Читать книгу Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu - Michael North - Страница 11

Cyprian Broodbank on oma raamatus „The Making of the Middle Sea” [Vahemere loomine] pakkunud tõendeid pikaajalise lõimumisprotsessi kohta Vahemeres, mis kulmineerus 2. sajandil eKr sellega, et ühised asjad, kombetalitused ja identiteedid levisid suurte vahemaade taha. Kõige silmanähtavam on see eliidi puhul, kelle seas Egeuse stiilis seinamaalingud, elevandiluust nikerdused ja kaunistatud kuld- ja hõbekausid levisid niisamuti nagu rituaalid, kultused ja kultusepaigad, mille poole kulgesid arvukad elanikerühmad. 600. a paiku eKr võis kõikjal kohata ühiseid kombetalitusi, vaateviise, maitseid, lõhnu ja kõlasid, samuti sarnast avaliku elu korraldust, sõjapidamist, omavahelist läbikäimist ja jumalate austamist.^[55.]

Tollest arvatavast lõimumisest lähtudes täheldab David Abulafia Rooma riigi transformatsiooni ja desintegratsiooni hiljemalt alates 400. a pKr. Ta peab selle eest vastutavaks ühelt poolt kristlust, mis pidi end maksma panema iidsete jumalate kultuse ja judaismi kõrval, enne kui ta 4. sajandi lõpul riigireligiooniks sai. Teisalt muutis rahvaste ränne, eriti vandaalide retked Hispaania kaudu Põhja-Aafrikasse ja sealt Vahemere põhjapiirkonda, põhjalikult Rooma rolli.

Edaspidi võttis Rooma rolli üle Konstantinoopol, mis oli algselt, 7. sajandil eKr, asutatud kreeka kolooniana. Elanikud selles riigis, mille ajaloolased hiljem Bütsantsiks nimetasid, ütlesid enda kohta romaioi (roomlased). Vanast Roomast erines too riik selle poolest, et toetus hellenistlikule traditsioonile, mida järgiti Egeuse, Musta mere ja idapoolse Vahemere keskustes. Teine erinevus seisnes selles, et Konstantinoopol, mis asus impeeriumi piiri ääres, pidi end alatasa kaitsma stepist tulevate rünnakute eest. Bütsantsi riik kontrollis Bosporuse väina ja Musta mere regiooni, samuti idapoolset Vahemerd ning tema sära kreeka kristluse keskusena kiirgas kaugele slaavlaste aladele nii põhjas kui ka läänes.^[56.]

Lääne-Frangi riigi tekkimisega 9. sajandi keskpaigas tuli juurde veel üks stabiilne kristlik võimublokk. Bütsantsi ja Lääne-Frangi riik kas reintegreerisid või rekonfigureerisid vastavalt kas Vahemere või tema rolli. Kui Vahemere idaosa ja Musta mere ühendasid viikingid (varjaagid) Põhja- ja Läänemerega Bütsantsi ja Vene jõgede kaudu, siis Vahemere lääneosa oli Rhône’i delta ja Prantsusmaa jõgedesüsteemi kaudu ühendatud Atlandi ookeani ja Põhjamerega. Lõunas oli Aadria meri ühenduseks Frangi ja Bütsantsi riigiga, vahenduskeskuseks tõusis Veneetsia ja teised Itaalia sadamad lõid kontakte muslimi maailmaga.^[57.]

1 Homeros. Odüsseia. Kreeka keelest tlk August Annist. Tallinn, 2006. (Tlk) [ ↵ ]

2 Päikesejumal Heliose 37 m kõrgune harkisjalgne pronkskuju, mis paiknes Rhodose sadamasuus. (Tlk) [ ↵ ]