Читать книгу Minu s*tt terapeut - Michelle Thomas - Страница 9

Mõned aastad tagasi olin kohutava masendushoo haardes. Olin terve päeva magamistoas veetnud ja nüüd oli kell 17.30 õhtul – liiga hilja, et midagi tegema hakata, aga liiga vara, et tagasi voodisse ronida ja veel järgmised sada aastat magada. „Võimle“, mõtlesin ähmaselt. „See väsitab mu ära, nii et saan tagasi voodisse minna.“ Niisiis, võtsin end kokku ja sammusin tempokalt mööda Lõuna-Londoni tänavaid. Oli pime ja külm. Mu hingamine tundus pinnapealne ja palavikuline, nii et üritasin sundida seda kõndimisega samasse rütmi – kahe sammuga sisse, nelja sammuga välja.

Märkasin tipptunni liikluses jalgratturit. Mu aju lõi elava pildi sellest, kuidas rattur kukkus. Päriselus sõitis mees jalgrattal edasi, aga minu kujutluses oli ta nüüd auto alla jäänud, verest tühjaks jooksmas ja oma ema järele hüüdmas.

Võpatasin, peitsin suu ja nina salli sisse ning marssisin edasi.

Reaalsuses kõndis minust mööda vaimulik. Nüüd oli ka see naisterahvas kaasatud minu süngesse fantaasiasse, viies poisi kohal läbi viimased riitused, samal ajal kui ratturi veri tema rüüsse imbus.

„Ähh, ma OLEN hull,“ mõtlesin.

Jalutasin edasi ja lasin haiglastel kujutlustel end lõpuni mängida. Keerasin paremale, puudega ääristatud tänavale – eemale autodest, ratturist ja inimestest. Kahe sammuga sisse, nelja sammuga välja.

Küsisin oma veebikogukonnalt, mis juhtus, kui nad esimest korda vaimse tervisega tegelemiseks abi otsisid.