Читать книгу Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu - Michael North - Страница 13

Pärast antiikaega olid viikingid ehk põhjamehed ühenduslüliks Põhjamere, Läänemere ja Musta mere vahel; nad tungisid ka Atlandi ookeani põhjaossa. Esimest korda kohtab neid 8. sajandi lõpu ajalooallikates, kus kirjeldatakse kallaletunge kloostritele Briti saartel ja Loire’i suudmes. Nii kurdab Karl Suure õukonnas tegutsev õpetlane Alcuin ühes kirjas Lindisfarne’i kuningale Northumbria Æthelfrithile sealse kloostri rüüstamise üle (793).

Viikingite ootamatu esilekerkimise kohta on erinevaid seletusi. Lisaks kasvava rahvastiku survele ja maapuudusele, mis sundisid inimesi merele minema, mainitakse ka noorte meeste võitlushimu ja iha kerge saagi järele. Hõimujuhi (pealiku) positsioon tuli ikka ja jälle kätte võidelda. See võitlus tähendas mitte ainult sõjalist õnne ja kuulsust, vaid ka kaaskonna loomist, keda edukas väejuht sai enda külge köita üksnes pidevalt sõjasaagiga palka makstes.

Tasuvaks sihtmärgiks osutus frankide maa, mis hoolimata Pippin III ja Karl Suure jõupingutustest polnud ise veel seesmiselt kindel, rääkimata üldisest kaitsest. Viikingite eeliseks olid laevad ja nautikateadmised, mida nad silmapaistval hulgal omasid. Nad kas seilasid või sõudsid oma avamerekõlblike laevadega üle Põhja- ja Läänemere. Navigeerimisel orienteerusid nad päikese ja tähtede, samuti hoovuste ja merevee värvuse järgi. Suuremate ja väiksemate laevadega tungisid viikingid mööda jõgesid sisemaale, kus ükski sadam polnud nende eest kaitstud.^[59.]

Nad lõikasid kasu friiside kaubanduse laienemisest Põhjamere rannikule, mille rikkusi oli kerge ammutada. Tänu Dorestadile Reini suudmes ja Domburgile Walchereni poolsaarel olid tekkinud kaubanduskeskused, kus friisi talupojad-kaupmehed ei tegelnud laevasõiduga enam mitte kui kõrvaltööga, vaid elasidki eranditult kaubandusest ja käsitööst. Friisid kauplesid frankidega, anglosaksidega ja skandinaavlastega, sõites nii piki Põhjamere kui ka Atlandi ookeani rannikut, samuti mööda Reini jõge Kölnini, Mainzini ja Wormsini välja. Üheks friiside kaubaks olid orjad, kelle nad Briti saartelt ning Läänemere ruumist Verduni kaudu Lõuna-Euroopasse ja Vahemere regiooni müüsid. Nii on olemas tõendid ühe friisi kaupmehe kohta, kes hankis Londonis orja, kelle ta arvatavasti Dorestadist mööda Maasi jõge üles Verduni – tähtsaim orjaturg – viis ning sealt edasi lõuna poole. Kas sealt või otse Vahemere ruumist hankisid friisid idamaiseid kaupu, mille nad kaugemal põhjas edasi müüsid.^[60.]

Üle Läänemere ulatus friisi kaubandus Hedeby ja Birkani, kus olevat 11. sajandil olnud isegi üks friisi gild.^[61.] Tiheda kaubavahetuse märgiks on (anglo)friisi sceatta-mündid, mis levisid kuni Skandinaaviani välja.^[62.] 830. ja 840. aastatel ründasid viikingid järjepidevalt Dorestadi. See ahvatles Frangi riiki, kelle kuningad püüdsid ühest küljest kaitsta oma kloostreid ja kaubaplatse, teisalt siduda viikingite valitsejaid endaga, toetades mõnda neist võitluses oma rivaalide vastu.Vallutajad haarasid võimu mitte ainult Skandinaavias, vaid ka Põhjamere saartel. Eriti Taani kuningad, kes olid allutanud endale pealikke ja väiksemaid kuningaid Jüütimaal, hoidsid naabersaari ning samuti Läänemere ja Põhjamere vahelist väila algul oma kontrolli all. Põhjas laiendasid nad oma mõjuala Vikenini Oslo fjordi lähikonnas ja La Manche’i rannikuni lõunas. Inglismaa vallutamine oli siis juba selle loogiline jätk. 9. sajandi keskpaiku hõivasid taanlased Inglismaa idapoolse osa ja Yorkist sai Taani viikingikuningate keskus. Nad esitasid väljakutse norralastele Iirimaal, kus norralased, niisamuti nagu Orkneyl, Shetlandil ja Hebriididel, olid kanda kinnitanud. Sellegipoolest püsis Taani poolt ähvardav oht Frangi riigile. Riigi kaheks jagamisel 843. aastal kannatas esmajoones Lääne-Frangi riik viikingite rünnakute all, kui nad kas purjetasid või sõudsid mööda jõgesid üles ja säästsid Pariisi 845. aastal üksnes 7000 naelast hõbedast koosneva tribuudi eest. Alles 870. aasta paiku hakkasid kaitse- ja kindlustusabinõud üha enam edu tooma.

Järgnevalt kandus viikingite tegevus jõulisemalt Briti saartele, kus anglosaksi kuningatel oli ajutiselt õnnestunud Taani võim endalt maha raputada. Alles 10. ja 11. sajandi vahetusel taastasid Svend Harkhabe ja Knud Suur Taani ülemvõimu norralaste ja anglosakside üle, kes pidid Taanile edaspidi maksma väärismetallis aastamaksu. See nõndanimetatud danegeld, millel olid eelkäijad Friisimaal ja Lääne-Frangi riigis kehtestatud maksetena, tõusis aastatel 991–1040 kaheksa osamakse käigus, mis moodustasid lõpuks summa 248 647 naela hõbedat, ümberarvestatult ligi 60 miljonit penni.^[63.]

Uusi võimalusi laieneda ja rikkusi kokku kuhjata pakkusid idapoolsed maad ja Läänemere ruum. Juba 8. sajandil oli tollest regioonist pärit karusnahk lääne turgudel ihaldatud kaubaks. Järgneval ajajärgul hakati ida ressursse süstemaatiliselt kasutusele võtma. Selle taga olid eelkõige Rootsi svealased, keda slaavi allikates nimetatakse kas russideks või varjaagideks. Varjaagid lõid oma asundusi Staraja Ladogas – umbes 15 km kaugusel Volhovi jõe suubumiskohast Ladogasse –, Ilmjärve ääres ja Dnepri ülemjooksul, kus nad elasid koos slaavlaste, soomeugrilaste ja baltlastega.^[64.] Doni, Volga või Kaspia mere kaudu jõudsid nad Araabia maailma, kus nad ostsid või röövisid suuri hõbedakoguseid. Araabia allikad räägivad varjaagidest nii:

Kaart 3: Viikingite teed Põhjamerest Musta merre

„Nad võtavad ette laevaretki slaavlaste juurde, kuni on kohale jõudnud, nood seal vangi võtnud ja kasaaride pealinna ning Bolgarisse viinud, et nad seal maha müüa. Neil pole viljapõlde, vaid nad tarvitavad toiduks üksnes seda, mida nad slaavlaste maalt välja viivad [...] nende igapäevane tegevus seisneb sooblite, oravate ja teiste karusnahkadega kauplemises. Nad müüvad need karusnahad maha oma ostjatele ja saavad selle eest varjatud varanduse müntides, mille nad endale vöö vahele seovad.”^[65.]

Teised Araabia ajaloolased kirjeldavad kallaletunge Kaspia mere äärsetele elanikele. Juba aastal 860 oli üks varjaagide laevastik Konstantinoopoli alla ilmunud. Bütsants vastas sõbraliku embuse poliitikaga ja sõlmis varjaagidega kaubanduslepingud. Dnepri keskjooksul Kiievis, skandinaavlaste täiendavas tugipunktis slaavlaste maal, asutasid bütsantslased kaubakontori ja kiriku, mille jumalateenistused olid suunatud põhja paganlikule elanikkonnale ja slaavlastele. Varjaagide juhid ümbritsesid end skandinaavlastest kaaskonnaga, nende seast oli pärit ka Rjurik, Rjurikovitšite vanavene dünastia rajaja. Rjurik ja tema poeg Oleg asutasid tugipunkte, mille nad mehitasid inimestega oma kaaskonnast, et maad niimoodi kontrolli all hoida. Sel moel tekkisid niisugused (regionaalsed) vürstiriigid nagu Novgorod, Pihkva, Polatsk või Rostov. Kiievi russide valitsejad Igor ja Olga (Ingvar ja Helga) olid skandinaavia päritolu nagu nende kaaskondki, aga nende poja ja järglase Svjatoslavi nimi viitab juba slaavi dünastiale. Sõjamehed, kes värvati keisripalee kaardiväest, polnud enam eranditult skandinaavlased. Slaavlased, baltlased ja soomlased sattusid koos varjaagidega ühte kultuuriruumi, mida tõendavad Kiievi vürstide ja Bütsantsi vahel sõlmitud kaubanduslepingud. Kui 911. aastal pidas läbirääkimisi mingi lepingu üle vaid 15 skandinaavia päritolu saadikut, siis aastal 944 mainitakse juba 26 saadikut ja 28 kaupmeest. Nimede järgi otsustades oli valdavalt tegu skandinaavlastega (47), aga esindatud olid ka viis läänemeresoomlast või siis soome päritolu saadikut, üks (leedu) jatving ja võimalik, et üks slaavlane. Slaavlased olid kaubavahetusse Bütsantsiga haaratud eelkõige laevaehitajatena ja võib-olla ka kipritena.^[66.]

Ent varjaagid ehk russid ei piirdunud üksnes Bütsantsis kauplemise või röövkäikudega sinna, vaid tungisid ka kaugemale Musta mere regiooni, Kaspia merre ja Aasovi merre. Kaubeldi sääraste kaupadega nagu orjad, karusnahad, vaha ja mesi, mis vahetati hõbeda ja siidi vastu. Lisaks voolas Bütsantsist russide kätte sõdurite palgaraha.^[67.] Vahendajaks Kesk-Aasia ja lääne vahelises kaubanduses oli esmajoones just kasaaride riik, mis valitses regiooni Volgast Krimmini ja sidus Kaspia mere sel moel Musta merega. Kasaaride kauplemiskohtades Volga ja Doni ääres kohtusid kaupmehed Euroopast ja Aasiast. Ibn Fadlani sõnul käisid viikingid Läänemere ruumist seal korrapäraselt, et kaubelda. Kasaaride judaism meelitas kohale juudi kaupmehi Bütsantsist ja Araabia aladelt. Ent kasaaride riigi eluiga oli lühike; varjaagid ja vürstiriigid, mis tekkisid nende kaaskondadest, laienesid üha enam ka kagusse ja sundisid kasaare ulatuslikult tagasi tõmbuma.^[68.]

Kui idas jõudsid viikingid tänu ranniku- ja jõelaevandusele Musta ja Kaspia mereni, siis lääne pool Briti saari seisid nad väljakutse ees sõita üle Atlandi ookeani avaruste. Seda kinnitavad nii Islandi saagad kui ka arheoloogilised leiud Islandilt, Gröönimaalt ja Põhja-Ameerikast. Tollased kroonikud jutustavad laevasõitudest ja asundustes toimunud liikumistest Atlandi ookeani põhjaosa saartel. Mitmekülgsest pärimusest ilmneb, et pärast 870. aastat asustasid Islandit „viikingid” Norrast ja Briti saartelt. Dateering on tuletatud vulkaanipurskest 871. aastal, otse vulkaanituha pinnalt on ju leitud vanimate Islandi asunduste jäänuseid. Saagad ja kroonikud räägivad, et 10. sajandi lõpus asusid islandlased teele Gröönimaa poole, et end seal sisse seada. Säilinud on ka jutustusi laevasõidust Põhja-Ameerikasse 1000. aasta paiku, mida näikse tõendavat arheoloogilised leiud L’Anse aux Meadowsist Uus-Meremaa põhjaosas.^[69.]

Juba antiikajal otsiti kaugel põhjas Thule saart ja tõenõoliselt oli Beda (srn 735), kes mainib seda oma ingliskeelses kirikuajaloos, kuulnud reisidest Islandile. Õpetlane Dicuil, kes tegutses 825. aasta paiku, kirjutab kristlikest preestritest, kes olevat veetnud suve Thulel. Arvatavasti leidsid iiri mungad või erakud, kes tundsid end Atlandi ookeani üksinduses iseäranis hästi, tõepoolest üles Islandi.^[70.] Igatahes olid esimesed asukad norralaste kõrval gaeli päritolu asukad Iirimaalt, Šotimaalt ja Šoti saartelt.

Ilmselt andis põllumajanduse kõrval elatist ka kalapüük, sest mitmed asundused paiknevad lõherikaste alade läheduses.

Asunike seas oli küll juba kristlasi, kuigi ülekaalus oli veel skandinaavia „paganlus”. Mainimist väärib ühiskondlik süsteem, mille eesotsas seisid nõndanimetatud gode, suur hulk religioossete, administratiivsete ja õiguslike funktsioonidega isikuid, ning suurtalunikud; ent kuningat ei olnud. Pealikud ja suuremate majapidamistega talunikud käisid sageli laevasõitudel ja tegelesid kaubandusega iseenda tarbeks. Veeti sisse relvi, rõivaid, mett, nisu, puitu, vaha, tõrva ja purjeriiet ning aja jooksul sugenesid peamistele laevateedele sadamad ja kaubaplatsid, millest tuntuim oli Gásir Eyjafjörðuri fjordi ääres.^[71.]

Islandilt sai alguse Gröönimaa asustamine 10. sajandi lõpul. Ninameheks oli Eiríkr Punane, kes esineb erinevates ajalooallikates. Nende kohaselt olevat ta tulnud koos oma isaga Norrast Islandile ja lahkunud saarelt lääne suunas ühe enda poolt sooritatud mõrva pärast. Võimalik, et asunikke meelitasid sinna fantastilised lood läänepoolsetest maadest ja sealsetest rikkustest. Gröönimaa asustamine langes kokku kliima soojenemise lainega, mis pakkus järgmisteks sajanditeks soodsaid tingimusi.

Laevasõite Põhja-Ameerikasse kirjeldatakse nõndanimetatud Vínlandi saagades, mis pajatavad reisidest Islandilt ja Gröönimaalt Ameerika kontinendile 1000. aasta paiku. Tõsiasi, et saagad räägivad reisidest alles tagantjärele ja katkendlikult, on ärgitanud mitut õpetlaste põlvkonda esitama vastukäivaid hüpoteese. Ka Bremeni Adam (srn pärast 1080. a) oli kuulnud Vínlandist ja rikkustest sellel saarel, kus kuuldavasti kasvasid viinapuud ja nisu, ning ta mainib seda oma Hamburgi kirikuajaloos. Ühes Vínlandi saagadest, „Gröönlaste saagas”, räägitakse Leifrist ja Thorvaldrist, kes külastasid üht saart põhja pool merekitsust, mis lahutas saart suurest maast:

„Nad seilasid merel kirdetuules kaks päeva ja jõudsid taas ühe maani ja ühe saareni, mis jäi tollest maast põhja poole. Nad läksid maale, vaatasid ilusa ilmaga pisut ringi ja märkasid, et rohul oli kaste. Nad niisutasid kastega oma käsi ja tõstsid käed suu juurde. Neile tundus, et nad pole eales maitsnud midagi nii magusat. Siis sõitsid nad tagasi laeva juurde ja seilasid merekitsusesse saare ja maanina vahel, mis sirutus merre maismaast põhja pool. Nad tüürisid maaninast lääne poolt mööda. Oli tugev mõõn ja nad jäid põhjapidi madalikule ja nende laev seisis paigal. [...] Nende uudishimu maale minna oli nii suur, et nad ei läbenud oodata, kuni vesi jälle laeva alla tagasi tuleb. Nad läksid maale. [...] Siis otsustasid nad end seal talveks sisse seada ja ehitasid endale suured majad. [...] Kevadel seadsid nad oma laeva sõidukorda ja seilasid minema. Leifr pani maale nimeks Viinapuumaa, sest seal kasvasid viinapuud.”^[72.]

Vastavalt sellele ja teistele umbmäärastele kirjeldustele näivad Uus-Inglismaa ehk Newfoundland ja Saint Lawrence’i jõe suudmeala olevat sobivad paigad tolle saagaliku saare lokaliseerimiseks. Ent kuna saagad sündisid suulise pärimuse järgi alles tükk aega pärast sündmuste toimumist, ei sobi nad ankruplatside asukoha täpseks kindlaksmääramiseks. Kindalt võib küll öelda, et 1000. aasta paiku asusid meresõitjad kas Gröönimaalt või Islandilt mitmetele reisidele piki Põhja-Ameerika kontinendi idarannikut, seilasid Saint Lawrence’i lahte ja tungisid edasi lõunasse. Nad ehitasid paljudesse kohtadesse laagreid, veetsid seal mitmeid talvi või aastaid ja lõid suhteid kohalikega:

„Kui kevad oli kätte jõudnud, võisid nad ühel varahommikul näha, et lõuna poolt tuli ümber poolsaare sõudes hulk nahast lootsikuid, nii palju, et need nägid välja nagu triivivad söetükid [...] Siis keerutasid nad [viikingid] oma kilpe ja kui nad omavahel kokku said, hakkasid nad üksteisega kauplema ja kõige parema meelega tahtsid inimesed osta punast kangast. Nad andsid selle eest vastu karusnahka ja halle oravanahku. Nad tahtsid osta ka mõõku ja odasid, aga seda Thorfinnr ja Snorri ei lubanud.”^[73.]

Kaart 4: Viikingite sõidud Atlandi ookeani põhjaosas

Võimalik, et kas hilisemate konfliktide tagajärjel põliselanikega või siis sisetülide tõttu tuli gröönlastel laagritest loobuda. Ehkki tundub ebatõenäoline, et gröönlased sõitsid nii kaugele lõunasse, nagu saagad väidavad, seilasid nad siiski korrapäraselt Labradori vahet, et hankida sealt puitu, nagu me tänu ühele Islandi kroonikale teame 1347. aasta kohta.^[74.]

Andmeid meresõitude ja ajutiste asunduste kohta Põhja-Ameerikas paistab kinnitavat L’Anse aux Meadowsi asunduse jäänuste avastamine 1960. aastatel. Anne ja Helge Ingstad samastasid seda paika kohe Leifri Vínlandiga, kuigi vaevalt tekitas see trööstitu koht assotsiatsioone veini ja viinamarjadega.^[75.] Pigem võis tegu olla laagrikohaga, kus pärast Gröönimaalt tulekut koguti jõudu järgmiste sõitude tarvis, või siis peatuspaigaga laevade parandamiseks ja ehk ka proviandi hankimiseks. Üks sealt leitud nõel on sarnane teiste samasugustega Dublinist, Islandilt ja Taanist. See lubab oletada, et mõned L’Anse aux Meadowsi külastajad olid pärit Islandilt. Üks kedervars osutab naissoost külastajatele L’Anse aux Meadowsis. Ehkki arheoloogid ei suuda püsivat viikingite asundust tõendada, paistavad saagade teated ja L’Anse aux Meadowsi asunduse leiud toetavat lühiajalisi katseid, millest küll mõne aja pärast – võib-olla seetõttu, et põliselanikud juba kasutasid maad – taas loobuti. Tagasitulnud oleksid siis kiidelnud oma seiklustega maal, kus voolab vein, ning need lood oleksid saagadega edasi kandunud.^[76.]

Näib, et eluolud Gröönimaal olid sedavõrd muutunud, et hilisel keskajal kahanes seal asustus ning 14. ja 15. sajandi vältel suri elanikkond täielikult välja, ilma et olnuks mingeidki märke katkust või muudest haigustest – nagu Norras või teistes maades. Niisiis pidid põhjused olema mujal. Kuna Gröönimaa skandinaavlastest asustajad elatusid veisekasvatusest, jahist ja kalapüügist ning pidid kogu oma vilja sisse vedama, tundub elanikkonna kadumises süüdi olevat kaubanduse katkemine ja isolatsioon emamaast, samuti agraarse elukorralduse kokkuvarisemine kliima halvenemise tagajärjel.^[77.]