Читать книгу Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu - Michael North - Страница 5

Where are your monuments, your battles, martyrs?

Where is your tribal memory? Sirs,

in that grey vault. The sea. The sea

has locked them up. The sea is History.^{[1.] (1*.)}

Derek Walcott

Luuletuses „The Sea is History” [Meri on ajalugu] seab Kariibi luuletaja Derek Walcott mere ajaloo keskpunkti. Meri varjab ja hoiab alal mälestusi, mis lebavad koos meremeeste, orjade, kalurite ja varandustega merepõhjas, kuni inimesed need uuesti päevavalgele toovad. Ajaloolase südameasjaks on need mälestused ellu äratada. Niisiis kujutab meri endast ajaloolase jaoks nii ülesannet kui ka väljakutset.^[2.]

Kolm neljandikku Maa pinnast on kaetud vee või meredega. Seetõttu oleks asjakohasem nimetada maakera vee- või merekeraks.^[3.] Paljud teadusharud – just ajaloolised distsipliinid – on mere taasavastanud: teadusloolased tegelevad navigatsiooniteadusega ehk selle pika teekonnaga, mis viis välja pikkus- ja laiuskraadide määramiseni.^[4.] Kirjandusteadlased arutlevad mere kontseptsiooni ja representatsiooni üle.^[5.] Sotsiaalajaloolased võtavad vaatluse alla sadamatöölised, meremehed ja piraadid^[6.], majandusloolased aga pühenduvad üleilmsele kaubandusele ja meresõidule. Ja lõpuks keskkonnaajalugu tegeleb merede, tsunamide ja selliste ökoloogiliste muutustega nagu saastumine ja soojenemine. Tänu suurenenud huvile globaalajaloo vastu on meredest ja ookeanidest saanud omaette teema ja tekkimas on uus teadus meredest (new thalassology).^[7.]

Kunsti, kirjanduse ja filosoofia vahendusel paistab meri meile teises valguses. Lääneeuroopalikes kujutlustes merest on ikka veel ülekaalus pilt eemalepeletavast metsikusest, õudusest ja irratsionaalsusest^[8.], maailma teistes piirkondades, näiteks Vaikse ookeani või Kagu-Aasia saarte ühiskondades tajutakse merd samas usaldusväärse loodusjõuna. ^[9.]

Meri esitab inimesele väljakutseid mitmel eri moel. Vee võimas jõud nõuab kohanemist ja järelemõtlemist nii neilt, kes merest elatuvad, kui ka neilt, keda mere loomus vapustab. Mere ääres elamine, merest elatumine ja merega koos elamine loob hulgaliselt kujutlusi ja kogemusi, mille uurimine võib kaasa tuua vaatenurga muutumise mere ja maa omavahelistele suhetele.

Sel taustal käsitleb käesolev raamat mere erinevaid rolle ajaloos.^[10.] Esmajoones peame silmas materiaalsete ja mittemateriaalsete hüvede vahetamist üle mere ning inimrühmade rännet. Mered on inimesi ühteaegu nii lahutanud kui ka ühendanud; inimesi, kes ise meresid ei ületanud, tabasid temaga kokkupuutumise tagajärjed. Niisamuti kujundas ja mõjutas merega silmitsi seismine inimühiskondi. Juba iidsetest aegadest on meri pakkunud inimesele ressursse enda ülalpidamiseks, sõltumata sellest, kas need ressursid lebasid merepõhjas, ujusid vees või liikusid laevade kujul mööda merd. Seetõttu üritasid riigid meresid oma valdusse saada, nõudes endale rikkusi ja läbipääsuteid, hoolitsedes samas ka merede turvalisuse eest.

Vastavalt sellele omistavad inimesed ja ühiskonnad merele erinevaid rolle: meri kui elu alus, kui transpordivahend, kui lahinguväli, kui igatsuste ja mälestuste paik.^[11.] See, kuidas merd ühiskonnas ja kunstis tajutakse, kujutatakse ja konstrueeritakse, on samuti üks käesoleva raamatu teemadest.

Mereuurimist mõjutab siiani Fernand Braudeli nägemus merest raamatus „La Méditerranée et le monde méditerranéen a l’époque de Philippe II”^[12.] [Vahemeri ja Vahemere-maailm Felipe II valitsusajal], milles on esmakordselt kujutatud üht mereregiooni selle loomulikes tingimustes läbi sajandite kui tervikut, kus inimene on looduse meelevalda jäetud. Braudelist inspireerituna on mitmed ajaloolased konstrueerinud Vahemere mudeli järgi^[13.] teisi meresid, kuid tõdenud aja jooksul, et Atlandi^[14.] või Vaikse ookeani puhul pole võimalik ega mõttekas vastavaid paradigmasid kasutada.^[15.] Pealegi jätab vaatenurk, mis käsitab merd suletud süsteemina, tähelepanuta nii globaalsel kui ka regionaalsel tasemel sidemed. Võrgustikud, mis kujunevad välja ühel merel, on alati kaasa toonud ka ühenduse teiste meredega. Nii tekivad uued globaalse ajaloo perspektiivid.

Järgin siin John Parryt, kes märkis oma raamatus „The Discovery of the Sea” [Mere avastamine] juba 1974. aastal: „Kõik maailma mered on üks. Sest kõik nad on omavahel seotud. Kõik mered, välja arvatud jäämered, on laevatatavad.”^[16.] Siingi on aja jooksul seoses Maa soojenemisega toimunud muutusi, mis võimaldavad läbida jäämeresid kas ida või lääne suunas.

Kui kirjutatakse maailma merede ajalugu, siis – nagu maailmaajaloo puhulgi – on tegemist seoste ja võrdlustega.^[17.] Huvi keskmes seisavad ühtviisi nii inimesed, kes need seosed lõid, kui ka hüved ja ideed, mis liikusid laevadega ühest maailma otsast teise. Tolle teistsuguse vaatenurga eelis seisneb selles, et me ei vaatle merd mitte üksnes mereäärsete naaberrahvaste rahvuslikust vaatevinklist, vaid heidame pilgu ka merede ühendatusele.

1 Kus on teie ausambad, lahingud, märtrid? / Kus on teie hõimu mälu? Härrased, / seal hallis kambris. Meres. Meri / on nad vangistanud. Meri on Ajalugu. (Tlk) [ ↵ ]