Читать книгу Minu s*tt terapeut - Michelle Thomas - Страница 11

Esimene perearst, kelle vastuvõtul käisin, küsis, miks mul on vaimse tervisega probleeme. Rääkisin talle oma vägivaldsest suhtest ja sellest, kuidas mul on raske elus motivatsiooni leida, oma üksildusest, abitusest. Ta kuulas nagu raadiosaadet, mille lõppu oli juhtumisi kuulama sattunud, püüdes ära oodata, mil see läbi saab, olemata seejuures jutu sisust piisavalt huvitatud. Kui mainisin, et olin jooksmas käinud, haaras mees härjal sarvist: „Olete te liitunud kohaliku jooksjate rühmaga? Minu arvates on neist sellistel hetkedel abi, et luua kuuluvustunnet.“

Siis küsis ta, kas olen lugenud mõnd eneseabiraamatut. Juhuslikult olin küll, kui mõne aasta eest kognitiiv-käitumusteraapias osalesin. Ütlesin, et minu arvates on need üleolevad ja kasutud, mille peale arst vastas: „Uuringud kinnitavad vastupidist.“

Kuna olin talle rääkinud, et ma ei tegele enam enesevigastamisega ja käin jooksmas, siis paistis, et ta ei pidanud vajalikuks mult muud küsida. Mis siis, et sel naisel on depressioon? Ta käib ju jooksmas, eks ole!? Seega peaks temaga kõik korras olema. Ta küsis, mida teen, kui mul enesevigastamise mõtted tulevad. Ütlesin, et teen suitsu, mis järele mõeldes on tegelikult samuti üks enesevigastamise vormidest. Arsti ajas see naerma ja ta ütles: „Tõenäoliselt siiski parem vorm.“

Lahkusin sellelt nõustamiselt rahulolematult, tühja tundega, vihasena ja isegi veel rohkem abituna, nii et kavatsen helistada kohalikule heategevusorganisatsioonile ja uurida, ehk oskavad nemad aidata. Võib-olla pean maksma eranõustamise eest, kuigi ma ei saa seda endale lubada. Masenduses on nõme olla.