Читать книгу Minu s*tt terapeut - Michelle Thomas - Страница 4

Paar aastast tagasi osalesin külalisena tuntud raadiosaates. Töötasin sel ajal kohvikus ja blogi, milles olin kirjutanud Tinderi kohtingul juhtunud kehahäbistamisest, oli jõudnud massidesse (sellest täpsemalt veidi hiljem). Raadiosaade oli vaid üks koht, kuhu mul paluti oma kogemust jagama tulla, olin saanud terve laviini sarnaseid kutseid.

Olin just lõpetanud rahuliku töövahetuse. Tegin endale piimakohvi, võtsin varrukateta jaki seljast ning istusin toolile sekund enne seda, kui saate produtsent helistas, et üksikasjad lõplikult kokku leppida – mis kell nad plaanivad helistada, milliseid küsimusi esitada, mis on saatejuhi nimi (seda on alati hea teada).

„Tegelikult on veel midagi, mida tahtsin sulle öelda,“ kuulsin naisterahvast ütlemas, ja siis ta hääl vaibus.

„Mida siis?“ küsisin.

„Ma, ee … tegelikult põen ka depressiooni.“

„Oh,“ vastasin nukralt.

„Jah. Tarvitan ravimeid.“

„Oh,“ ütlesin taas, veelgi nukra…malt.

„Ma ei ole sellest kellelegi varem rääkinud. Mu peres ei tea keegi. Arvan, et nad ei mõistaks.“

Paari minuti jooksul jagasime meid ühendava psüühikahäire kogemusi. Millal ja kuidas see algas. Millised olid sümptomid. Kuidas me mõlemad püüdsime (ja nurjusime) sellest võitu saada, hoides end pidevalt hõiva…tuna. Päris tükk aega lihtsalt kuulasin teda, andsin talle võimaluse rääkida ja olla kuuldud. Minu arvates on see kõige väärtuslikum asi, mida sain talle pakkuda, ja olin – olen ka praegu – siiralt puudutatud, et olin pälvinud tema usalduse ning võimaluse teda väikest viisi aidata.

Lisaks valu väljarääkimisele oli tol raadioprodutsendil vaja, et teda kuulaks keegi, kes mõistab olukorda. Kes mõistab teda. Naine ei tundnud, et ta sõbrad, pere ja kolleegid oleksid saanud seda pakkuda (kuigi mind paneb mõtlema, kui paljud neist olid sama saladust varjamas), seega pöördus ta võõra poole.

„Olen 54-aastane ega ole sellest kellelegi kunagi rääkinud, välja arvatud oma perearstile,“ ütles ta. „Pidin selleks autosse tulema, et teile helistada, sest ei tahtnud, et keegi töökaaslastest pealt kuuleks. See on raske, nii et aitäh teile. See, mida teete, ei ole kerge. Aitate sellega inimesi.“

Tõstsin telefonitoru korraks endast eemale, et produtsent ei kuuleks, kuidas mul klomp kurku tõusis.

„Aitäh, et andsite mulle teada, ja palun hoolitsege enda eest,“ ütlesin.

Lõpetasime kõne ja paari minuti pärast sain rõõmsa e-kirja, mis kinnitas raadiosaate toimumise üksikasju.