Читать книгу Võti - Матс Страндберг - Страница 9

Minoo teeb oma kapi lahti ja talle langeb kosena peale raamatuid, pastakaid ja kaustikuid. Tal õnnestub kinni püüda bioloogiaõpik ja „Kuritöö ja karistus”, aga kõik muu lendab põrandale.

Tema kõrvad tulitavad, kui ta kummardub ja asjad sülle korjab. Ta ootab naeruturtsatusi, aga keegi ei näi olevat seda märganud. Kõik, kes tema ümber seisavad, räägivad samast asjast.

… jube lahe oleks, lõpuks ometi toimub midagi… mu suure venna sõber toob joogid… äkki ma saaks su seda kleiti laenata… vahet pole, niikuinii kõik tulevad…

Minoo ajab end sirgu ja pressib asjad kappi tagasi. Siis võtab ta koti seljast ja hakkab seda täis pakkima.

„Piiiduuu!” möirgab üks lõpuklassi poiss, kes mööda koridori lähemale jookseb.

Minoo meenutab endale oma rolli koolis. Kõik teavad, et ta ei käi kunagi pidudel. See, et teda ei kutsuta, ei tähenda veel, et nad teda ei salliks. Neile ei tule see lihtsalt pähe. Ja sellest pole midagi. Tõesti ei ole.

Ta lööb kapiukse pauguga kinni ja talle vaatavad vastu rukkilillesinised silmad.

Viktor Ehrenskiöldil on seljas korralikult triigitud helesinine särk ja beež jakk. Tema tuhkblondid juuksed on sama täiuslikus soengus nagu alati. Ja nagu tavaliselt, ei lõhna ta millegi järele. Lõhnaõli pole. Kehalõhna pole. See häirib Minood ikka veel.

„Aga palun,” ütleb poiss ja ulatab ühe ta pastakatest.

„Aitäh,” vastab Minoo ja võtab selle vastu.

See on nende kõige pikem vestlus kuu aja jooksul. Pärast seda kui nad Viktori autos istusid ja poiss seletas, et ta on Nõukogule endiselt ustav, on Minoo teda vältinud ja Viktor on ta rahule jätnud.

Minoo paneb seljakoti selga ja tunneb, kuidas raamatud sabakondile rõhuvad.

„Tundub päris raske,” ütleb Viktor. „Kas sa õpid kevadpüha ajal ka?”

Minoo ei vasta, vaid hakkab välisukse poole astuma. Viktor kõnnib tal sabas.

„Või lähed sa tema väikesele… koosviibimisele?” jätkab ta.

Ta noogutab Levani poole, kes seisab paari abituriendiga eemal koridoris. Kaaslased naeravad ja müksavad teda selga, nii et ta peab prillid tagasi nina peale lükkama.

Levan.

Niisiis ei kutsuta Minood isegi siis, kui peo korraldab mõni teine klassi tuupuritest. See teeb rohkem haiget, kui ta julgeb endale tunnistada.

„Kas lähed?” küsib Viktor.

„Miks see sind huvitab?”

„Ma proovin lihtsalt vestlust arendada.”

„Otsi keegi, keda see huvitab.”

„Ai,” teeb Viktor ja haarab endal teatraalselt rinnust.

Nad jõuavad fuajeesse ning Minoo märkab üht Olivia fotoga plakatit. KES ON NÄINUD OLIVIA HENRIKSSONI? on politsei vihjetelefoni numbri kohal suurte tähtedega kirjas. Olivia sinised juuksed on otsekui taevasina valgeks meigitud näo ümber. Tema suured pruunid silmad sädelevad. Põsed on täidlased. See on hoopis teine Olivia kui see inimvare, kelle Alexander võimla põrandalt üles tõstis.

„Minoo,” ütleb Viktor. „Ma tean, et me näeme mõningaid asju erinevalt. Aga me võiksime ju vähemalt rääkida?”

Minoo peatub ukse juures poolelt sammult. Vaatab poisile ainiti otsa.

„Muidugi,” ütleb ta vaikselt. „Ma tahaksin jube paljudest asjadest rääkida. Kus Olivia on? On ta elus? Ja miks te Alexanderiga Engelsforsi olete jäänud? Te ju ei usu maailmalõppu ja et meie oleme Väljavalitud, nii et teil peaks mujal targemat tegemist olema.”

„Sa tead, et ma ei saa nendele küsimustele vastata,” lausub Viktor.

„Siis ei ole meil millestki rääkida.”

Viktor paneb talle käe õlale, ei lase tal lahkuda. „Kas sa tõesti arvad, et ma olen su vaenlane?” pärib ta.

„Sõber sa igatahes ei ole.”

Viktor võtab käe ära.

„Oi,” ütleb ta. „Sa mõtled seda tõsiselt.”

Tundub, nagu oleks tema valedetektorivõime näidanud, kui tõsiselt Minoo seda mõtleb, sest ta näib tõeliselt haavunud. Hetkeks valdavad Minood süümepiinad. Seejärel meenutab ta endale, et võib-olla see oligi eesmärk. Tal ei ole aimugi, kes on Viktor tegelikult, mis on päris ja mis mäng. Ta teab üksnes seda, et ta on iseendale lubanud poissi mitte iial enam usaldada.

„Jäta mind rahule,” ütleb ta.

Viktor ei tule talle järele, kui ta koolimajast väljub.

Hoov supleb kahvatuhallis valguses, mis paneb silmi kissitama. Gustaf seisab üksildase jalgpallivärava juures, kaitseroheline kevadjakk seljas. Tuul sasib tema heledaid juukseid ja ta naeratab Minoole, tõstab tervituseks käe.

Minoo kehast saab signaalsüsteem. See lobiseb talle sellest, millele ta ei söanda mõeldagi, mida ta ei tohiks tunda. Tema kõrvad tõmbuvad taas soojaks. Randmed surisevad nagu elektrilaengust, kui ta poisi juurde läheb.

„Tere,” ütleb Gustaf ja embab teda. „Tere,” vastab ta ja peab poisist vägisi lahti laskma, et ta ei klammerduks tema külge nagu koaala eukalüptipuusse.

„Kas läheme jalutama?” küsib Gustaf.

Pilved on Engelsforsi kinni kaanetanud. Nad kõnnivad läbi Väikese Rahu linnajao. Paiselehed ja krookused säravad teepervedel. Nad mööduvad nikerdistega valgest majast, kus veel mõne nädala eest elas Adriana Lopez. Kaunis maja seisab nüüd tühjalt. Adriana elab mõisas ja Minoo mõtleb, kuidas tal küll läheb. Kuidas ta ennast tunneb. Minoo ei ole Adrianat näinud pärast seda, kui ta peitis ära kõik tema Engelsforsiaegsed mälestused. Peitis need ära, et Adrianat Nõukogu eest kaitsta.

Nad kõnnivad edasi lõuna poole, kanali poole, ja Gustaf räägib eri variantidest, mida sügisel edasi õppida. Kõige meelsamini tahaks ta sisse saada Uppsala ülikooli õigusteaduskonda. Minoo proovib julgustada, proovib valust üle olla.

Uppsala. Stockholm. Lund. Linköping. Umeå. Göteborg. Iga linnanimi kõlab nagu noahoop. Mõne kuu pärast on Gustaf ühes neist kohtadest ega kuulu enam Minoo argipäeva. Aga võib-olla ongi hea. Olekski hea lasta sel suhtel, või kuidas iganes seda nimetada, liiva joosta.

Minoo pilk rändab Olssoni künka tippu, kui nad sellest mööduvad. Põletamiseks on sinna viidud suur okste ja lauajuppide kuhi.

„Kas sa lähed maituld ka vaatama?” küsib Gustaf.

„Ei…” alustab Minoo, aga teda katkestab terav paugatus, mis paneb ta võpatama.

Ta pöörab ringi ja näeb paari põhikooli jõmpsikat, kes nende selja taga naerda lagistavad.

„Kas sellises vanuses tohib üldse paugukatega mängida?” küsib Minoo ja kuuleb, et räägib juba nagu mõni vana vinguviiul.

„Kas ehmatasid?” küsib Gustaf ja naeratab.

„Ma ei saa aru, mis mõte nendel paugukatel on.”

„Nendega oli ju jumalast lahe igasugu asju õhku lasta. Liivahunnikuid näiteks. Kas sina pole siis kunagi seda teinud?”

Minoo raputab pead. Muidugi mängis Gustaf paugukatega. Ja loomulikult Minoo ei mänginud.

Ta meenutab seda Gustafit, keda ta nägi üksnes eemalt, kui nad põhikoolis käisid. Lõunavaheajal oli ta alati koos sõprade ja fännidega jalgpalliväljakul. Minoo peitis end tavaliselt kooli raamatukokku, et ei peaks välja minema.

Mõte sellest, kui mõõtmatult erinevad olid tema ja Gustaf lapsepõlves, paneb ta senimaani ebakindlust tundma. Sest kas ei anna see tunnistust ka sellest, kui erinevad nad on tegelikult?

Mida neil õieti ühist on? Miks nad sõbrad on? Ja mis see teine asi on? See, millele ei tohiks õigupoolest mõeldagi. See, mille pärast võttis Gustaf tema käe, kui nad kevadise pööripäeva eelõhtul kõrvuti tema voodil istusid.

„Kas sa peole lähed?” küsib Gustaf.

Selja taga käivad uued paugud.

„Levani juurde või?” küsib Minoo ja saab aru, et see võib jätta mulje, nagu oleks tal vähemalt kahe fantastilise peo vahel valida.

„Just nimelt,” vastab Gustaf.

„Ma pean õppima ja mind ei ole kutsutud ka,” ütleb Minoo ja loodab, et ta hääl ei kõla liiga ohvrimeelselt.

„See ei huvita küll kedagi, kas on kutsutud või ei. Ma ei usu, et Levan ise ka aru saab, mis teda ees ootab. Äkki peaksime kohale minema, et vaadata, ega asi päris käest ära ei lähe.”

Gustaf lõpetab naeruga, mis kõlab peaaegu närviliselt. Minoo piidleb teda ja näeb, et poiss piidleb vastu.

Kas ta tõesti tahab, et me sinna läheksime? mõtleb Minoo. Miks ta peaks tahtma? Sest ta on äkitselt taibanud, et ma olen sõber, kellega oleks tore pidutseda? Või sellepärast, et tal on minust hale, et ma volbriööl kodus pean istuma? Või mõtlebki ta seda, mida ütleb, et ma oleksin hea peopolitseinik?

Või sellepärast, et peol võib juhtuda mida iganes?

Tema kõrvad löövad õhetama.

„Miks sa arvad, et asi käest ära võib minna?” küsib ta.

„Volbriöö on. Levanit ei tunne peaaegu keegi. Ja see on esimene suur pidu pärast seda, mis võimlas juhtus.”

Seda, mis võimlas juhtus.

Olivia oli koos Helena ja Krister Malmgreniga kavandanud koolimajas kõikide Positiivse Engelsforsi liikmete ohverdamist. Sadade inimeste elujõu kasutamist Eliase ülesäratamiseks surnuist. Aga Helena ja Krister ei teadnud, et Olivia plaanide kohaselt tuli ohvriks tuua ka nemad. Ja Olivia ei teadnud, et deemonid olid teda alt vedanud. Kui tema massimõrv oleks õnnestunud, oleks see Eliase asemel kaasa toonud maailmalõpu.

Ent Gustaf ei tea sellest kõigest midagi. Tema mäletab tollest õhtust täpselt sama vähe kui kõik positiivsed zombid, kes Olivia amulette kandsid. Minoo peitis hoolikalt kõik Gustafi mälestused sügavale tema sisse ära.

Ta soovib ainult, et keegi võiks panna teda unustama.

Kõik see, mida Gustaf tol õhtul läbi elas, on nüüd Minoo peas. Ta on näinud Idat suremas nii enda kui Gustafi silmade läbi. Ta on näinud läbi teiste silmade liiga palju. Läbi Adriana silmade.

Ja läbi Maxi silmade.

Kui Max suunas sööklas püstoli Linnéale. Kui ta sundis Anna-Karinit haarama kööginuga ja tõstma selle endale kõrile. Kui ta Minoo peaaegu ära uputas. Kui ta Rebecka kooli katuselt alla tõukas. Kui ta sundis Eliast randmeid peeglikilluga läbi lõikama. Kui ta sundis oma pruudi Alice’i aknast alla kaljudele surnuks hüppama, sest too ei tahtnud enam temaga olla.

Gustaf puudutab kergelt ta õlga. Puudutus äratab Minoo üles, peatab keerise, mis on teda Maxi mälestustesse kiskumas.

„Kuhu sa nüüd kadusid?” küsib Gustaf.

Minoo soovib, et võiks ausalt vastata, et võiks kõik ära rääkida. Ent Nõukogu seadused keelavad paljastada üldsusele, et ta on nõid, ja selle üldsuse hulka kuulub ka Gustaf. Väljavalitud peavad hoidma tagaplaanile, et Nõukogu neile taas kanna peale ei astuks. Ja ennekõike muretseb Minoo selle pärast, mida Nõukogu Gustafiga peale võiks hakata, kui too teada saaks.

„Vabandust, pea on mõtteid täis.”

„Ma ei müünud seda ideed ehk kõige paremini, aga päriselt ka, mis sa kostad? Läheks Levani juurde?”

Äkitselt tunneb Minoo, et ta tõesti tahab minna. Et ta tahaks ühelainsalgi õhtul pääseda kohustusest olla tubli, teha õigesti, mõelda järele.

Ta pöördub Gustafi poole, aga poiss on midagi märganud, tõstab käe ja tervitab. Minoo vaatab samas suunas.

Nende poole tuleb Isabelle Mohlin, Rebecka ema. Rebecka väiksemad õed kõnnivad tal käekõrval. Ta on oma punakad juuksed lühemaks lõiganud, aga ta on ikkagi Rebecka moodi. Ta naeratab Gustafile rõõmsalt. Kui ta nende juurde jõuab, embab ta poissi pikalt ja soojalt.

„Nii tore sind näha,” ütleb Rebecka ema ja laseb Gustafi lahti.

„Minul sind ka,” sõnab Gustaf ja kükitab, tervitab Almat ja Moat.

„Tere,” ütleb Isabelle ja naeratab Minoole.

„Tere,” vastab Minoo.

Kas Isabelle mõtleb sellele, et Minoo ja Gustaf olid need kaks, kes olid Rebeckale kõige lähedasemad? Kas ta mõtleb, et äkki nägid nemad märke, mida ta ise tähele ei pannud? Märke, mida ei olnudki olemas, sest Rebecka ei võtnud ise endalt elu.

„Emme,” ütleb Moa käheda lapsehäälega. „Ma tahan pissile.”

„Jah, kohe läheme,” vastab Isabelle ja pöördub Gustafi poole. „Ma pean terve pesakonna ära söötma, enne kui tööle lähen. Õnneks ei tööta ma enam kiirabis. Volbriöö kah veel.”

„Emme!” pahandab Moa ja sikutab teda täiesti jõust käest.

„Jah, kullake,” vastab Isabelle, Gustafilt pilku pööramata. „Sa tead, et võid igal ajal meid vaatama tulla. Aga ma saan aru, et enne kooli lõppu on palju tegemist.”

„Varsti on viimased eksamid, pärast on rahulikum,” lausub Gustaf. „Te saate ka kutse minu lõpetamispeole.”

„Nii tore,” ütleb Isabelle. „Proovime kindlasti tulla. Vähemalt keegi meist. Nägemiseni, Minoo.”

Minoo ja Gustaf seisavad ja vaatavad neile järele.

„Ma ei saa täna õhtul välja tulla,” ütleb Minoo. „Ma pean tõesti õppima.”

Ta vaatab Gustafit ja näeb, kuidas poiss silmi pilgutab.

„Saan aru,” sõnab Gustaf.

Ta ei kallista Minood, kui nad lahku lähevad, ja Minoo mõtleb, kas see tähendab midagi. Ja ta vihkab ennast selle mõtte pärast, sest tegelikult oleks ta tahtnud, et Gustaf teda kallistaks.

Minoo keerab välisukse lukust lahti, lükkab esikus kingad jalast, ruttab trepist üles ja heidab voodi peale. Mõtted on nagu tuhat väikest konksu, mis haagivad end kinni ja tirivad teda igas suunas.

Ta tõstab käed ette, avab tõkked.

Must suits hakkab sõrmede ümber keerlema. See liigub aeglaselt, suitsuloorid põimuvad üksteisega, muutuvad paksemaks ja laienevad, hõljuvad vaikselt tema kohal nagu tume vesi.

Sinuga on midagi valesti. Aga seda sa tead ju isegi, kas pole?

Sul on lausa maagia lõhn juures, aga see ei ole selline maagia, millega ma oleksin kokku puutunud. Kurat teab, mis see on. See ei meeldi mulle.

Nädal pärast Ida matuseid läks Minoo tagasi Kristallkoopasse ja küsis Kirke käest, mida too õieti silmas pidas.

„Ma teadsin juba enne sinuga kohtumist, et midagi on sinus imelikku,” ütles Kirke ja tõmbas huultele uue kihi sädelevat huulepulka. „Aga kui sa esimest korda siia tulid, siis sain ma aru, kui imelik see asi õieti on. Maagia võib ilmutada end mitmel moel, aga alus on alati sama.”

„Sa pead silmas elemente?” küsis Minoo.

„Muidugi elemente,” vastas Kirke kannatamatult. „Aga sinul ei ole elementi, on ju nii?”

Ei ole, mõtleb Minoo nüüd ja jälgib suitsu sulnist liikumist, upub sellesse. Mul on midagi märksa paremat.

Mõtted jäävad vakka. Tunded sumbuvad aeglaselt. Nagu lahustuks.

Ta ei karda enam. Suitsu sees ei kahjusta teda miski, miski ei tee haiget. Vahet pole, kas valu tuleb väljast või seest, see ei küündi temani, kui kaitsjate maagia pulseerib tema sees, tema ümber.

Esimest korda tundis ta seda siis, kui ta Maxi alistas. Ta tundis seda, kui peitis ära Adriana mälestused. Aga alles pärast Ida matuseid hakkas ta suitsu sisse põgenema. Ja võib-olla just see ongi kaitsjate suurim kingitus talle. Tema vabastamine iseendast.

Minoo tõuseb istukile ja tõmbab öökapi sahtli lahti. Ta võtab välja „Mustrite raamatu” ja paneb selle enda ette voodi peale. Suits hõljub taltsalt tema käte ümber, kui ta raamatut lehitseb.

Pärast Ida surma on Minoo kaitsjatega iga päev raamatu kaudu rääkinud. Nad vastavad tema küsimustele harva. Aga lohutav on juba seegi, et nad olemas on.

Minoo näeb elemendimärke üle lehekülgede voogamas, üksteisesse sulandumas, lahknemas ja uusi mustreid moodustamas.

Me peame sulle midagi näitama.

Minoo tõmbab sõrmedega üle märkide. „Mida?” küsib ta.

Äkki hakkab tal pea ringi käima.

Tuba keerleb ja pea tundub kerge, otsekui oleks see heeliumi täis.

Ta hõljub omaenda keha kohal, kerkib üha kõrgemale lae poole. Ta vaatab alla ja näeb iseend voodil istumas, raamat süles lahti.

Siis näeb ta enda all katusekive.

Ta vaatab üles, vaatab üle linna. Päike sirab taevas nagu hõõguv kera. Otse tema all on tema kodumaja. Kvartal, kus ta üles kasvas. Ta näeb seda kõike, näeb, kuidas see jääb üha väiksemaks, samal ajal kui tema üha kõrgemale tõuseb.

Ta saab aru, et peaks hirmu tundma. Aga Engelsforsi linnulennult vaadeldes tunneb ta üksnes jahedat uudishimu.

See on nii kaunis.

Linna tänavad näivad ülevalt vaadates teistsugused. Mõned teevad lauge kaare, mida ta pole mööda neid kõndides kunagi tähele pannud. Ta näeb linna ümbritsevat metsa. Päike sädeleb Dammsjöni järve ja kanali veel. Ta näeb haiglat. Mõisa. Valitseb hauavaikus. Linn otsekui magaks. Kuskil ei liigu miski.

Peale taeva.

Ta vaatab Engelsforsi gümnaasiumi poole.

Tumedad pilved kuhjuvad kandilise tellishoone taga ja nüüd roomavad nad igas ilmakaares üle horisondi, vallutavad terve taeva.

Need ei olegi pilved.

Must suits tungib hääletult Engelsforsi kohale. Selle kombitsad poevad kortermajade vahele, eramajade aedadesse, neelavad alla kõik ehitised, ahmivad endasse terve linna. Päike kahvatub ja tõmbub kokku pisikeseks kaugeks täheks, täheks, mis lõpuks kustub. Ja Minoo ei tea, kas ta visatakse välja maailmaruumi või langeb ta alla.

Ta avab silmad.

Kogu hirm, mida ta alles äsja ei tundnud, vajub talle peale.

Ta tõuseb värisevatel jalgadel voodist, läheb akna alla ja vaatab välja.

Ja kuigi kõik näeb välja nagu ikka, on ta veendunud, et äsjane vaatepilt on tõsi.

Veel pole seda lihtsalt juhtunud.