Читать книгу Võti - Матс Страндберг - Страница 17

Ida langeb läbi valguse. Langeb millessegi, mis meenutaks nagu igavikku.

Ja äkki seisab ta kõrgel künkal, kust avaneb vaade kahvatusinisele merele. Päike on otsekui hõõguv kera, värvib silmapiiri punaseks. Kaugel kaljuseina jalamil näeb Ida imetabaseid randu, mis on inimtühjad. Siin võiks veeta täiusliku rannapuhkuse. Kui seda sõnnikuhaisu ei oleks.

Ta pöörab ringi. Maastik on künklik ja madal tüükaline muru on päikeses kõrbenud. Kõrgemal samal künkal, kus ta seisab, näeb ta midagi, mis meenutab viinamarjaistandust, ja selle taga kõrgub üks torn. Mõned kitsed söövad eemal rohtu.

„Mis pagan see siis nüüd on?” ütleb ta.

Ta näeb üht kuju kallakut mööda allapoole ruttamas. See on temavanune poiss. Tal on mustad lokkis juuksed ja suured tumedad silmad. Ida oleks võinud teda nägusakski pidada, kui tal neid riideid seljas ei oleks. Poisile on ümber mässitud punane keep ja selle all on põlvini ulatuv tumeroheline tuunika. Lisaks on tal jalas nahast sandaalid, need peaks poistele küll keelatud olema. Üle õla kannab ta kotti.

„Palun ütle, et see siin on mingi nõme rollimäng!” ütleb Ida, kui poiss lähemale jõuab.

Poiss ei reageeri.

„Alkides!” hõikab mehehääl.

Kaks meest ilmuvad künka tipus nähtavale. Poiss heidab pilgu üle õla. Lisab sammu.

„Alkides!” hüüab sama mees uuesti. „Pea kinni!”

Nemad räägivad hoopis teist keelt kui saalis olnud inimesed. Aga Ida saab ka sellest aru. „Alkides!”

Mees paistab juba pahane olevat. Alkides peatub. Ootab tusaselt oma jälitajaid.

Need on umbes viiekümneaastased meesterahvad. Mehel, kes hõikas, on paksud ronkmustad juuksed ja pikk habe. Tal on seljas tumesinine keep ja tuunika. Õlad on laiad ja käed nii suured, et ta võiks nende vahel kerge vaevaga kellegi pea lömastada.

Teisel mehel on hallid juuksed ja hall habe ning ta kannab valget rätti. Kaela ümber on tal nahkrihma küljes väike klaasplaat, ühes käes hoiab ta nahast silindrit. Ta näeb välja, nagu oleks ta vanakreeka filosoofe käsitleva õpikupeatüki illustratsioonilt maha astunud.

Idal käib peast läbi mõte, et mees võibki olla vanakreeka filosoof.

Aeg ja ruum on nüüd sinu jaoks teistsugused.

Ega Matilda ei liialdanudki.

Nii pagana ebaõiglane, et just mina pean ka veel selle läbi elama, mõtleb Ida.

Laiaõlgne mees läheb Alkidese juurde, tirib koti enda kätte ja kallab selle sisu maha. Leib. Hõbedane kauss, mille põhjale on graveeritud kuue elemendi märgid. Musta pidemega pistoda. Nahkkotike, mille sees on midagi.

„Kuhu sa enda arust lähed?” küsib laiaõlgne ja vaatab Alkidest ähvardavalt.

„Koju.”

Laiaõlgne turtsatab ja Alkidese pilk tumeneb.

„Ma räägin tõsiselt, Kimon,” ütleb ta.

„Kulla poiss,” lausub hallipäine mees ja astub lähemale. „Sa ei jõua veel jalga maale tõsta, kui ta mehed su juba kätte saavad.”

Kitsed mökitavad ja hakkavad aegamisi kallakust üles minema. Küllap nad tunnetavad õhus pinget.

„Ma tahan, et nad mu kätte saaksid,” ütleb Alkides. „Ma tahan, et nad mu tema juurde viiksid. Et ma saaksin ta ära tappa.”

Kimon turtsatab uuesti.

„Ära tappa? Ta on üks Ateena mõjukamaid mehi ja deemonite õnnistatu…”

„… ja mina olen Väljavalitu!” katkestab teda Alkides. „Austage minu otsuseid!”

Kimoni maruvihane pilk ajab Idale hirmu peale. Ometi ei ole ta selleks valmis, kui mees oma hiiglasekäe tõstab ja Alkidesele kõrvakiilu annab, nii et poiss maha kukub.

„Kallis poiss,” ütleb hallipäine mees. „Ma mõistan, et see kõik on sulle raske. Aga Nõukogu liikmetena on meie kohus sind kaitsta. Ka su enda eest.”

„Te tahate, et ma peidaksin ennast ära nagu mingi plika,” ütleb Alkides pehmel keelel ja pühib keebiga suunurgast verd.

„Ainult seni, kuni sul on aeg värav sulgeda,” lausub hallipäine. „Siis sõidame Ateenasse tagasi. Ja kui sa siis peaksid õnnistatuga lahingusse astuma, siis nii sündigu. Aga mitte praegu. Vara veel.”

„Te ei saa mind takistada!” ütleb Alkides ja tõuseb püsti. „Ma ei anna alla, nii et teil oleks targem lasta mul sõita!”

„Kuramuse jõmpsikas!” ütleb Kimon.

„Oota natuke,” katkestab hallipäine mees ja silmitseb mõtlikult Alkidest. „Ma näen, et sul on tõsi taga. Mis siis ikka. Las ma vähemalt küsin kaitsjatelt nõu.”

Ta avab nahksilindri ja tõmbab välja rulli, mis meenutab seda, mida Ida saalis nägi. Mees rullib selle lahti, tõstab klaasehte silma ette. See on vist mustrileidja algelisem variant.

„Ma saan aru,” ütleb ta.

Ta laseb läätsel langeda ja pistab rulli silindri sisse tagasi. Ida ei suuda tema näoilmet tõlgendada.

„Mida nad ütlesid?” küsib Alkides ja surub keepi oma veritseva huule vastu.

„Nad ütlesid, et sa oled valmis teele asuma,” ütleb hallipäine mees ja vahetab Kimoniga pilgu.

Alkides vaatab neid võidurõõmsalt.

„Ma teadsin seda,” sõnab ta. „Hüvasti. Naasen juba võitjana.”

Kimon kummardub ja võtab maast pistoda. Ida ei saa alguses arugi, mis juhtub, kui mees astub Alkidese selja taha, paneb ühe käsivarre tema kaela ümber ja torkab pistoda talle südamesse.

Ida karjatab. Aga ta ei saa vaatepildilt silmi lahti.

Kimon hoiab pistodast kinni, surub Alkidese keha enda vastu, kuni poiss enam ei viskle. Alkidese keebi punane värv tumeneb seal, kust verd voolab. Kimon tõmbab pistoda välja ja laseb ta lahti. Poiss langeb põlvili, kukub näoli kuivanud rohu sisse. Jääb liikumatult lebama.

„Mida te teete?” küsib Ida jahmunult. „Ta oli ju Väljavalitu!”

Kimon vaatab nukralt Alkidese surnukeha. Pistodalt, mis paistab ta peos nii tilluke, tilgub verd.

„See oli kahetsusväärne, aga möödapääsmatu,” ütleb hallpea. „Kui meie noor Alkides otsustas juba praegu Ateenasse tagasi pöörduda, muutus kõik. Kaitsjad nägid ainult selliseid võimalikke tulevikke, kus deemonite õnnistatul õnnestub ta tappa ja tema jõud endale saada.” Ta ohkab raskelt. „Selleks korraks on kõik möödas. See maagiline ajajärk jõuab lõpule. Kui järgmine saabub, saabub ka uus Väljavalitu. Pisut intelligentsem, tahaks loota.”

„Julgust tal oli,” ütleb Kimon.

Udu mässib nad endasse. Ida ei näe mehi enam, aga kuuleb hallpea vastust.

„Julgus ilma mõistuseta pole kunagi kedagi aidanud,” ütleb ta. „Ära ennast süüdista. Sa tegid, mida olid sunnitud tegema. Võti ei sattunud valedesse kätesse. Me ei saa nüüd küll väravat sulgeda, aga ükski õnnistatu ei saa seda ka avada.”

Ta jääb vait. Kõik jääb vait.

„Pagan küll,” sosistab Ida ja pöörab ringi, aga hallus on ta endasse mässinud. „Pagan, pagan, pagan.”

Ta hakkab kiirel sammul astuma, vaatab üle õle, proovib tunnetada, kas seal on midagi.

Kus Matilda õieti on? Kas see nähtamatu sai ta kätte?

Ida pistab jooksu, otsib pilguga udus, ootab, et miski võiks iga hetk talle vastu söösta. Ta päästab oma võlujõu valla. Näeb välke sõrmeotste ümber sähvimas. Taipab, et need valgustavad udu tema ümber.

Ta vannub endamisi ja kustutab need kiiresti. Ei taha iseendast teha säravat reklaamsilti selle jaoks, mis teda taga ajab. Aga nüüd ta vähemalt teab, et suudab ennast kaitsta, kui see taas välja ilmub.

Ta vaatab piirialal ringi. Kas siin ongi Matilda olnud alates sellest hetkest, kui ta ära suri? Sadu aastaid? Mis seal imestada, et ta on väheke ära pööranud.

Äkki kerkib otse Ida ette kollane valgus. Ta peatub poolelt sammult. Kõhkleb hetke. Aga ükskõik mis on parem kui siiajäämine. Ja Matilda ütles ju, et ta peab otsima valgust.

Ida astub sammu ettepoole.

Seekord ta ei lange.

Ta lihtsalt seisab.

Elutoas.

Minoo elutoas.

Ma olen tagasi, mõtleb Ida kergendustundega. Ma olen tagasi.