Читать книгу Minu s*tt terapeut - Michelle Thomas - Страница 13

Käisin täna esimest korda oma vaimse tervise pärast arsti vastuvõtul. Arvan, et olen depressiooniga elanud 18 aastat (alates ajast, kui olin ülikoolis). See on taustal virvendanud, mulle sosistanud. Ma ei teadnud, miks tundusin endaga pidevalt sõjajalal olevat, ja mõiste „depressioon“ ei paistnud sobivat. Mul oli elus kõik hästi, mulle meeldis olla inimeste keskel ja leidsin tavaliselt asju, mille üle naerda. Arvasin, et pean enda eest lihtsalt paremini hoolitsema, olemasolevat hindama ja olema vastupidavam.

Kui sünged mõtted tulevad, tahaksin lakata olemast. Tahan, et oleksin see, kellel tekkib vähk. Olen selle pärast enda peale nii vihane. Mulle tundub, nagu elaksin toonitud klaasi taga ja mitte muretutes säravates värvides.

Pealegi uskusin, et olud määravad mu õnne. Olen aina uuesti ja uuesti muutust ja uusi asju taga ajanud, lootuses, et see teeb mind korda. Minuks-olemise probleemi. Aga seda ei ole juhtunud ja saan aru, et ei juhtugi. Sest depressioon on mulle valetanud. Ta on öelnud, et see on minu viga, et olen üksi, ja pannud mind ekslikult arvama, et teda ei ole olemas.

Kuid täna palusin esimest korda abi. Hoolimata sellest, et tunnen end petisena, kui väidan, et olen haige, on see siiski parim viis enda eest hoolitsemiseks. Mul pole aimugi, kuidas ravim mulle mõjub, aga olen väsinud püüdmast kutsuda muutusi esile väliste vahenditega. Kavatsen purustada selle toonitud klaasi, lootes teiselt poolt midagi leida.