Читать книгу Minu s*tt terapeut - Michelle Thomas - Страница 5

Kujuta ette, et sul on kurnav haigus.

Kujuta ette, et hoiad seda oma pere, sõprade ja kolleegide eest saladuses.

Kujutle, et kardad, et keegi, kellega koos töötad, võib sinu psüühikahäirest teada saada ja pead varjuma oma autosse, et rääkida sellest lõpuks kellelegi, kes sind loodetavasti mõistab – täiesti võõrale.

Kui tegemist oleks diabeedi, nihestatud pahkluu või hingamisteede nakkusega, oleks selline käitumine absurdne. Miks peaks vaimse tervise probleem olema häbiväärsem?

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel elab depressiooniga praegu rohkem kui 300 miljonit inimest üle maailma, see number on 2005–2015 kasvanud 18%. Ligikaudu iga neljas inimene Suur-britannias kogeb igal aastal vaimse tervise probleeme. Seisundiga kaasnevad häbitunne ja -märgistamine, mis muudavad abiküsimise raskeks hetkel, mil inimesed seda enim vajavad. Seda juhul, kui nad üldse teadvustavad, et vajavad abi.

Kui me kõik püüaks iga päev pidada oma vaimse tervise vajadusi esmatähtsaks, oleks see kaugele ulatuv positiivne edusamm tööl, meie suhetes ja laiemas ühiskonnas. Panin raamatule pealkirjaks „Mu s*tt terapeut“, sest esimene samm (või vääratus), mille astusin selleks, et oma psüühikahäire üle ohjad enda kätte võtta, oli aja kirjapanemine terapeudi vastuvõtule.

Tahan jagada, milline näeb välja elu psüühikahäirega, mitte lihtsalt teekond punktist A punkti B – haigusest tervenemiseni, vaid igapäevaelu haldamine nende kahe äärmuse vahel. H-u-l-l-d-a-m-i-n-e, kui olukorda kokkuvõtvalt nii nimetada. Milline on elu halvasti käituva ajuga. Kehv vaimne tervis mõjutab iga su elutahku, alates sellest, kellega otsustad kohtingule minna ja millise karjääriga sa enda arvates hakkama saad, kuni selleni, mida sööd õhtusöögiks, kui ei suuda kaubanduskeskuses suure rahvahulgaga silmitsi seista ja kui pole tunnetuslikku järjepidevust (või raha), et toitu koju tellida. Loodan, et see raamat pakub lohutust ja julgustust. Olen lisanud mõned praktilised tegevuskavad, mis on aidanud mul taastuda ja aitavad siiani kohtamise, töö, kulutamise ja muude tegevuste käigus depressiooni hallata.

Raamat räägib minu kogemusest – mis, ma nõustun, on piiratud. Olles valge heteroseksuaalne naine, ei ole mu psüühikahäiret teravamaks muutnud eelarvamuslik suhtumine mu rassi või seksuaalsusesse. Ma ei tea, mis tunne on, kui sul diagnoositakse skisofreenia, psühhoos või piirialane isiksusehäire. Ma ei ole sõltlane. Mu depressioon ei muuda mind vägivaldseks. Vajadusel saan oma psüühikahäiret varjata, samal ajal, kui teistel see privileeg puudub. Seega, kirjeldades ausalt oma vaimse tervise lugu, on raamatu valmimisse panustanud ka paljud teised inimesed, kelle kogemusi siin jagan. Inimesed, kelle vaimne tervis muutus pärast lapse saamist või kellel on füüsilised haigused, mis on otseselt seotud nende psüühikahäirega, või kelle vaimne tervis on muutunud vanusega nende 30ndates, 40ndates, 50ndates ja sealt edasi. Inimesed, kelle füüsilise ja vaimse tervise seadis ohtu nende töö.

Need inimesed kirjutasid mulle ja jagasid kogemust enda sõnadega. Seetõttu võivad mõnes loos olla kasutusel väljendid, mis tunduvad ehk iganenud või diskrimineerivad. Sõnad, nagu „seevald“, „ajuhälvik“, „püstihull“. Seda keelt kasutavad meist paljud kogemuste arutamisel, töötlemisel ja omaksvõtmisel.

Tahtsin jagada nende inimeste lugusid nii täpselt kui võimalik, nii et kuigi mõnda sissekannet on toimetatud lühemaks ja paremini mõistetavaks, olen siiski püüdnud jääda võimalikult truuks inimeste enda sõnadele.