Читать книгу Võit suhteprobleemide üle - Michael Crowe - Страница 5

Kasvav lahutuste määr

Viimasel ajal on väline surve abielule ja pikaajalistele kooselusuhetele oluliselt kasvanud. On tõsi, et abielluvate paaride arv (sh teistkordsed abielud) on Inglismaal alates 1996. aastast järjest kahanenud, lahutuste arv aga püsib tõusuteel (1996. aastal lahutas 39 % abiellunud paaridest, praegu läheneb see näitaja 50%le). Lahutuse saamine on muutunud palju lihtsamaks ning naiste suurem majanduslik iseseisvus on võimaldanud neil pärast abielu või kooselu lõpetamist hõlpsamini üksikvanemana jätkata. Lahutus on paljudele inimestele kergendus, tuues leevendust abielu kestel kogetud pingetesse. On näiteid, kus hea lahutus võib olla nii lapsevanematele kui ka järeltulijatele parem lahendus kui halb abielu. Praegu on lahutatud meestel ja naistel lihtsam pälvida kaaslaste heakskiitu ning lastesse, kelle vanemad enam koos ei ela, ei suhtu koolikaaslased enam halvasti.

Arusaamad abielust muutuvad

Suhtumine abiellu kui institutsiooni on ühiskonnas palju muutunud, eriti 20. sajandil. Kiriku mõju vähenemine, seksuaalse vabaduse kasv ja üha innukam püüdlemine isiklikule õnnele – neid kõiki võib pidada abielu allakäigu põhjusteks. Tundub ka, et paljudel inimestel on abielust saadava rahuldustunde kohta kõrgendatud ootused ning partnerid kalduvad üha vähem leppima stressi ja pingetega, mida pikaajalises paarisuhtes paratamatult ette tuleb. Kui vaadata olukorrale küüniliselt, võiks arvata, et inimesed kohtlevad oma paarisuhteid ja partnereid kaubaartiklitena, mille võib rahulolematuse korral tehasesse tagasi saata või välja vahetada.

Traditsioonilised ja moodsad vaated abielule

19. sajandil peeti abielu auväärsuse vahendiks. Naistelt oodati, et nad alistuksid oma mehe tahtele, meestelt oodati pere ülalpidamist ja lastelt oodati, et nad võtaksid sõna „siis kui kana pissib“. Lahutuse saamine oli raske ja sageli jäid paarid kokku vaatamata partnerite vastastikusele vaenule. Alates 20. sajandist, mil Lääneriikides hakkas pead tõstma individualism (ja ka feminism), on abielu staatuses ja stabiilsuses toimunud palju muutusi, kuigi paljudes Aasia ja Aafrika kogukondades kehtivad tänini traditsioonilised vaated abielule. Läänes sõltub abielu jätkumine mõlema partneri pidevast kokkuleppest seda alal hoida ning kui teineteise häid omadusi peetakse liiga enesestmõistetavaks, võib see välja viia kokkuleppe purunemiseni, sealt aga abielulahutuse või lahkuminekuni. Vanameelsemates kultuurides kortsutatakse lahutamise peale ikka veel kulmu ning see toob enesega kaasa teatud laadi häbimärgistamise.

Võrdsus paarisuhetes

Kontseptsioon „nüüdisaja mehest“ on ringelnud juba ligikaudu kolm viimast aastakümmet. See tähendab meest, kes teeb koos naisega majapidamistöid, vaatab laste järele ja võib saada koguni nende peamiseks hooldajaks, loobudes mõneks ajaks karjäärist ja olles lastega kodus. See on suurepärane ideaal, mille poole püüelda ja mis annab häid tulemusi paljude paaride puhul. Kas seda aga kuigi sageli saavutatakse, on teine küsimus. Olen sageli kohanud paare, kes ihkaksid niisugust elukorraldust, kuid tegelikult lasub suurem vastutus majapidamise korrashoidmise eest siiski naise õlgadel, kes teeb kodu puhtana hoidmisel ja laste eest hoolitsemisel ära enamiku tööst. Tõepoolest, „nüüdisaja mehe“ näivalt vähesele panusele viidatakse mõnikord ka kui lahutuse või lahkukolimise peamisele põhjusele. Samasooliste inimeste paarisuhtes võivad partnerid tunduda võrdsemana kui heteroseksuaalsetes suhetes, kuid tegelikult korraldavad ka need paarid oma elu sageli traditsioonilise tööjaotuse järgi, kus üks partner vastutab rohkem majapidamise korrashoiu eest, teine aga tegeleb enamasti sellest väljapoole jäävate asjadega. Peab ütlema, et niisuguses skeemis on rohkesti ruumi partnerite vahelisteks konfliktideks ning sageli kulutatakse hulga aega ära sellele, et vaielda paarisuhetes kehtiva töökorralduse plusside ja miinuste üle. Ühes asjas on samasoolistel paaridel heteroseksuaalsete ees siiski eelis: meeste-naiste mõttemudelitest tulenevaid tavapäraseid arusaamatusi suudetakse vältida (vt 3. peatükk).

Korraldatud abielud ja kultuuride kokkupõrge

Traditsioonilise hoiakuga maades, kaasa arvatud näiteks Aasia lõunaosa riigid, korraldatakse noorte abielu sageli vanemate poolt. Abiellujad ei pruugi teineteist enne pulmi isegi näha ning armastust ei peeta alati kooselu peamiseks eelduseks. Siin avaldab paarisuhtele mõju hoopis teistsugune surve. Naiselt võidakse oodata, et ta elab mehe perekonnas, kus ta keedab ja serveerib teistele pereliikmetele toitu. Kui juhtub, et naisel on elukutse, mille pidamist ta jätkata soovib, võib tekkida tõsine vastasseis. Neid probleeme tõstetakse sageli esile, kui perekond elab Läänes, kus niisugune vanamoeline arusaam moodsate Lääne ideedega kokku põrkab. On huvitav märkida, et Aasia kultuuri järgivates kooslustes on lahutused üldiselt märksa haruldasemad kui Lääne ühiskonnas ning negatiivne kultuuriline suhtumine lahutusse ja arvamus, et abielu peab rahuldama pigem pere ja kogukonna kui üksikisiku vajadusi, võib selles suurt rolli etendada. Kuid järjest suurem osa Läänes elavaid Aasia päritolu inimesi loob paarisuhteid väljaspool oma kultuuritausta ning ka see põhjustab sageli lahkhelisid.

Näidisjuhtum: Ahmet (28) ja Aisha (21)

See moslemi usku paar on abielus olnud kaks aastat, kuid lapsi nad saanud ei ole. Mõlemad sündisid Inglismaal, nende vanemad olid aga pärit Pakistanist. Noored kurtsid, et neil pole olnud võimalust elada rahuldavat seksuaalelu – peamiselt sellepärast, et nad elasid koos Ahmeti vanematega, kes pidevalt nõudsid, et Ahmet ja Aisha koos nendega hilise õhtuni üleval istuksid. Selleks ajaks, kui paar lõpuks magamistuppa jõudis, oli mõlemal juba uneaeg. Nende kultuuris peab naine pärast ühtimist vannituppa end pesema minema ning kui noored olid seksinud, häbenes Aisha, et nüüd saavad vanemad sellest teada. Samal ajal avaldasid mõlema partneri vanemad neile mõningal määral survet lapse eostamiseks, mistõttu pöördusid noored probleemi lahendamiseks nõustaja poole.

Teraapia käigus suutsid Ahmet ja Aisha kavandada plaani, kuidas vältida vanemate survet õhtuti koos nendega üleval istuda, tuues ette vabanduse, et nad vajavad pisut aega ka iseendale, et korralikult välja magada ja järgmisel hommikul tööle minnes värske olla. Nii said nad armurõõme jagada varasemal kellaajal ja vannitoa kasutamise probleem ei olnud enam nii terav. See on näide kultuuripõhisest probleemist, mille paar pidi lahendama, võimaldamaks endale normaalne intiimelu. See näide illustreerib ka paari ümbritseva piiri kehtestamist, mis jätab teised inimesed väljapoole, kuid on nende kultuuriruumis siiski aktsepteeritav.