Читать книгу Võit suhteprobleemide üle - Michael Crowe - Страница 20

Kui lapsed on alles väikesed, võetakse otsused harilikult vastu nende eest, laste endaga konsulteerimata. Osalt on see nii seetõttu, et lapsed on vastutuse võtmiseks liiga õrnas eas, ning ka seetõttu, et kui jätta oluliste otsuste tegemine nende hooleks, võib olukord kontrolli alt väljuda. See põhjustab suhete hierarhia, kus vanemad muutuvad nn otsustavaks allsüsteemiks ja räägivad laste heaolu huvides vajalikest toimingutest ilma neid asjasse kaasamata.

Kui lapsed suuremaks kasvavad, peavad nii vanemad kui lapsed kohanema uue olukorraga – situatsioonidega, kus lapsed võtavad mõne otsuse vastu iseseisvalt. Kui lastele võimaldatava vabaduse ja vastutuse suhtes aga kokkuleppele ei jõuta, siis võib see põhjustada raskusi. Teismelised võivad demonstreerida oma erimeelsust sõnasõjaga, võivad tekkida konfliktid, ning paljudes peredes ongi niisuguse konflikti lahendamine kõige tervislikum turvatunde taaskehtestamise moodus. Teistes peredes võib aga tekkida eriarvamus kahe teismelisi juhendava ja suunava vanema vahel, kusjuures lapsed asuvad ühe vanema poolele ja püüavad teda teise vastu üles ässitada. See mõjub peaaegu alati halvasti nii lastele kui ka vanematele, andes teismelistele turvatunde puudumisest tuleneva soovi omada võimutunnet. Niisuguse olukorra taga võivad olla ka teismelise psühholoogilised probleemid ja/või mõnuainete kuritarvitamine.

Kui peres kasvavad lapsed on eri vanuses, võib see kaasa tuua täiendavaid probleeme, pannes vanemad keerukasse seisu: nad sooviksid anda suurematele lastele rohkem vabadust, kuid kohelda siiski kõiki lapsi õiglaselt. Sellele olukorrale polegi ideaalset lahendust ja igal perel tuleb välja töötada nende jaoks parim kompromiss.