Читать книгу Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu - Michael North - Страница 8

Thalassokratia on kreeka keeles merevõim. Selle all ei mõisteta mitte „lihtsalt” võimu merel, vaid omaette riigi rajamist, mis üle mere laiali puistatud alad meresõidu kaudu kokku liidab, luues sel moel ühe kindla valitsetava ruumi. Ehkki Thukydides ei tarvitanud seda sõna, pidas ta silmas legendaarset kuningas Minost ja tema Kreetalt juhitud riiki, kuhu ateenlased pidid legendi järgi korrapäraselt andamiks saatma seitse poissi ja tüdrukut, kes heideti Minotauruse lõugade ette. Mittekirjanduslikus mõttes talassokraatia oli muidugi Pärsia sõdadest esile kerkinud Ateena, kus huvid merel ja maismaal käisid käsikäes. Nii laiendasid ateenlased oma maavaldusi 5. sajandil eKr, vallutades maa Euboias ja kasutades seda toiduainete hankimiseks. Peale selle andis võim Egeuse saarte üle Ateena kodanikele ja ametiisikutele võimaluse teha karjääri halduse alal või omandada täiendavaid maavaldusi. Mõnda aega üritasid ateenlased tagajärjetult oma võimusesse saada isegi Siracusat ja Sitsiiliat.^[31.]

Kaart 1: Kreeklaste väljaränne

Ateena liidusüsteem, nõndanimetatud Ateena Mereliit viitab samuti poliitika ja sõjapidamise organiseerituse olulisele tähendusele merel. Mereliit oli tagajärjeks Pärsia sõdadele, mis algasid Lüüdia kuningriigi vallutamisega Väike-Aasias. Tolles ettevõtmises sai Pärsia sõjalaevastik operatsioonidel Vahemeres toetuda Foiniikia meremeestele ja laevadele. Kui Joonia linnad mässama hakkasid, tõi see taas kaasa Pärsia sissetungi. Ülestõus suruti kiirelt maha ja see lõppes Mileetose tuhaks põletamisega (493 eKr). Järgnesid karistusretked Kreeka maismaale, ent Pärsia sõjalaevastiku maabumine ja ühe väikesearvulise sõjaväe retk Marathoni löödi üllataval kombel tagasi. Pärsia truppide järgmine sissetung 480. a eKr suudeti Termopüülide all peatada vaid üürikeseks ajaks. Ent nüüd tõi poliitik Themistoklese propageeritud mereväe mobiliseerimine kaasa esimese edu. Ateenlased võitsid Pärsia laevastikku Salamise saare lähedal ja veel ühel korral 479. a eKr Mykale neeme juures. Otsustava löögi andjaiks olid Ateena sõjalaevad, nii et pärslased taandusid pikaks ajaks. Ateena ihkas endale kuulsust ja asutas Ateena Mereliidu kui kaitseliidu, et püsivalt turvata Kreeka linnu ja saari Egeuse meres. Liidukaaslased maksid kindlat liikmemaksu – sõudjatele tuli ju ometi maksta – ja peale selle osalesid nad ühises laevastikus otseselt sõjalaevade ja meremeestega. Väiksemad saared ja linnad, kes ei olnud võimelised vahetult osalema, võisid seda kompenseerida rahaliste maksetega. Ateena hoidis juhirolli enda käes ja kasutas seda, et distsiplineerida liidukaaslasi ja ehitada üles mereriik. Oluline punkt seejuures oli majanduslik ühtlustamine. See saavutati münte, mõõte ja kaaluühikuid Ateena mündialuse järgi standardiseerides. Nii tekkis suletud majandusruum, kust aga mõni linn või saar ikka ja jälle välja üritas pääseda. Kui Thásose saar liidust lahkus, kutsuti ta mereblokaadiga aastail 465–463 eKr taas korrale.

Ateena suutis oma merevõimu säilitada ka veel Peloponnesose sõja ajal, ehkki maismaal alistusid ateenlased oma põhivaenlastele, spartalastele. Neutraalsed saared nagu Mílos kisti niimoodi sõtta ja liideti ateenlaste poolt sunniviisiliselt Mereliiduga. Pärast Ateena alistumist Lysandrose juhitud spartalaste sõjalaevastikule Dardanellides Aigospotamoi jõe suudmes järgnes Ateena talassokraatiale Sparta oma.^[32.] Aastal 377 eKr tegi Ateena uuesti katse mereliidu abil oma merevõimu taastada. Liidukaaslaste vastu ilmutati küll suuremat partnerlust, ent arvukate linnade väljaastumisi ei suudetud siiski ära hoida.^[33.]

Vahepeal oli poliitiline ja majanduslik maakaart idapoolses Vahemeres Makedoonia esiletõusu tõttu märgatavalt muutunud. Makedoonia laienemine kuningas Philippos II ja tema poja Aleksandri ajal ei peatunud Musta mere ääres, vaid seadis sihiks pärslaste riigi vallutamise ja ulatus India ookeani rannikuni. Kui Aleksander oli maitsi Induseni jõudnud, lasi ta ehitada laevastiku, mis viis osa väeüksusi Aleksandri usaldusaluse Nearchose juhtimisel mööda Induse jõge allavoolu ja seejärel üle Araabia mere, Pärsia lahe ja Tigrise jõge pidi üles.

Pärast Aleksandri surma 323. a eKr lagunes tema valitsusala osariikideks, nii nagu Seleukiidide oma Pärsias ja Ptolemaioste oma Egiptuses. Aleksandri usaldusalune Ptolemaios oli Egiptusest teinud iseseisva riigi. Valitsev kiht olid kreeklased, sõjavägi makedoonlased. Kreeka kultuur oma hellenistlikul kujul osutus ligitõmbavaks kõigile rahvastele, kütkestades Egiptuse, Süüria, Kartaago, Etruuria ja Pürenee poolsaare elanikke samavõrd kui juudi rahvast. Nii sümboliseerib „seitsmenda maailmaimena” tuntud Aleksandria Pharos ühtlasi ka Ptolemaioste linna rolli „Vahemere-kultuuri tuletornina”.^[34.]

Aleksandria majandusliku ja kultuurilise ülevõimu aluseks oli kaubandus Vahemeres, tähtsateks kaubanduspartneriteks olid seejuures Kartaago läänes ja Rhodos idas. Rhodos, mille sadam koos kolossiga^(2*.) kujutas endast veel üht maailmaimet, oli pärast Ateena allakäiku kasutanud võimalust ja tõusnud laevanduskeskuseks. Laevad Rhodoselt tõid teravilja Egiptusest põhja ja vedasid vastupidises suunas veini, mis nähtub arvukatest amforaleidudest Aleksandrias, Egeuse ja Mustas meres Kartaago ning Sitsiiliani välja.^[35.]

Pärast 275. a eKr rajas Ptolemaios II Punase mere läänekaldale lisaks veel ühe sadama, mille ta nimetas oma ema järgi Berenikeks. Berenike kaudu pidi Egiptusesse toodama eelkõige Aafrika sõjaelevante, kui Seleukiidide riik oli blokeerinud India sõjaelevantide sissetoomise.^[36.]

Vahemere lääneosas oli regionaalseks võimuks Kartaago, kes arendas edasi foiniiklaste pärandit, rajas Sitsiilias asundusi ja võttis need oma kaitse alla. Ladinakeelne sõna „puunialane”, millega roomlased tähistasid oma rivaale mere lõunapoolses osas, tähistabki „foiniiklast”. Ent kui Kartaago üritas luua talassokraatiat ja vallutada Sitsiilia, põrkasid Põhja-Aafrika linna huvid Kreeka ja hiljem Rooma mõjusfääri vastu. Lõpuks jõudsid Siracusa ja Kartaago kokkuleppele Sitsiilia vana jaotuse suhtes, kusjuures selle lääneosa kontrollis Kartaago, idaosa Siracusa. Rooma huvid olid esialgu seotud Etruuriaga, mille linnad lõimiti Rooma mõjusfääri.

Rooma vaatevälja sattus Itaalia lõunaosa alles tänu kuningas Pyrrhos I-le, kes lasi Kreeka linnal Tarantol end roomlaste vastu appi kutsuda ja võttis pärast suurte kaotuste hinnaga saavutatud võite (nõndanimetatud Pyrrhose võidud) Lõuna-Itaalia ning Sitsiilia oma kontrolli alla. Ehkki Rooma ja Kartaago ühinesid ajutiselt Pyrrhose vastu, seisid nad juba mõne aja pärast Sitsiilia sõjaväljal taas vastamisi. Sealt sai alguse Esimene Puunia sõda (264–241 eKr), milles Kreeka linnadega liitu astunud roomlased ei tegutsenud mitte üksnes maismaal, vaid ka merel Kartaago laevade vastu, loobudes kreeka rammimistehnikast ja kaaperdades laevad kuulsate koogutite abil. Rahulepinguga (241 eKr) kohustus Kartaago tasuma sõjakahjud ja loovutama Sitsiilia, millest aastal 227 eKr sai Rooma provints. Ka Sardiinia ja Korsika läksid roomlaste kätte, nii et Kartaagol tuli edaspidi kaugemale läände siirduda.

Hannibali ekspansioon Pürenee poolsaarel vallandas Teise Puunia sõja (218–201 eKr), mille käigus Hannibal liikus Hispaaniast üle Lääne-Alpide kuni Itaaliani, ent ei suutnud silmapaistvatest sõjalistest võitudest hoolimata püsivamalt kanda kinnitada. Pärast Scipio võitu Puunia armee üle Zama all (202 eKr) piiras rahuleping Kartaago sõjalist võimekust ja tegevusraadiust, nii et ta tohtis edaspidi omada vaid kümmet sõjalaeva. Järgnevalt liideti Rooma riigiga Hispaania, mis oli vahepeal Hannibali võimu alla läinud, ja pärast Kartaago hävitamist Kolmandas Puunia sõjas (149–146 eKr) ka Põhja-Aafrika; Kreeka Kórinthos, mis oli samuti roomlaste ekspansiooni vastu välja astunud, jagas sama saatust.^[37.] Nii tekkis Rooma Vahemeri või Roomast valitsetud Vahemeri. Asjale pani punkti Octavianuse (hilisem Augustus) võit Aktioni merelahingus Marcus Antoniuse poolt juhitud Egiptuse laevastiku üle (31 eKr) ja Ptolemaioste riigi lõimimine Rooma impeeriumi. Octavianus ehitas üles alalise sõjalaevastiku tugipunktidega Napoli lahe kaldal Misenos ja Aadria mere ääres Ravennas. Aja jooksul tekkisid laevastikud Egiptuses, Süürias, Põhja-Aafrikas, Mustal merel, samuti Reini ja Doonau jõel. Esimest korda, mis jäigi ainsaks korraks, hõlmas talassokraatia kogu Vahemerd, mille kohta roomlased kasutasid väljendit „Mare Nostrum” (meie meri).^[38.]

Rooma riik ei võlgnenud küll tänu oma olemasolu eest üksnes merevõimule. Ent ilma ligipääsuta Vahemerele oleks ta saanud teistsuguse väljanägemise ja teise kuju. Sõjalisele ja poliitilisele kontrollile lisandus majanduslik avanemine kaubanduse kaudu.Võitude järel voolas Rooma sõjasaak ja raha, mida Rooma eliit kasutas suurmaavalduste (latifundiumite) omandamiseks. Samas olid sõjad põhjalikult räsinud rahvastikku, nii et tööjõud maal jäi napiks. Seetõttu majandati latifundiume orjadega, kes olid vangi võetud Kartaagos, Kreekas või mujal Vahemere rannikul. Kui linnad õigeaegselt alla ei andnud, muudeti elanikkond orjadeks, Kartaagos näiteks 55 000 inimest (146 eKr), Kreekas Ípeiroses isegi tervelt 150 000 (167 eKr). Caesari sõjakäigud paisutasid orjade, eriti Galliast toodute arvu (58–50 eKr). Teise allika moodustasid orjaturud Egeuse mere piirkonnas. Kui need allikad Pompeiuse eduka piraatlusevastase võitluse (67 eKr) tagajärjel kokku kuivasid, tuli orje hankida Rooma riigi äärealadelt. Orjade hulk kasvas Rooma majapidamistes ja mõisades ka loomulikul teel. Majaorjadki võisid igati karjääri teha. Nad said mõisavalitsejateks, õpetasid lastele kreeka keelt ja nende isandad läkitasid neid agentidena toonase maailma teistesse piirkondadesse.^[39.]

Rooma kui metropoli ei kolinud mitte ainult Itaalia maata elanikkond, ka provintside elanikud üritasid pealinnas karjääri teha. Nii tekkisid kvartalid, kus elasid kreeklased, süürlased, aafriklased ja hispaanlased, kusjuures kreeka keelt, valdavat keelt Vahemere idapoolses ruumis, räägiti ka Roomas.^[40.]