Читать книгу Võti - Матс Страндберг - Страница 14

Anna-Karin surub end juhikabiinis istme kaugemasse serva ja väldib kiirabisanitari pilku.

Mees ütles oma nimeks Stian. Ta on tugev. Tema ja meditsiiniõde tõstsid ema kanderaamile, nagu ema ei kaalukski üldse midagi.

Ema.

Ta lebab kusagil Anna-Karini selja taga. Tal on tilguti küljes ja voolik suust sisse aetud. Ta lamab siin ja võib iga hetk surra. See mõte ei tekita Anna-Karinis mingeid tundeid. See on lihtsalt mõte.

„Väga hea, et oskasite esmaabi anda,” ütleb Stian.

Oskasite? Mida ta silmas peab? Minoo oskas, mees teab seda sama hästi kui Anna-Karin, ta ju ise nägi.

Anna-Karin ei osanud midagi. Sai hädavaevu oma aadressi öeldud, kui numbrile 112 helistas. Isegi helistamine ei tulnud talle enne pähe, kui Minoo korralduse andis.

Kui Anna-Karin oleks üksi olnud, poleks emal lootustki. Kindlasti saab ka Stian sellest aru ja sellepärast ei tahagi Anna-Karin talle otsa vaadata. Ta ei taha näha mehe pilgust, kui mõttetu tegelane ta on.

„Su sõber tuleb sulle haiglasse järele, oli nii või?” pärib Stian.

Anna-Karin noogutab. Minoo helistas takso, samal ajal kui kiirabitöötajad ema kanderaamile kinnitasid.

Anna-Karin näeb küljeaknalt peegeldumas oma nägu. Ta näeb välja nagu tavaliselt. Kas see ei peaks tema näost näha olema? Et see, mis juhtub, ongi päriselt? Kas Stian mõtleb, miks ta ei nuta?

„Sinu vanaisa on minu isa sõber,” ütleb Stian. „Minu isa on Åke.”

Anna-Karin näeb silmanurgast, kuidas mees talle naeratab.

„Ma saan aru, et see oli kole kogemus.”

ÄRA RÄÄGI MINUGA. TEE LIHTSALT OMA TÖÖD.

Tundub, nagu täidaks tema võlujõud terve väikese kiirabiauto.

Stian pilgutab silmi ja pöörab pilgu ettepoole, sõidab ülejäänud tee sõnagi lausumata.

* * *

Tekk laperdab tuules ja Linnéa kisub selle endale tihedamalt ümber. Tema kõrge kodumaja katuselt näib Engelsfors peaaegu kaunis. Ta tõmbab sigaretist mahvi, silmitsedes teada-tuntud kohti. Tänavalaternate jooned tekitavad pimeduses mustri. Lõke Olssoni künkal on kustumas. Sireenid, mis äsja undasid üle kogu linna, on vaikinud.

Linnéa tõmbab viimase mahvi ja kustutab sigareti katuse tõrvapapi vastu. Ta on siin mitu tundi istunud, kirjutanud ja joonistanud päevikusse, kuni päike hakkas looja minema. Tema jäi siia, võimetuna pöörduma tagasi korteri vaikusesse ja tühjusesse.

Siis tuli Vanessa sõnum. Tal oli mingil peol igav. Ja Linnéa tunnistas kohe, et tema on vaba nagu alati.

Ta tunneb Vanessa energiat lähenemas ja liigub katuseserva poole, näeb all tänaval heledat linalakka.

Linnéa läkitab teele mõtte.

Ma olen katusel. Tule siia.

Vanessa pöörab näo ülespoole ja lehvitab.

Hea küll.

Linnéa võtab uuesti istet, tunneb, kuidas Vanessa energia üha tugevneb, kuni trepikoja halli värvi metalluks avaneb ja ta katusele jõuab. Tal on seljas väga napp kleit ja peal teksajakk, kõrge kontsaga kingad on tal käes. Nahavärvi sukkpüksid on nii õhukesed, et ta näib olevat paljasääri.

„Miks sa siin istud?” küsib ta Linnéa poole astudes.

„Miks mitte?” vastab Linnéa naeratades.

Vanessa peaaegu ei vaatagi teda. Tema sätendavad kõrvarõngad klirisevad, kui ta istet võtab.

Nii imelik. Kui Linnéa ei ole koos Vanessaga, siis igatseb ta tema järele, kogu aeg. Aga mõnikord, näiteks praegu, kasvab igatsus Vanessaga koos olles veel suuremaks. Sellest, et ta on siinsamas sinu kõrval ja ikkagi nii kättesaamatu, vähemalt selles mõttes, mida tema ootab.

„Sul on suitsuhais juures,” ütleb Linnéa. „Peaaegu nagu …”

„Grillvorst, ma tean,” lausub Vanessa.

„Mulle tuli meelde see, kui me ärkasime oma esimestest unenägudest, kus Matilda ilmus.”

Vanessa ei vasta. Tema kehakeel on talle üldsegi mitteomaselt puine. Linnéa hakkab muretsema. Tundub, nagu tahaks Vanessa midagi rääkida. Midagi keerukat.

Kindlasti oleks tal keeruline mulle rääkida, et ta on jälle Willega koos, mõtleb Linnéa.

„Kas ma ühe suitsu saaksin?” küsib Vanessa ja nüüd on Linnéa kindel, et midagi on lahti, sest Vanessa ei suitseta peaaegu kunagi.

„Äkki räägid, mis juhtunud on. Ma ju näen, et midagi on,” ütleb Linnéa.

Ta süütab sigareti ja ulatab selle Vanessale.

„Ei ole midagi,” sõnab Vanessa viisil, mis üksnes kinnitab risti vastupidist.

„Kas peol juhtus midagi?”

„Läks natuke jamaks küll.”

Linnéa proovib Vanessa pilku tabada, aga Vanessa vahib üksisilmi hõõguvat sigaretiotsa, ilma et suitsu tõmbaks.

„Mis mõttes läks jamaks?”

„Tead, ma ei tahaks nendest praegu rääkida.”

„Kellest nendest?”

Vanessa ohkab.

„Erik ja Robin tulid peole. Ja Erik ja Kevin läksid kaklema. Ja siis tekkis täielik kaos.”

Linnéa näpib tekiserva. Tema käed on üllatavalt kindlad, kui mõelda sellele, kuidas tema süda juba ainuüksi nende nimesid kuuldes klopib.

Ta vihkab, et ta on nii nõrk. Ta vihkab, et nõmedad argpüksid Robin ja Erik on ta selliseks muutnud. Ja ta vihkab, et Vanessa arvab, et peab teda siidkinnastes kohtlema.

„Miks sa siis seda öelda ei võinud?” ütleb ta. „Sa ei pea minu eest asju varjama, et äkki ma lähen muidu endast välja. See ei ole üldse lahe!”

„Sa ei saa aru!” nähvab Vanessa ja tõuseb püsti, viskab sigareti käest ja kahmab kingad kätte. „Sa ei saa üldse aru!”

Linnéa tõuseb samuti püsti. Tekk libiseb õlgadelt maha, see võtab tuule alla ja kaob üle katuseserva.

„Millest ma aru ei saa?” küsib ta. „Et sa kohtled mind nagu poolearulist?”

Vanessa vaatab talle otsa. Seejärel pöörab ta ringi ja läheb ukse poole.

Linnéa seisab edasi. Ta ei saa aru, kuidas see juhtus. Mis tegelikult toimus. Aga nii ei tohi minna nagu eelmine suvi, kui nad teineteisega ei rääkinud.

Vanessa tõmbab trepikoja ukse lahti.

Oota!

Linnéa hõikab selle otse Vanessa pea sisse ja Vanessa jääb seisma.

„Anna andeks,” ütleb Linnéa. „Palun ära mine.”

Vanessa laseb lingist lahti ja uks vajub ta ees taas kinni. Aga ümber ta ei pööra.

„Anna andeks. Tead ju küll, milline ma vahel olen,” ütleb Linnéa ja astub lähemale.

„Jah,” lausub Vanessa vaikselt. „Tean küll.”

„Nii minu moodi on lihtsalt ära pöörata. Ma olengi ju hull.”

Ta proovib öelda seda kergel toonil, aga Vanessa pöörab kiiresti ringi ja vaatab talle tõsiselt otsa.

„Sa ei tohi niimoodi rääkida,” sõnab ta.

Linnéa jääb vait. Nad seisavad paigal ja vaatavad teineteist. Ja vaikuses muutub miski.

„Nüüd ma teen selle ära,” ütleb Vanessa.

Ja siis suudleb ta Linnéat.

Kerge suudlus. Suu peale.

Linnéa üllatub nii, et astub sammu tagasi. Vanessal näib olevat surmahirm. Nagu oleks ta teinud oma elu suurima vea ja seda just taibanud.

„Anna andeks,” ütleb Vanessa.

„Miks sa andeks palud?” küsib Linnéa.

„Sa ju nagu ei tahaks… Et ma… Mis ma tegin.”

Linnéa tahaks rääkida, kui sageli on ta sellest unistanud, kui väga ta on igatsenud. Aga sõnadest jääb puudu.

Ta astub sammu Vanessale lähemale. Paneb ettevaatlikult käe Vanessa sooja kukla taha. Tunne on sama peadpööritav, nagu oleks ta end katuseservale alla hüppama sättinud.

Seekord tunneb ta, et Vanessa huuled on täpselt nii pehmed, nagu ta on endale alati ette kujutanud.

Vanessa paneb talle käed ümber, tõmbab ta endale lähemale ja Linnéa ei taipa, kuidas ta üldse söandab lasta oma vasemal käel libiseda mööda alaselga Vanessa jaki alla. Läbi kleidi õhukese kanga tunneb ta Vanessa keha soojust.

Suudlus muutub üha sügavamaks. Otsekui vabalangemine, kukkumine otsejoones paralleelmaailma, kus see, mida kunagi ei juhtu, äkitselt juhtub, kus kujutlusest saab tõelisus, kus saad täpselt seda, millest unistanud oled.

Valgus muutub aeglaselt eredamaks, pressib end läbi Linnéa laugude sisse. Nagu oleks päike taas tõusnud. Ja võib-olla ongi nii, võib-olla suudles ta Vanessat öö otsa, võib-olla koidabki juba.

Vanessa vabastab end ettevaatlikult ja Linnéa avab silmad. Taevas nende kohal on leekivoranž.

„Vaata,” ütleb Vanessa ja osutab silmapiiri poole.

Eemal kauguses põleb Engelsforsi saekaater, lüües kogu taeva tohutu mailõkke kombel helendama.

Linnéa telefon hakkab helisema.