Читать книгу Võit suhteprobleemide üle - Michael Crowe - Страница 16

Inimesed suhtlevad üksteisega pidevalt – ka siis, kui neile endale tundub, et nad seda ei tee. Näiteks kaks arsti ooteruumis teineteise vastas istuvat inimest suhtlevad omavahel ka siis, kui nad sõnagi ei vaheta. Aeg-ajalt tekib neil pilkkontakt, või siis selle tahtlik vältimine, ning nad on pidevalt teadvel teise juuresviibimisest. Nad võivad vestelda või jagada vaikivat arusaama, et jutuajamiseks pole tahtmist. Võib tekkida koguni väike võimuvõitlus, kus üks kahest tahaks suhelda, teine aga väldib seda ja püsib vait. Arvatavasti vaatavad nad teineteist pealaest jalatallani üle ning teevad oletusi teise vanuse, sotsiaalse kuuluvuse ja ehk ka arstilkäigu põhjustanud haiguse kohta – seejuures ühtegi küsimust esitamata.

Mõelgem siis, kui võrratult nüansirikkam ja detailsem on kahe paarisuhtes oleva partneri suhtlus. Sa tead oma kaaslase kohta juba palju asju ning võid üsna täpselt prognoosida, kas ta on parajasti kodus ja mida ta ühel või teisel kellaajal teeb. Võimalik, et mõned teievahelised asjad on problemaatilised – näiteks meelepaha selle tõttu, et te ei veeda koos piisavalt aega, või hilinemine ühistegevustele (näiteks ühistele söömaaegadele). Teie vahel on palju mitteverbaalset suhtlust, mis võib ilmneda pilkude vahetamises, naeratustes või kulmukortsutustes, hääletoonis, hoiakus, puudutustes ja ruumilises vahekauguses.

Partneritevaheline mitteverbaalne suhtlus on hea indikaator, viidates tervele ja probleemitule paarisuhtele. Uurimused on tõendanud, et omavahel hästi läbi saavad paarid vahetavad regulaarselt pilke, raskustes paarid aga vaatavad harva teineteisele otsa. Niisiis on teadlik partneri pilgu otsimine üks moodus mitteverbaalse suhtluse edendamiseks.

Paljud igapäevased partneritevahelised kontaktid toimuvad just mitteverbaalsel tasandil. Põgus puudutus võib öelda rohkem kui sada sõna. Naeratus võib väljendada positiivseid tundeid ning kinnitada partnerile, et temast hoolitakse, kuigi, kui teie vahel valitseb parajasti pingeseisund, võidakse seda ka valesti mõista. Kulmukortsutusel on mõistagi vastupidine efekt. Hääletoon on veel üks näitaja, mis annab teada, kuidas partnerid teineteist kohtlevad. See võib varieeruda vihasest, külmast ja ülemuslikust alistuva, sooja ja rahustavani. Paarid võivad vastastikust suhtlustasandit muuta üsna kiiresti, varieerides vesteldes hääletooni.

Teine mitteverbaalse kommunikatsiooni aspekt on see, kui lähedal omavahel vestlevad partnerid teineteisele paiknevad. Mida väiksem on nende vahe, seda vähem peavad nad enese kuuldavaks tegemiseks häält tõstma ja seda rahumeelsem ning positiivsem on nende suhtlus. Kui nad valivad teineteisest kaugel istumise või seismise, peavad nad sidepidamiseks häält tõstma või koguni karjuma ning kuulaja võib arvata, et rääkija on vihane või kannatamatu.

Partnerite verbaalne kommunikatsioon on sama oluline, võides hõlmata nii positiivseid kui ka negatiivseid aspekte. Partneritel võib olla kalduvus teise kohta oletusi teha, mis võib välja viia väärtõlgenduseni – öeldut võidakse pidada vihaseks või vaenulikuks, kuigi ütleja seda ei tunne. See võib tekitada vääritimõistmisi ja arusaamatusi, mis närvutab suhet ning põhjustab hõõrdumist ja vimma. Siis hakkavad partnerid üksteisele süüdistusi näkku heitma ning kumbki näeb ennast teise mõistmatu käitumise ohvrina.

Üks suhtluse kohta kehtiv hea üldreegel on selline: ära kunagi eelda, et sa tead rääkijast paremini, mida ta öelda tahab! Kui kahtled, palu täpsustust või selgitust.

Hea verbaalne suhtlus. See on midagi niisugust, milles meil kõigil tuleb aeg-ajalt ette vääratusi, kuid hea verbaalne suhtlus on inimestevahelise suhtlemise alus ning ilma selleta elaksime me väga segadusseajavas maailmas. On olemas mõned lihtsad reeglid, mida paarisuhtes olevad partnerid peaksid omavahel suheldes järgima. Panen need siia kirja.

1. Ole napisõnaline ja lihtne. Parem on kasutada lühemaid lauseid ning teha jutus pause, et teine saaks öeldule vastata. Kui jutuga edasi minna, kaasates ka muid teemasid, läheb esialgne seisukoht kaotsi. Siis vastab partner ainult viimati kuuldule ning reageerib üsna tõenäoliselt pigem vaieldavale ja provokatiivsele mõtteavaldusele, sest tunneb sundust vastata vaid sellele, mida on tarvis ümber lükata, mitte aga rahumeelsele või vaidlustamist mittevajavale seisukohale.

2. Tee jutus sageli pause. See annab teisele võimaluse öeldule vastata ja seda kommenteerida. Mõne paari puhul võib juhtuda, et rääkija ei tahagi kuulda, mis teisel öelda on: monoloog on küll hea kaitsestrateegia, kuid ei edenda partnerite lähedast suhet. Hea suhtlus hõlmab harilikult ka vastamisvõimalust.

3. Ole positiivne. On suur vahe, kas öelda: „Sa õõnestad minu seisukohti pidevalt“ (negatiivne ja kritiseeriv) või „Mulle meeldiks, kui sa mind rohkem toetaksid, isegi kui sa alati minuga nõus ei ole“ (abipalve). Kaks fraasi kajastavad üht ja sama olukorda, kuid esimene kutsub vaidlema ja end kaitsma, jättes positiivsele vastusele vähe ruumi, teine aga annab võimaluse palve täitmiseks. Negatiivne versioon on tõenäoliselt sama tõene kui positiivne, kuid toob arvatavasti kaasa pika vaidluse, mille käigus lahendust ei leita; positiivne versioon aga võib välja viia teatud edasiliikumiseni ja lahenduse leidmiseni.

4. Lõpeta jutt alati positiivselt, isegi kui oled varem öelnud midagi negatiivset. See väldib fenomeni, mida me nimetame „sabast hammustamiseks“: keegi on öelnud midagi positiivset ja jätkab seejärel negatiivse kriitikaga. See viib peaaegu alati välja vaidluseni, sest kuulaja reageerib sõnumi viimati kuuldud (negatiivsele) osale. Trikk seisneb selles, et sabast hammustav märkus tuleb ümber pöörata sõnumiks, mis lõpeb positiivselt. Seega, selle asemel, et öelda: „Sa pingutad praegu küll, aga sinuga on juba tükk aega olnud raske suhelda“ (sabast hammustamine) võiks kosta hoopis: „Sinuga on tükk aega olnud raske suhelda, aga ma näen, et praegu sa tõesti pingutad“ (positiivne lõpp). Mõtteavaldust saaks veelgi lihvida, alustades mina-seisukohaga: „Ma olen tükk aega tundnud, et sinuga on raske suhelda, aga aga ma näen, et praegu sa tõesti pingutad.“ .

5. Ole täpne. See tähendab, et liiga suurtesse üldistustesse pole vaja laskuda ning vestlus tuleb hoida võimalikult selge. On suur vahe, kas öelda: „Sa halvustad mind teiste juuresolekul alati“ või „Ma ärritusin, kui sa mu autojuhtimist kritiseerisid, samal ajal kui su ema ka autos oli.“ Esimene versioon viiks lahkarvamuseni, näiteks: „Ei, sugugi mitte, sa lihtsalt kujutad seda ette“, või „Mis sa sellega öelda tahad, ma suhtun sinusse lugupidavalt“. Teine seisukoht aga annab partnerile vähemalt võimaluse toimunu üle järele mõelda ja püüda järgmine kord sama olukorra tekkides end paremini väljendada.

6. Selle asemel, et kurta minevikus toimunud asjade üle, soovita viise, kuidas tulevikus teistmoodi käituda. Ette pandud alternatiiv on alati aktsepteeritavam kui rahulolematus, mis jätab probleemile lahenduse otsimise puhtalt kuulaja õlgadele. Kuulaja saab alati soovitusega nõustuda või valida vastuettepaneku tegemise, pelk minevikuprobleemidele osutamine aga toob sageli kaasa kaitsva reaktsiooni või eitamise, mille tagajärjeks võib olla surnud seis, kus kumbki partner hoiab kinni seisukohast, et temal on õigus.

7. Kui sa ei suuda minevikuteemalisi vestlusi vältida, anna partnerile teada, et see ei kesta väga kaua. Näiteks võiks jutuajamisele seada ajalise piiri ja panna kella helisema, et mõlemad teaksid, millal on aeg ebameeldiv jutuajamine lõpetada (vt 5. peatükk).

8. Püsi teema juures ja ära kandu muudesse valdkondadesse. Sageli tekib kiusatus viia vestlus ka muudele erimeelsusi sisaldavatele teemadele. See on peaaegu alati kasutu ning muudab konflikti lahendamise harilikult raskemaks, sest vestlus väljub kontrolli alt ja suundub teistele, hetkeprobleemi mittepuutuvatele küsimustele. Kui teema kohta midagi kasulikku enam öelda ei ole, peaks paar sellest rääkimise lõpetama ja kas teemat muutma või lihtsalt veidi aega omaette olema, kuni meel rahuneb.

9. Oma partnerist rääkides püüa mitte tegeleda „mõtetelugemisega“. Palju parem on temalt otse küsida, mida ta ühest või teisest asjast arvab, mitte talle öelda, mida ta sinu arvates mõtleb. Kahtlemata on niisugune teguviis üsna ahvatlev, kuid kui sul ei ole õigus, ärritab see partnerit, ning kui sul ongi õigus, asetab see sind võimupositsioonile, kus sul oleks õigupoolest otstarbekam mitte olla.

10. Püüa alustada kõiki mõtteavaldusi pigem mina- kui sinavormis. See pole alati lihtne, seega annan ma 5. peatükis selle kohta täpsemat nõu. Siin on aga võtmereegel, mida selles staadiumis tuleks meeles pidada: kui alustad sõnavõttu minavormis, ei saa partner öelda, et sa räägid rumalusi või sul pole õigust talle selliseid asju öelda.