Читать книгу Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu - Michael North - Страница 9

Nagu Vahemere kaubandus tervikuna, nii ei keskendunud ka Rooma kaubandus enam üksnes luksuskaupadele. Vastupidi, Roomat sidusid tema provintsidega massikaubad nisu ja vein. Teraviljaga, mis esialgu tuli Sitsiiliast ja Sardiiniast ning viimaks Põhja-Aafrikast ja Egiptusest, kindlustasid valitsejad Rooma varustamise, sest alamad tuli leiva ja mängudega heas tujus hoida.

Olulist rolli mängis ka veinitransport, mis polnuks võimalik massilise amforate ja kannude tootmiseta. Laevavrakid, nagu näiteks 1. sajandi keskpaigast eKr pärit vrakk sadamalinna Hyères’i lähedal Madrague de Giens’is, sisaldasid ligi 400 tonni laadungit, sealhulgas 6000–7000 veiniamforat. Hinnanguliselt on pakutud, et sajandi jooksul veeti Galliasse ligikaudu 40 miljonit amforat Itaalia veini, mis võiks vastata 100 000 hektoliitri veini importimisele ja tarbimisele aastas. Gallialaste janu veini järele oli laialt tuntud ja Itaalia kaupmehed pidasid seda tasuvaks äriks. Teised leiud laevadelt viitavad veini kõrval ka oliiviõlile Apuuliast ja värvainetele, mille eksportijaid saab osaliselt rekonstrueerida tänu nimedele amforakildudel.^[41.]

Vahemere Rooma ajajärgule on iseloomulikud mitmed erinevad laevatüübid, mida võib eristada nende suuruse, laadungi ja purjetamisteekonna järgi. Nii oli väikseid rannasõidupurjekaid kandejõuga 2,5–10 t, pikemateks distantsideks kasutati 50-tonnise mahutavusega laevu. Nende lamedapõhjaliste laevade ehitusviis peegeldab veinitranspordi vajadusi. Suuremad (200–300 tonni) olid laevad, mis vedasid amforaid ja ehitusmaterjali või isegi obeliske. Nisueksport Egiptusest (Aleksandria) Rooma nõudis samuti suuri laevu. Neil oli kaks masti, üks suurpurjele ja üks eespurjele. Raske koorem langetas laeva raskuspunkti. Peale selle püüti viljalaevu võimalikult kuivana hoida, kasutades pilsipumpasid.^[42.]

Merekaubandusega oli seotud maakaubandus, näiteks Rooma Germaanias, kus kaupmehed tegutsesid mõlemal pool piiri. Germaanlaste hõimueliidid hindasid Rooma luksuskaupu, teisalt ostsid Rooma kaupmehed kokku orje. Lisaks pakkus Reini suue võimalust levitada Rooma kaupu piki rannikut. Siitkaudu läksid need ilmselt germaani võrgustikke pidi edasi põhja. Nii leidub tänapäeva Norras suurel hulgal Rooma päritolu pronks- ja klaasobjekte.^[43.]

Vahemere ääres kutsus Rooma impeeriumi ülesehitamine ja keisririigi ehitusbuum (1.–3. saj) esile vajaduse luksuskaupade ja dekoratiivmaterjalide järele. Kreeka kujud olid niisama nõutud kui klaasi- ja metallitööd Vahemere idaosast. Peale selle tekitas eliidi jõukus iha siidi, parfüümide ja teiste kaupade järele India ookeani rannikult. Lisandusid eksootilised linnud, papüürus ja ravimid Aleksandriast. Aleksandria ja Berenike kaudu Musta mere ääres käis ka pipra ja India nardi (aromaatne taim) import. Seda kinnitavad väljakaevamised Berenikes, kus ühest prügiaugust leiti 7,5 kg pipraterasid. Sellise piprakogusega saanuks üks roomlane katta oma nisuvajaduse tervelt kaheks aastaks. Smaragdi- ja teemandileiud viitavad muuhulgas ka kalliskivikaubandusele. Neile lisandusid toiduained, peamiselt kala- ja oliiviõli kohalikule elanikkonnale ning Rooma sõduritele tolles regioonis, samuti laevaproviant. Sedalaadi kaupmeestel nagu kuulus Nikanor Koptosest (tänapäeval Qifţ) oli Punases meres terve hulk agente, kes korraldasid kauplemist ja transporti.

Kuidas see üksikasjalikult kulges, seda näitab üks Viinis säilinud papüürus 1. sajandi keskpaigast eKr, mille sisuks on India kaupade vedu. Indias Gujaratis, Muzirise sadamas ankrus seisnud laev „Hermapollon” pidi purjetama üle Araabia mere Punasesse merre, kas Berenikesse või Myos Hormosesse (asub sellest põhja pool). Siit liikus laadung, mis koosnes nardiõlist, vandlist ja rõivastest, kaamelite seljas edasi Niiluse äärde Koptosesse, kust see uuesti laevaga Aleksandriasse pidi veetama. Aleksandrias tuli kaupade eest maksta tolli 25% nende väärtusest, alles seejärel müüdi need edasi või veeti Rooma.^[44.]