagine kamp.

Erik laseb pilgul üle ruumi libiseda. Ta märkab Vanessat ja Vanessa püüab tema pilgu kinni, soovib, et tal oleks Linnéa võime saata mõtteid teiste pähe.

Ma tean, mida sa tegid, mõtleb ta. Ja sa maksad selle eest.

Plasttops tabab Eriku kõrval uksepiita. Punast veini pritsib tema näole ja valgele T-särgile. Julia kisendab läbilõikavalt üle muusika tümpsumise.

Ja Vanessa teab, et nüüd see algab. Täielik kaos. See, millest hakkab rääkima kogu kool.

„Kes kurat see oli?” möirgab Erik ja tema kael lahvatab punaselapiliseks.

Keegi lülitab muusika välja. Kõik on vait. Sirakil kutt trepil ajab end istukile ja vaatab segaduses ringi.

„Kes sa iganes oled, igatahes oled sa täiesti haige!” karjub Julia ja surub end Eriku ligi.

Mõned vaatavad uudishimulikult trepi pealt alla. Gustaf saabub köögist, teised jalgpallikutid tihedalt kannul. Vanessa näeb Leod, kes küünitab kaela. Ta mõtleb, et ei tea, kaua küll talle Engelsforsis meeldib.

„Mina viskasin,” ütleb Kevin ja ronib diivanilaua peale.

Erik näib nüüd rohkem ärritunud kui vihane.

„Kevin, mida kuradit…”

Kevin kõigub korraks ja võtab veinipudelist lonksu.

„Kuradi joodik,” ütleb Robin ja irvitab.

Felicia kihistab närviliselt.

„Kuulake mind,” teatab Kevin. „Teie kõik… kuulake mind. Kas kellelgi pole meeles, mis juhtus? Kas kellelgi pole meeles?”

„Lõpeta ära,” ütleb Julia. „Sa oled täis.”

„Ei!” karjub Kevin. „Või jah. Ma olen täis. Aga ma tean, et PE peol juhtus midagi. Kurat, see ei saa olla mingi elektriõnnetus, nagu nad ütlesid! Miks keegi midagi ei mäleta? Keegi peab ometi mäletama. Te kõik olite ju seal!”

Vanessa piidleb enda ümber. Ta näeb mõnel näol murelikku välgatust.

Kas nad mäletavad? Kas nad kusagil sügaval sisimas taipavad, millest Kevin räägib?

„Ma ju tean, et Ida… Ida tegi midagi,” ütleb Kevin. „Aga ma ei mäleta…”

„Lõpeta ära nüüd,” katkestab Erik. „See, mis Idaga juhtus, oli juba piisavalt kurb, ilma et…”

„Pea lõuad!” karjub Kevin nii valjusti, et hääl murdub. „Sa oled üks kuradi eesel! Teed, nagu tunneksid Idast puudust, aga sa valetad! Te kõik valetate!”

Ta viipab Robini, Julia ja Felicia poole.

„Pea nüüd hoogu,” ütleb Erik.

Peolviibijad tõmbuvad närviliselt eest, kui ta läheneb diivanilauale, mille peal Kevin seisab.

„Hoopis sina pea hoogu,” sõnab Kevin. „Sest ma tean sinu kohta kõike. Sinu ja Robini kohta. Seda pole ma igatahes unustanud.”

Vanessa süda peksab. Kas Kevin räägib kõikide juuresolekul, mida Erik ja Robin Linnéale tegid?

„Jäta järele,” ütleb Erik jäisel häälel.

„Sina ei tule mind käsutama!” kisab Kevin.

Julia ja Felicia karjuvad, kui Kevin Erikule kaela hüppab, too vajub põrandale. Kevin istub kaksiratsi Eriku peale. Ta tõstab käe, ent Erik jõuab ette, virutab paremsirge otse Kevinile näkku, nii et verd lendab. Julia ja Felicia karjuvad veel kõvemini ja nüüd lisandub nendele teisigi hääli.

„Erik, pane!” lõugab Robin.

Erik tõukab Kevini enda pealt maha, too vajub külili ja surub käe vastu nina. Verd purskab sõrmede vahelt. Erik ajab end püsti ja virutab talle kõhtu. Kevin oigab.

„Lõpetage ära!” karjub Vanessa.

Erik võtab hoogu uueks hoobiks, ent keegi viskub tema poole, tõmbab ta Kevinist eemale.

Loomulikult on see Gustaf.

„Aitab!” ütleb ta.

Erik virutab talle otse näkku.

Ja seejärel puhkeb tõeline kaos. Mõned proovivad toast välja saada, teised jälle sisse. Mõned komistavad, kukuvad, karjatavad. Mobiilikaamerate välgud sähvivad. Aknalaudadelt lendab veel lillepotte maha ja dekoratiivkivikesed veerevad mööda põrandat. Seinalt kukub alla riiul. Äkki tulvab tuppa oksehais.

Vanessa märkab, kuidas paar jalkakutti Kevini eemale lohistavad ja Gustafit kaitsevad. Gustafi alahuul veritseb, muidu näib temaga kõik kombes olevat.

Eri suundades liikuvad kehad tõukavad Vanessat edasi-tagasi, aga lõpuks õnnestub tal pääseda lahtiste akende juurde. Prillidega poiss on paanikas ja karjub oma mobiiltelefoni, et politseid on vaja. Vanessa võtab oma kontsakingad kätte ja hüppab välja, maandudes pehmelt murul.

Asfalt on taldade all külm, kui ta mööda eramurajooni jookseb. Politseisireene kuuldes hüppab ta põõsa taha ja muutub nähtamatuks. Kui Nicke autos juhtub istuma, ei taha ta enda näitamisega riskida.

Kui politseiauto on mööda kihutanud, muudab ta end taas nähtavaks ja võtab mobiili.

TULEN.