Читать книгу Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu - Michael North - Страница 7

Omavahelise läbikäimise elavnemist võib täheldada teisel aastatuhandel eKr, kui inimesed kas vabatahtlikult või vangidena reisisid Vahemere (idapoolse) ranniku ja saarte vahet ning kaupu veeti edasi-tagasi. Sellised valitsuskeskused nagu Avaris (Tall adh-Dhi’bah) ehk „Veneetsia Niiluse ääres”, Ugarit nüüdses Süürias ja Knossos Kreetal ergutasid kauplemist suurte vahemaade taha. Nii leiti 1982. aastal avastatud pronksiaegse Uluburuni laeva pardalt lisaks vasele ja tsingile, Egiptusest pärit klaasile ja arvukatele väärisasjadele ka Läänemere merevaiku, mille maagilisse mõjusse Vahemere ääres usuti.^[20.]

Tähtsat osa vahendamises mängisid Küklaadide elanikud, kes oma kanuudel aerutades lõid ühenduse teiste saarte ja maismaaga. Üheks uuenduseks oli – meile pitseritelt tuntud – sügavamale asetatud kiiliga purjelaev, mis suutis kiiremini suurte kauguste taha liikuda ja rohkem lasti peale võtta. Kuidas üks selline laev laineid lõikab, seda kirjeldab Homeros oma „Odüsseias”:

„Ent Telemachos tööle vaid virgutas sõpru ja käskis

korda ka sättida taglas. Jo nood seda meeleldi täitsid.

Lükkasid männise masti nad püsti ja keskmise ristpuu

pessa ta kinnitid ning tugiköitega käilasse köitsid;

siis üles tõmbasid valge ka purje nad nööridel nahkseil.

Tuul seda paisutas purje ja laksudes tuiskasid lained

käilnina tõttava teelt, kui ta purpurvoogudel sõitis.

Liugles nii oma teed must laev mere laksuvail laineil.” ^[21.]

Uued laevad ergutasid meresõitu ja kaubandust pikka aega, niisamuti sadamate rajamine. Teisel Kristuse-eelsel aastatuhandel võis nende tegevuste keskpunktiks esialgu olla – oma kuulsusrikka kuninga järgi nime saanud – Minose Kreeta, mis asus soodsalt Egeuse, Anatoolia ja Egiptuse vahel. Tema rannikule kerkisid sellised paleeasulad nagu Knossos, Mália ja Faistós, mis hävisid aga maavärinas 1700. aasta paiku eKr. Knossos ehitati uuesti üles ja rajati hulgaliselt uusi sadamalinnu. Arheoloogiliselt tõendatud kaubavalikusse kuulus vask praeguselt Lõuna-Venemaalt, lasuurkivi Kesk-Aasiast, hõbe Atikalt ning kuld ja vandel Egiptusest. Kaubad veeti laevadega traditsioonilisi teid pidi Anatooliasse või Egiptusesse ja seejärel Kreetale. Kreeta andis vastu villaseid kangaid, veini, oliiviõli, eeterlikke õlisid ning ravimtaimi ja puitu, mida nõudsid egiptlased.

Laevakujutis Akrotiri läänehoonel Thíral (Küklaadid), 2. aastatuhande keskpaiku eKr

Lääne- ja idapoolse Vahemere ristumispunktiks oli Mükeene paleelinn Peloponnesosel. Siit pääses kergelt Árgose lahele ja Kreetale; samuti võis siit üle Kórinthose lahe Aadria merre ning üle Saroni lahe Egeuse merre jõuda. Seetõttu leiame Mükeene keraamikat nii läänest kui idast. Maalitud keraamika kõrval vedasid mükeenelased välja relvi ja tõid relvade vastu sisse vaske ja tsinki, relvatooraine pronksi koostisosi. Vask tuli Atikalt, tsink veeti Pürenee poolsaarelt kohale Mükeene sõjalaevadega.^[22.]

Mükeenega on seotud ka „Iliase” ja „Odüsseia” kangelased, kes võisid kiidelda sellega, et olid kogu tollase teadaoleva maailma läbi reisinud. Nii suurustleb Menelaos pärast naasmist võidukalt Trooja piiramiselt:

„Olen palju ma kannatanud, rännates ringi, kaheksandal aastal [...] koju jõudes. Olnud Foiniikias, Küprosel ma ja Egiptuses kauges, Siidonis käind, etiooplaste maal, erembide juures, rännanud Liibüas [...].”^[23.]

Ajalooliselt olid kreeklaste kui mererahva eelkäijateks aga foiniiklased (kr k phoinikes), keda Homeros nende ärivaimu pärast põlgas. Oma nime said nad purpurilt, mida saadi Vahemere idaosas elunevailt purpurtigudelt ja millega nad kauplesid. Foiniikias, mille suurus vastas ligikaudu tänapäeva Liibanonile, oli terve rida kaubanduskeskusi, näiteks Ugarit põhjas (hävitati u 1190. a eKr), Jubayl ja Siidon (Şaydā). Purpuri kõrval valitses nõudmine ka kohaliku seedri järele, mida vajasid põhiliselt egiptlased oma laevade ehitamiseks. Nii on ühes Moskvas säilitatavas papüüruses juttu preester Wenamunist, kes saadeti 1075. aasta paiku eKr Amuni templist Teebas (Ülem-Egiptus) reisile, et ta hangiks seedripuitu jumal Amuni laeva tarvis.

Tema jutustus ja teised Egiptuse allikad heidavad valgust kaubandusele Jubaylis ning kaupadele, millega tasuti seedripuidu eest: kuld- ja hõbenõud, linased riided, papüüruserullid, lehmanahad, köied, läätsed ja kala. Ühest teisest Foiniikia keskusest, Tyrósest, koloniseeriti Küpros, mis pakkus huvi ennekõike vasevarude tõttu. Foiniiklaste kaubanduse järgmised tugipunktid asusid Sitsiilias, Sardiinias ja Põhja-Aafrikas, kus uueks keskuseks pidi saama Kartaago.^[24.]

Umbes 800. a eKr tungisid foiniiklased läbi Gibraltari väina Atlandi ookeani ja rajasid ühel Atlandi rannikuäärsel saarel Cádizi (Gadir) asunduse. Sealt laienesid foiniiklaste asulad piki rannikut ida suunas, kaubanduse kõrval olid nende elatusallikateks ka põllumajandus ja kalandus. Kohati konkureerisid nad etruskidega, kes vedasid oma keskusest Kesk-Itaalias laevadega veini praegusele Lõuna-Prantsusmaale.

Gibraltari väinast lõuna pool asustasid foiniiklased Lääne-Aafrika rannikut, kuhu neid meelitasid vandel, jaanalinnumunad, eksootilised loomad ja orjad. Need kaubaplatsid lülitati hiljem Kartaago võrgustikku.^[25.]

Foiniiklaste kohalolekut tõendavad pühapaigad ja kultuuriline ühtsus. Austati Melkartit, Tüürose peajumalat, kes kaitses laevasõitu ja asundusi võõrsil. Nii rajasid foiniiklased Vahemere aladel ja Cádizis, samuti Küprosel Melkartile pühapaiku. Ka Iveria põliselanike haudades leidub foiniikia päritolu kujukesi, mis lubab teha järeldusi samasuguste praktikate või usuliste vaadete leviku kohta kohaliku eliidi seas.^[26.] Vastastikustest mõjudest eluviisile räägivad lisaks ka kaunistustega metallist jooginõud, mis olid valmistatud mitmesugustes „foiniikia” töökodades, olgu siis Kreetal, Anatoolias või Iverias.^[27.]

Lisaks vahendasid foiniiklased „varajaste kreeklaste” kontakte Vahemere ruumi, mis päädisid hauapanustega. Ka tähestiku, milleta poleks Homerosel olnud võimalik vanu lugusid ja laule kirja panna, arendasid välja foiniiklased ja kreeklased kohandasid selle endale sobivaks.^[28.]

Peaaegu samaaegselt, 8. sajandi keskpaiku eKr hakkasid kreeklased tungima Vahemere ruumi läänepoolsesse ossa. Tollele kolonisatsioonile võlgnevad oma kreeka nime mitmed linnad, näiteks Ampurias (Emporion), Marseille (Massalía), Nice (Níkaia), Antibes (Antipolis), Napoli (Neapolis), Reggio (Rhegion), Siracusa (Syrakoúsai), Taormina (Tauromenion) ja Palermo (Panormos).

Eelkõige Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia asustati erakordselt tihedalt, mistõttu seda kutsuti Suur-Kreekaks (Magna Graecia). Sisserändajad tõid kaasa nii poliitilised institutsioonid kui ka oma jumalad ning vastavad kultused. Üks esimesi ja pealekauba arheoloogiliselt väga hästi läbi uuritud asundusi oli Pithekoussai Ischia saarel, kus olid ahvatlevad rauamaagi leiukohad. Umbes 700. a eKr oli seal 4000 elanikku, kes olid pärit Etruuriast, Sardiiniast, Foiniikiast, Põhja-Aafrikast ja Kreeka emamaalt.^[29.]

Lõpuks ajas metallide otsing kreeklased ka Musta mere lõunakaldale. Arvatavasti jõudsid nad peagi välja Euraasia steppide suurte jõgedeni. Musta mere regioonis meelitasid kalad ja laevaehituspuit ning peale selle väiksem rahvastiku tihedus.

Sõiduga Musta merre ületati mentaalne piir, mille taha jäid amatsoonid ja Hades. Krimmis elasid taurid, kes olid Iphigenia Artemisele ohvriks toonud, ja idas Kaukasuse jalamil lebas Prometheus kalju külge aheldatuna, kuni Herakles ta päästis. Need olid eelkõige Joonia mere ranniku linnriigid, mis Milet’ järgi lõikasid kasu kaubandusest (teravili, metallid, kala) Musta mere piirkonnas ja kontrollisid läbisõitu Dardanellidest ning Bosporusest. Sinopi koloonia lõunarannikul, Dioskurias Kaukasuse jalamil praeguse Suhhumi lähistel, Pantikapaion (praegune Kertš) Aasovi mere sissesõidul ja Olbia Bugi jõe suudmes avasid kaubandusele tagamaa. 5. sajandil eKr laienesid kreeka asundused Sokratese sõnul nagu „sipelgad või konnad tiigi ümber”, purjelaevad sõitsid piki rannikut ja kanuud mööda jõgesid. Seejuures oli Musta mere äärsetel kolooniatel tähtis koht Kreeka majanduses. Soodsa tuulega võis laev üheksa päevaga seilata Aasovi merest Rhodose saareni Egeuse meres ja varustada eluks vajaliku teraviljaga nii Joonia linnu kui ka Kreeka maismaad – kui Sparta just Dardanelle ei blokeerinud. Ka kala oli rikkalikult saada ja seda konserveeriti kohaliku soolaga. Musta mere soolatud kala peeti Roomas 1. sajandil eKr delikatessiks. Peale selle hinnati Musta mere äärseid eksootilisi linde-loomi, näiteks faasanit, keda veeti Kreekasse ja Itaaliasse ning keda seal aretati.^[30.]