Читать книгу Minu s*tt terapeut - Michelle Thomas - Страница 8

Ärevus ei ole sama tunne nagu närvis olek enne tööintervjuud. See otsib võimalikke ohte igast ruumist, kuhu sisened. See on teadmine, et kukud eksamil läbi, kuigi saad pidevalt häid hindeid. See on pisarate äärel olemine, sest hilinesid kümme minutit tööle, mistõttu oled nüüd haaratud süütundest ja enesejälestusest. See on oma rinnast väikese defekti leidmise järel ärkvel lamamine ja hääletult nutmine (et mitte oma partnerit üles ajada), olles veendunud, et sul on vähk, ning mõttes ikka ja jälle selle hetke läbimängimine, mil pead uudisest oma perele rääkima. See on pidev (teist, kolmandat ja neljandat korda) kahtlemine igas otsuses, mida iga päev teed.

Filmi „Vaimude väljaajaja“ partituuri on vürtsitatud vähese helitugevuse ja madalsagedusliku müra kihtidega, mis kutsuvad meie tagaajus esile hirmu. Vihane mesilasparv. Häirivad tööstushelid. Seega, vaatajaid hoitakse hirmu äärel mitte ainult filmi kurikuulsaks muutnud šokeerivate veriste stseenide jooksul, vaid terve filmi vältel, ka siis, kui puudub silmaga nähtav oht.

See on minu ärevuse kogemus: nähtamatu ohu tajumine, oskamata seda selgitada, kuna ma ei tea, mis on põhjustaja. Ja kuna tunnetan ohtu, siis leiutab mu aju stsenaariumeid, kus seda hirmu saaks ära kasutada.